Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 12 viiv

Arabati säär ehk peaaegu unelmate neem

Seljataha jäi krimmitatarlaste ja türklaste vallutuste ajalooga linn.

http://www.genichesk.com.ua/

Rannakuurorti ja Krimmist algava neeme vahel on kitsuke väin. Vaata skeemi!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13883703&size=o

Üle väina, peale silda, lõpeb peagi asfalt. Paremale keerates jõuaks soolajärve äärde ja saaks jälgida soolatootmist. Sivaši järv on nagu Aasovi soolaka merevee kontsentraat. Suurjärvest ära aurava vee asemele tuleb väinast ja läbi liiva uus merevesi. Et see protsess on samane, mis Musta mere rannaäärses soolajärves, kus peagi ujun, siis uudistama ei lähe. Sõidan otse edasi Krimmi suunas. Mõne tunni kestel pole enam pansionaate ega inimesi näinud. 2 tundi sõitu tähendab 30 km läbimist. Teepind on stepiteel nagu Kukerpillide muusikariist, millega laulumees rütmi kilistab. Plekist lainelise pesulauakujuline pinnastee ei tinista muusikalisi elamusi. Et pääseda jubedast rappumisest, sõidan kord vasema teepeenra rohumätastel, kord jälle parempoolsete ratastega. Auto on jätkuvalt kaldu, radiaatori juures vuhiseb tõusvail pöördeil ventilaator. Ümberringi ainult vesi. Paremal, 20 meetrit eemal on järvesopid, vasakul sama kaugel Aasovi meri. Kohati on neeme kogulaius kuni 100 meetrit. Tee hoidub üha rohkem mere poole. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13861621&size=l

Uskumatu, aga tõsi. Liivasel rannal pole lõppu näha. Krimmis on ainus kümnete kilomeetrite pikkune liivarand Jevpatorijas, kuid Aasovi merele pole Ukrainas võrdset vastu panna. Liivariba on üle 100 km.

http://www.traveljournals.net/explore/ukraine/map/m1531317/arabat_spit.html

Siin pole ka Krimmi lõunaranniku niiskust, kus merelt tõusev veeaur jääb mägede embusesse. Aasovi meri on üks soojemaid. Maikuus on vesi 26 ja juunis juba 30 kraadi. Rannamõnusid saab maitsta üle 150 päeva. Mere sügavus suureneb väga aeglaselt, mis on mugav ja ohutu lastele. Puhkuse naudingut suurendab pehme rannaliiv ja kalarohke meri ning mageveega täitunud tehisjärved.

Ükskord loodus päästis neeme looduse! See pole muinasjutu algus. Olen Arabatska Strilka (vene keeles Arabatskaja Strelka) kõige õnnelikumas paigas. Vaata pilti!



(Auto sõidusuud on lõunasse ehk Krimmi.)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13891707&size=o&album_id=246389

1970 aasta märtsitormi enneolematu hiidlaine peatas loodusvarade rüüstamise. Neeme keskosas purunes raudtee ja uhuti raudteetamm.

Veel mitu kuud puhusid tuuled ligi 30-35 m / s. Meri ujutas üle peaaegu neeme põhjaosa. Tormid ja hoovused hävitasid lõpuks kogu raudtee.

Raudtee ehitati Nikolai II ajal ja oli postiteeks Feodosia linnaga ja soola veoks , mida ammutati Sivaši järve kaevandustest. Vaata paiknemisi skeemilt!

http://kazan.ho.ua/maps/arabat.htm

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/8/87/Krimmi_poolsaar.png

Kodusõja aegu olevat neemel isegi soomusrong sõitnud. Hiljem raudteeühendus soikus. Peale teist maailmasõda raudtee taastati. Pisikeste merikarpidega segunenud liiv oli ja on ideaalne materjal hüdroelektrijaamade, niisutuskanalite ning teiste hiiglaslike rajatiste ehitamiseks. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13858505&size=o&album_id=246389

Liiva veeti nii autode kui raudteerongidega. Iga päev sajad vagunitäied. Raudteed pikendati sedavõrd, kuis kaevandamisega liiv otsa sai. Maha jäid ristkülikukujulised karjäärid. Iga aasta pandi maha 5-7 km uusi roopaid, kuni loodusjõud päästsid liiva. Tormipurustused olid sedavõrd suured, et raudtee ennistamine polnud enam majanduslikult tasuv.

Karjääridest on saanud väikesed suletud veekogud, mis vihmavetest muutunud peaaegu mageveeks. Kunstlikud järved nagu sulanduvad suure Sivaši järvega. Teadmata neeme loodusmaastiku kujunemise ajalugu on seda mõnus nautida. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/akaasik/13891701/in-set/246389/

Väike peatus ehk uuesti sundseisus

Tegin vahepeatuse, et ventilaatorile ja endale puhkust anda. Sõitsin teelt mõne meetrit mere poole, et mitte liiklust takistada. Ujumiseni ei jõudnudki. Vesi oli vaid vööni kui kaldast olin ligi saja meetri kaugusel. Auto uksed jätsin pärani. Keskpäeva kuumuses polnud tarvidust ihugi kuivatada. Ilmselt võtsin endale ka mõne norskamise minuti. Ärgates mõnusalt värske tunne! Käik sisse ja tagurdades teele tagasi. Mõne sekundiga kaapisid esirattad liiva ning olingi ankrus. Lihtsameelselt läksin teele abi järele. Kui olin paar tundi oodanud, sain aru kuis mul siiani oli vedanud. Krimmi suunas jäi sõita 40-50 km, tagasi jala kõmpida, esimeste pansionaatideni, vähemalt 30 km. Tundus, et puhkus võib pikale venida. Ainus hea asi, et autos oli mitme päeva jagu joogivett, tomateid, mett, kohvi ja teraleiba.

Meenub aastatetagune umbseis. Tõsiselt pigis olin Põltsamaa kutsekooli vastuvõtukomisjoni ees. Kooli võeti eksamiteta. Olin mõne aasta keskkoolis õppinud ja põhikooli matemaatika või

teiste ainetega oleksin hakkama saanud. Ametikoolis ainult vestlus. Aga mida sa vestled, kui olin vaid ühe suve põllutöölisena maaelu näinud. Traktorikabiinis polnud kordagi istunud, rääkimata mis tahes mootorsõiduki juhtimisest. Sain aru, et mitmed noormehed olid juba roolinud. Millised on mutrivõtme möödud, polnud aimugi. Vaevaline oli ka kooli astumiseks suunamiskirja saamine. Kui läksin sovhoosi kontorist soovitust küsima, pidin tükk aega ootama. Olin lipsuga ja loomulikult hoolitsetud ülikonnas ning tantsupõranda kingadega. Tartu näidissovhoosile polnud fotograafist traktoristi tarvis, nemad rahuldusid, et heina hangusin ja laudast sõnnikut põllule vedasin. Järgmise päeva varahommikul, 4-5 km kõmpimise järel, jõudsin naabermajandi kolhoosikontorisse. Esimehel ega minul polnud lipsu. Minul jalas vatipüksid saabastega, temal küll viigiga püksid, aga samuti saapad. Heal meelel anti soovitus ja lubati ka traktoristiks võtta kui kooli lõpetan.

Eksamikomisjoni ette läksin muljet avaldama jälle oma parimas riietuses. Ma pidin igal juhul sisse saama! Ees ootas talv ja põllutöölise kesine palk, mis piltniku omast kordades väiksem. Koolis aga tasuta toit ja öömaja ning mul tekkis nagu tarviduski end fotoaparaatidest võimsamate masinatega siduda. Eriti lummas künnitöö. Mulda ringi keerata, see oli otsekui uue rajamine, millegi algus. Minult aga küsiti, miks ma pole komnoor. See oli nagu välk selgest taevast. Olin töötanud arhiivis, mille kontor asus Toompea lossis ja fotolabor Maneeži tänaval. Ülemus oli Moskva koolitusega, aga keegi polnud sedaviisi küsinud. Ma ei olnud pioneergi. Poisikesena ei meeldinud peale koolitunde mingid koosolemised ja rühmas mängimine. Sain sõbraks ühe Siberi karastusega ja haritud mehega, kes õpetas mulle raamatute köitmist, markide kogumist ja puidu voolimist. Sain temalt Eesti ajast pärit raamatuid, kuidas pilti teha. No milleks mulle pioneerituba ja fanfaari puhumine. Ka käsu korras pioneeriräti kaelas kandmine oli vastu tahtmist. Tahtsin olla vaba, mitte alluda arusaamatutele nõuetele. Et isa oli punaarmees langenud, jäeti mind suurematest sundimistest välja. Olin selle erapooletusega nagu harjunud.

Miks ma pole kommunistlik noor? Kui vastusest ei sõltuks minu vastuvõtt kooli, oleksin vastu küsinud. Aga miks ma peaksin? Sain osa võtta kirjasaatjate koolisusest, ajalehtedele mõne sõnumi ja pildi saata, kuskil mingit probleemi. Polnud nagu juhust, lipsas suust. Nüüd on, ja hakkad ka kutsekooli komsomoli algorganisatsiooni sekretäriks, oli kooli direktor resoluutne. Ma ei tea, kas eitav vastus oleks mind kooli ukse taha jätnud. Teisest küljest oli selge, et küsimus sisaldas juba kooli vastu võtmist. Pealegi oli komsorgi osas midagi uut ja tõotas ka silmaringi avardada. Koos komsomolipileti saamisega vormistatigi mind juhiks. Aga ei läinud poolt aastatki, kui sama direktor nõudis minu komsomolist välja heitmist, üks etteaimamatus teise järel.

Praegu, üle 40 aasta möödudes, tunnen end sama täbaralt ja ootamatus seisukorras. Ei, hirmu pole, aga ärritab enda rumalus, et ei osanud olu ette näha. Kas jääda istuma ja oodata, või panna autouksed lukku ja abi otsida? Ei mahtunud nagu pähe, et rohtunud ja tihedana tunduval rannaliival pole raasugi sidusust. Olin lugenud merikarbikestega segunenud liiva suurepärasest sobivusest Kahovka veehoidla ehitamiseks. Pidin taipa, et liivas pole saviosakeste jälgegi, on vaid kore ja sõre ning ei kanna välispinnale asetatud raskeid esemeid. Ja ikka ei olnud oidu olla kartlik! Alles surmahirm teeb ettevaatlikuks.

Kunagi kopsutuberkuloosi sanatooriumi arsti hoiatus, kuidas võin nende alaliseks kliendiks jääda. Soovitas loobuda pimikus istumisest ja minna maale värske õhu kätte elama. Ellujäämise soov oli hea valiku suunaja. Viis mind loodust armastama ja maastikke nautima.

Nüüd siis mõnulengi, auto küljes kollane veoköis!!

Kolmanda tunni möödudes märkan tolmupilve. Liigub kiiresti! Moskva numbrimärgiga džiibi uksest vaatab vastu rõõmsameelne mees. Pereliikmed tagaistmel.. Kõigile teeb nalja minu abistamine. Paari meetriga olen kõvemal pinnasel. Tänud! Pole probleemi! Ja auto tuiskab edasi.

Spidomeetris 4300 km, 7 öö autos

Hommik! Tuuline Aasovi meri!

Aivazovski muuseumisse 50-60 km , aga miks mõelda Feodosijasse sõidust, kui loodus siinsamas merelisi videopilte täis. Vaata, üks on siin!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13858523&size=o&album_id=246389

Selle vaatemängu kohal olin kaardi järgi juba Krimmis.

JÄRGNEB….

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 11 viiv

Suurehitised ehk vaatemängud veega

Spidomeetris 4000 km, 6 öö autos.

Elektrijaama ühes autoparklas, oli peale tööaega vaikne. Sain pimeda saabudes magama ja varavalges teele asuda. Mööda jõge üles jääb Kiievisse 600 ja allavoolu, Musta mereni, vaid 100 km. Kell on vaevalt viis. Sõidan mitte otse lõunasse aga ringiga, Aasovi mere suunas.

Päike äsja tõusis. Põllukultuure kastetakse öösel, sest jahedamas olus ei aura mullapinnalt sedavõrd vett, kui palavas keskpäevas. Vihmuti on mitusada meetrit edasi liikunud. Veejoad tunduvad vastuvalguses nagu kihiseva vahuveini pursked. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826015&size=l&album_id=245831

Mitte sedavõrd kui minu uudishimu, ei kannata need taimed näljavaeva all. Pisikesed valged õied ei tundu, kuid lehed nagu oleksid, tuttavad. Päris ligi minna ei saa, ümberringi loigud ja jalavarjud kaovad kleepuvasse massi ehk märga mustmulda. Olgu lisatud, et kasvulava võib olla mis tahes rikas ja saanud head väetust, kuid taimed võivad ikkagi nälga surra. Taim omastab toitaineid ainult mullalahusest. Kui põldu ei niisutata, pole palava käes kõrgest mullaviljakusest mingit abi. Laiarealine külv võimaldab traktoril taimeridasid vahelt harida. Ei näe ühtegi umbrohtu. Leian sildi. Sojauba! No muidugi, liblikõieline! Nagu meie ristik või lutsern, mis hea mullaväetaja. Juurte külge moodustuvad lämmastikukandjad ehk mügarbakterid. Hea eelvili teraviljale, kartulile. Tõenäoliselt seda põldu koristatakse seemneks, mitte siloks, sest taimed on madala kasvuga, vaevalt poole meetrised. Ukrainas kasvab ainult geneetiliselt moondatud sojauba. Geenimuutus teeb taime haiguskindlamaks või vastupidavamaks herbitsiide toimele. Kui pritsida sojat umbrohumürkidega, siis sureb vaid kahjur. Teadagi, saagikus suureneb kui põld on umbrohupuhas ja taimed heas kasvujõus! Transgeenne soja on kui pärm lihatootmisele. Muundkultuuri jahul kasvanud siga saab 3-4 kuud varem lihaküpseks kui klassikalisel aretusmaterjalil kasvatatud söötadega. Puhkusel olles ära söö liha, järsku ka ise kiirelt paisud! Nalja võib visata, ent geneetiliselt muundatud toidu tarbimist tuleks igas olus kaaluda.

Soojaoa kasvupind on Ukrainas iga aastaga suurenenud ning toodangu koguhulga poolest on riik maailmas 9-10 kohal. Kui agronoom olin, siis Eestis sojauba ei kasvatatud. Nüüd on varajaste sortidega algust tehtud. Üldiselt on soja väga soojanõudlik ja niiskuselembeline ning kõrge valgusisaldusega kultuur. On aastatuhandeid tagasi saanud Hiinas tuntuks. Ukrainas teada paarisaja aastase ajalooga. Keskmine oasaak on üle 1 tonni hektari kohta ehk üle 100 g

1m2.

Ukrainas voolab Euroopa suuremaid jõgesid, on üle 100 jõe, mis pikemad kui 100 km, kuid veehulga poolest on seda vähe. Euroopas on inimese kohta veevaru 4600 m3, Ukrainas vaid 1000 m3.

Probleemne on veevaru ebaühtlane jaotus. Eestis säärast muret pole. Nõukogude korra kadumisega vähenes tööstustarbeks veevajadus. Pealinna veega varustamiseks kavandati isegi Peipsi järvest kanal ehitada.

Ukraina lõunarajoonide viljakate stepimuldade kultuuristamisele aitas kaasa niisutussüsteemide rajamine. Huvitav on lisada, et muld on üks vähestest objektidest maamunal, mis ei kulu ega vanane, vaid heaperemehelikul kasutamisel võib väärtus sootuks suureneda.

Sõidan ligi 100 meetri laiuse veetrassi kõrval. Veel on kiire vool ja kuni silmapiirini sirge siht. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826011&size=l&album_id=245831

Kahovka 135 km pikkune kanal valmis 1980 aastaks. Magistraali algus on suubumisest 25 m kõrgem, kuhu vesi pumbatakse ja sealt läheb omavoolu Aasovi mere poole. Iga sekundiga 530 m3 vett, ehk koguses, mida kodus tarbiksime mitu aastat. Enne selle kanali käikulaskmist, ehitati 400 km pikkune magistraal Krimmi. Dnepri vesi jõuab seal nii tööstustarbijaile kui elanike kodudesse.

Magistraalid on 7 kuni 9 meetri sügavusega. Jaotuskanalid on magistraalist poole kitsamad ja mõne meetri võrra madalama põhjaga. Kanalitel on lüüsid veevoolu reguleerimiseks. Sealt ammutavad vett iseliikuvad vihmutid ja

elavad kõik Dnepri alamjooksu kalad, välja arvatud haug. Kalamehed olid juba varahommikust platsis. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826017&size=o&album_id=245831

Püütavad kalad on: ahven, karpkala, koha, latikas, säga, särg ja turb. Siinkandis on nii kogenud vihmutusmeistreid kui ka kalureid ja lüüside ning vee ümberpumpamisjaamade tehnikuid.

Ukrainas, välja arvatud Krimm, langeb sademeid samas koguses mis meilgi. Eesti asub kliimaalal, kus sademeid langeb rohkem, kui jõuab ära aurata. Ukraina lõunarajoonides on vastupidi. Kõrvetavaid soojakraade on rohkemalt. Kultuurtaim peab siin 3 korda enam vett tarbima, kui Eestis kasvades. Järelikult stabiilsete saakide saamiseks peab põllukultuure täiendavalt niisutama. Kui kastame täis kastekannu (8 l) 1 ruutmeetrilisele peenrale, siis võrdub see nagu oleks sadanud 8 mm vihma. Ka vihmutist kastetakse taimi iga kord ligilähedaselt samase vee hulgaga, ehk 1 hektarile 800 m3. Kasvu algusperioodil kastetakse tihedamalt, hiljem antakse kunstlikku vihma vastavalt taime toitumistarbele ja mulla veevaru puudujäägile Kliima erinevuste ja soodsamate kasvutingimuste näiteks on kõrvitsapõld. Kodust tulles oli minu kõrvitsataim vaevalt kolmandik sellest, mida fotoaparaadi silm tabas. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826021&size=l&album_id=245831

Inimeste poolt juhitav vesi jõuab kas vihmutitest või mulla pealispinnale tehtud vagudest Hersoni ja Zaporižžja (vene keeles Zaporožje) oblasti põldudele. Kokku niisutatakse 400 tuhat hektarit. Eesti oludes saaksid siis vett kõik meie rapsi ja teravilja põllumaad. Olgu võrdluseks, et Ukraina pindala on Eestist enam kui 13 korda suurem. Linnulennult on põhjast lõunasse 900 ja läänest itta 1300 km. Kahovka niisutussüsteem on pindalalt Euroopa suurim. Stepimuldadelt on saadud sojauba kuni 4, talinisu 6, riisi 7, viinamarju 9, teramaisi 12, sibulaid 70 ja tomateid 80 tonni hektarilt.

Harimata stepimuldasid leidub oma algsete kuivalembeliste kõrrelistega vaid Askania-Nova looduskaitsealal, mis jääb peamagistraalist otselennult paremale, 30 km kaugusele. Et ma ei ole loomade pildistaja, siis sinna ei keera. Mul ei ole närvi, et varitseda tundide ja päevade kaupa seal elutsevaid antiloope ja hirvesid. Ka mitte eksootiliste loomade pildistamine pole sedavõrd köitev, kui loodusmaastikus taevalaotust ja värvilahendusi püüdes või jälgida inimtegevust. Jäägu igale ühele oma nauding.

Ukraina kagupiiri äärde voolab Kahovka kanali viimati valminud lisaharu, mida ehitati 18 aastat. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13826021&size=l&album_id=245831

Sinnakanti ei sõida. Kuurortlinn Berdjansk jääb Venemaa piirist 120 km kaugusele. Hiljuti valmis seal Ukraina suurim veekeskus ja 17 meetri kõrgusest keerdtornist oleks põnev Dnepri veevoolus alla tuhiseda. Igale poole ei jõua.

http://www.aquapark.in.ua/

Suundun tavatule rajale, et kuurortlinna Genitšesk kaudu Krimmi poolsaart ühendavale neemele jõuda.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 10 viiv

Valdimirid ehk ristiusu materialiseerumine

Kui jõudsin kuju juurde, olin Dneprist juba 60 km kaugusel.

Miilits imestas, miks sõitsin väljaku äärde, kui suur plats vaid jalaastumiseks. Ütlesin, et lähen teda pildistama. Oleksandrija (vene keeles Aleksandrija) linna korravalvur polnud küll vastu, ent ei

varjanud imestust, miks just selline subjekt. Lenini huvilisest ta lugu ei pidanud. Väljakul puhus ja midagi keerles taevasse. Lendlesid kuulutuse ribad. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726581&size=o&album_id=244081

Kohtusin viimati Vladimiriga haridustempli ees. Siis oli justkui tuuletu ja ei mäletagi sesside ja eksamite aegu kehva ilma. Aastas kuskil kolmel neljal korral sai Tartus nädalakese oldud. Üks ilusaim periood ja seostub teatud määral ka kujuga. Jah, aga pildistamine ei too tagasi neid töökõrvalt, justkui kingiks saadud õpihetki, mis lisas argipäevale mõnusat vaheldust. Olid ajad!

Ajaloost tunneme kaht Vladimirit. Püha Vladimir tõi Venemaale ristiusu. Teda on ka Suureks nimetatud. Teine Vladimir korraldas Suureks nimetatud Oktoobrirevolutsiooni. Üritas taevase paradiisi maapeale tuua. Paraku, töö käigus, veristati üllas kommunismi idee.

Püha Vladimir oli 10 tütre ja 12 poja isa. Kui üle tuhande aastatagune Vladimir oli viljakas soojätkaja, siis üle aastasada tagasi Vladimir oli seda kirjasõnas. 54 eluaasta jooksul ta kirjutas 30 aastat, ühtekokku 10 miljonit sõna. See tähendab, et iga tema elatud päeva kohta tuleb üks täiskirjutatud raamatu lehekülg ja veidi enamgi. Kuid inimlikke nõrkuseid oli tal teisigi, mida pole teada Püha Vladimiri kohta. Lenin oli aktiivne riigikukutaja, passiivne pool kahe parteimehe armukesena, armus elukaaslase silme all kenasse naisesse, 5 lapse emasse. Talle on pandud süüks Saksamaa kasuks spioneerimist ja olematu poja isaks olemist. Sahistatakse süüfilisse haigestumises, ebaloogilisuses ja filosoofia mitte tundmises. Kui kahte viimast väidet tõena võtta, siis meie keemiku haridusega peaminister peaks geenius olema. Ja tõesti, viia Eesti töötute armee maailma esiritta ning see juures ameti kergendust saamata, on suurem saavutus, kui maailmarevolutsiooni plaaninud Vladimiri tulemus. On iseloomulik, et Vladimirite vead on tulnud päevavalgele alles peale pealike surma. Seevastu on meie peamine mees juba ametiajal vigu tunnistanud. Mis tehtud, see möödumas ja võib kindel olla, et meie valitsus riiki põhja ei lase. Kuid mitte omadest vaimuhiiglastest pole jutt.

Eriti tähelepanuväärne on Venemaa viimane Vladimir. Tema kohta on meie ajakirjandus enam kirjaruumi tarvitatud kui kogu Eesti iseseisvusajal jõuti Vladimir Lenini kuritegevust ilmutada. Meediaturul on omad eksperdid, kes meid alailma Putiniga hirmutavad. Ja täiesti põhjendatult, me oleme kord sellised valvekoerad, keda pahandab naabrimehe andekus või edu. Pole eriti levinud, et president saaks hakkama ka peaministri ametiga. Küllap saab ta kunagi võimekuse pealt ordenigi. Iseasi millise ja kellelt.

Püha Vladimiri orden asutati Katarina II poolt. Lenini orden oli 1943–1991 aastatel Nõukogude Liidus kõrgeim riiklik autasu.

Mõlemad ordenid olid neljajärgulised.

http://ru.wikipedia.org/wiki/Орден_Владимира

Esimene asutati 1782 , teine 1930 aastal.

http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/25362

Kui Vladimir Lenin pidas kapitalismi võimalikkust Venemaal vaid osaliselt (sündikaadid riigi kontrolli all ja väikeettevõtted ning kooperatiivid era kätes), siis Vladimir Putin aga igas olus. Mida on kahes viimases ühendavat? Vladimir Lenin elas Saksamaal 15, Vladimir Putin 5 aastat. Lisaks Putini inglise ja saksa keelele, valdas Lenin vabalt ka prantsuse keelt. Kui Putin peab inglise keele õppimist intellektuaalseks treeninguks, siis Lenin oli inglise keeles nõrgem. Praegune Venemaa valitsuse juht on kahtlematult füüsiliselt oma eelkäijaist tugevaim. Sahistatakse, et sambomaadluse ja džuudo meistril oli plaanis abielluda endast 31 aastat noorema iluvõimlejaga ja seda eas, mil Vladimir Lenin oli juba elavate seast lahkunud.

Venelased usuvad, et Vladimir Putin on parim juht riigis viimase 100 aasta jooksul. Vladimiri populaarsus mitte ainuüksi ei ületa Nikolai II , vaid levib üle maailma. Ajakiri Time andis Putinile, riigi stabiilsuse säilitamise ja tugevdamise eest, 2007 aastainimese tiitli.

Igasuguseid edetabeleid koostav äriajakiri Forbes asetas maailma 2009 aasta mõjukate inimeste esikolmikusse Venemaa peaministri Vladimir Putini.

Ukrainas on ristiusustaja Vladimiri tunnusmärk: kolmhammas võetud riigivapi tähiseks. Venemaal pole kustunud ühegi Vladimiri nimi. Muutuvad vaid rõhuasetused. Vladimiri ordenikandjad on manalas, väheneb Lenini nime kandjate arv, ent mitte sõjas langenute autasud ja mälestamine.

Terassõdur ehk langenute mälestus ei tuhmu

Nova Odesa (vene keeles Novaja Odessa) linna läheduses, 250 km lõunasse sõidu järel, on lagedal stepiväljal kõrge kühm. Koonusjas vorm viitab tehislikule kõrgendikule ja sarnaneb Valgevene pealinna lähedal nähtud kuulsuse künkale (vene keeles kurgan slavõ). Et külastasin Minski lähedal mälestusmärki Kurgan Slavõ väga ammu, ei ole sellest pilti avaldanud ega palunud Valgevene kolleegidelt ka saata. Kuid pole see mälestis kuhugi kadunud. Stepis paikneval on ümbruses vähem rohelust. 645 ühishaua mullast kuhjatud kurgaanile on püstitatud päikese käes helklev sõjamees.

Memoriaal avati 8. mail 1975 aastal, tähistamaks 30 aasta möödumist sõjast ja võitu fašismi üle. Terasest sõdur on mehine ja otsustavust täis. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810805&size=l&album_id=244081

Kas sa märkad, et kujus on liikuvust? On kartmatust ja paeluvat selgust. See on koht, kus isadel oma poegadega peatuda ja aeg maha võtta. Tungida veidi sügavamale, mõelda miks kuivanud rohukõrtes obelisk üles pandi ja kes on kuju autor.

Skulptoriteks Juri ja Inna Makušin. Juri Makušin on Ukraina teeneline kunstnik. Koos abikaasaga on neid valitud Mikolaiv`i (vene keeles Nikolaev) linna aukodanikeks.

http://nikportal.net/?id=1456&chapter=51

Ei saa sõjamälestistest mööda minna. Olgugi, et mu isa jäi teadmata kadunuks ja tema nime pole võimalik leida üheltki hauaplaadilt, kisub mind keegi pilti tegema ja austust avaldama.

Päev pole õhtus. Loodan Dneprilt püüda päikseloojangut. Veel ligi 200 km sõitu ja enam ei mingit pildistamise pausi.

Dnepri energia ehk helge tuleviku kujutelm

Kui jõudsin Dnepri paremale kaldale oli Nova Kahovka (vene keeles Novaja Kahovka) linn päikeses ning taevavõlvis oli veel loojanguks ruumi.

Hüdroelektrijaama peahoonel ilutses 1956, mis märkis Dnepri jõele esimese elektrienergia tootmise algust. Eesti suurim, võimsusega 1,1 MW, alustas Jägala jõelt juba 1924 aastal ja oli kaunim tööstusehitis.

Dnepr võlub suurusega. Kõrged mastid nagu suurendavad tunde- ja energiavälja. Automaatselt, justkui hüpnoosi all, kruvid fotoaparaadi statiivile. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810835&size=o

Kahovka hüdroelektrijaama võimsus on 351 MW. Narva ja Dnepri jõe hüdroelektrijaam käivitusid pea üheaegselt. Ukrainas asuv on Eesti naabruses, Narva jaamast, kolm korda võimsam. Dnepri jõeveega töötab praegu 6 elektrijaama, neist kõige esimene, ehk Kahovka hüdroelektrijaam, on praeguseks väikseima võimsusega.

Hüdroelektrijaama ehitamise ja teenindamise vajadusest sündis 1952 aastast

Novo Kahovka linn. Praegu 50 tuhat elanikku. Elektrijaama ehitas 12 tuhat inimest.

Seda kutsuti kommunismi ehitamise suurehituseks. Helgema tuleviku ehitamise grandioossed ülesanded pani joovastama paljusid.

On teada, et isegi üks meie eurosaadik püüdis tollal korduvalt, ent tulutult, uut ühiskond parteiliselt toetada.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2346

Minul see siiski, eurosaadiku põrumisest 10 aastat hiljem, õnnestus. Aga jah, valgekraede asemel eelistati töölisi, rahvamassi, kes filosoofiat ei jaganud, aga olid tegusad käteplagina aegu. Ainuüksi teadmine suurest ja laiast maast, kus justkui vaba hingata, oli noortele paljulubav kilp ja hiljem ka mõõk karjääriredelil.

Mis siin salata, avarususel on lummav võlu. Ja kui Dnepri kaldal mõõdad vee voolamist Emajõe laiusega, siis see on hea tunne. Jõudsin ikkagi kohale! Ja pole midagi paslikumat, kui jõe kaldapealsel öö veeta.

JÄRGNEB…