Jalta ehk kolleegide toel kujuteldav eksootika
Jalta nimi oli mulle tuttav ammu enne Krimmi mägesid. Ajalooõpikust oli teada Jalta kohtumine. Aastate jooksul oleme õppinud selle tähendust ümber hindama, kuni tõdemuseni, kuidas liitlasmaad andsid Balti riigid Nõukogudemaale kasutamiseks. Koolipõlvest seostuvad raamatu- ja albumifotod telklinnakutest mägede taustal ja naerust rõkatavad pioneerid merevees. Mälupilti talletus soe kliima, mis levitas igatsust Musta mere järele.
Olgugi, et juba 2 tuhat aasta tagasi kreeklased Jaltasse maabusid, paisus kuurortlinn alles Nõukogude ajal. Jalta piirkonnas oli keiserliku perekonna ja mitmete Venemaa aadlike suvilaid ja losse, mis avati rahva kasutada. Pole määrav, et Jaltas saab hiljem ujuma ja päikest on 200 tundi vähem, kui näiteks Jevpatorijas ja kogu poolsaar on sanatooriume ja pansionaate täis, jääb Jalta ja selle lähiümbrus Krimmi tõmbekeskuseks
Kuurortlinnast Jevpatorija jõuab pooleteist tunnise bussisõiduga Simferopolisse.
Simferopol on peavärav reisimiseks trolli- ja autobussiga. Linn on Krimmi oblasti keskus ja lõpppunkt nii lennukiga kui ka raudteed pidi saabujatele.
Eksootiline on edasi sõita trollibussiga, mis pole kiire, aga see eest turvaline. Kohapeal traditsiooniliselt sahistatakse, et trolliliin on maailma pikim: 90 km. Jaltasse sõidad 2,5 tundi. Ent omakäel on Jaltasse riskantne sõita. Päev võib lühikeseks jääda. Ümberistumised trollile ja vastupidi, võtavad ühtekokku kuni paar tundi ja Jaltaga tutvumiseks jääb vähe aega. Aga igal juhul jõuab kaldapealsel promeneerida ja mäkke tõusta, et vajuvast päikesest midagi talletada. Vaateid nõlvast saab hiljem meenutada veebikaamerast
http://www.yalta-info.com/web-kamera-yalty/
Ei tohi unustada, et õhtuks tuleb peatuspaika tagasi jõuda. Kell 9 on sedavõrd pime kui meil sellel ajal novembris. Sõiduks väljapoole Jevpatorijat on kindlam kasutada ikkagi ekskursioonibussi. Alati toob lähtekohta tagasi, kuigi kunagi ei jõu koitu pildistada. Ärksamad on siis juba paadiga merel, kui sina alles alguspunktist autobussiga väljud. Päike ajab oma ketta kella seitsmeks veest välja.
Peterburi kolleeg, Sergei Jaroshenko , jäi päikese ootamiseks ööseks Jaltasse. Tema eelistab hämarikule koitu ja kinkis looduse ärkamisest oma ülesvõtte. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14154532&size=l
Loojangu punaketta juurde võid jääda kauaks unistama ja vaagima, mis päevaga on teoks saanud. Ja kui heast-paremast tahtest valgust äkki juurde lahvatab, hakkab looduse pingutusest soe ja ülev tunne. Hommik on seevastu nagu aku kiirlaadimise aeg. Salvestad hetkeilu kogu päevaks. Äravalitud minutitel päikese tõus ei erine laskumisest. Otsekui heastades vaataja petmise, taevas imekiiresti selgineb. Tunni möödudes pole koidu jäljendamisest piiskagi alles. Fotograafil pole siis heleda ja pilveraasuta taevalaotusega midagi peale hakata. Üdiselt suvise Krimm taevas ei kutsu pildistama. Väljendusrikkad pilved ilmuvad alates oktoobrikuust. Või teine võimalus, kui jääda väljavalitud platoole või mäe veerule mitmeks päevaks ootama. Muidu juhtub nagu veebilehtedelt märgata, et reisiseltskonnad on ennekõike saanud pildile elamuslikke prügikaste või parandamist ootavaid pargipinke, tänavaid või teid. Sinna juurde paikapidav selgitus. Ja kui ei õnnestunud loodusmaastikku kirjeldada, on lohutav teatada mitu grivnat maksab õlu või, et hotellis polnud föön töökorras. Mida otsime, seda leiame!
Meeltülendav on kohata kaldalähedal palmipuid, mis Krimmis, ilma erilise hoolitsuseta, üsna haruldane. Lopsakamate palmide pildistamiseks peaks aga sõitma Gagra linna. Sinnakanti ei pääse otse, üle Musta mere, vaid Venemaalt. Kaukaasia piiri ääres saab Abhaasia Välisministeeriumist osta 20 dollari eest kuuajalise viisa.
http://www.mfaabkhazia.org/en/
Palmid kasvavad vormikateks just Gagra subtroopilises kuurordis, kus aasta keskmine temperatuur 5 soojakraadi, aga sademeid ligi kolm korda Jaltast enam. Jalta asub vaid ühe geograafilise laiuskaraadi jagu põhja pool, ent kliima erinevus on märgatav.
Ekskursioonibussiga on Jaltasse 150 km.
Peale kirevate Euroopa kaubamärkidega linnaosa ja rannapromenaadiga tutvumist, külastatakse, enne Alupka kuurortlinna, peamist Krimmi visiitkaarti: Pääsupesa. Lossi saab oma käega katsuda ja kui taevas mõned pilved, siis väljendusrikkalt pildile salvestada. Piltnik Nahos Navaros sai sellega hakkama. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14134790&size=l
Kolleeg jäädvustab nädal aega mägede vaateid ja teise nädala on mere ääres. Peterburist jõuab ta 36 tunnise rongisõiduga Jevpatorijasse, oma vanaisa juurde. Me pole tema ja teiste kolleegida, kes virtuaalselt minuga koos reisivad, kohvitada jõudnud. Internetis muljetame ja kingime üksteisele meelispilte.
Lastivtšine gnizdo (vene keeles Lastotškino gnezdo, tõlkes Pääsupesa) terrassil on mõnus kohvi juua. Baaris on kitsavõitu olemine. Kaljunukil oli algselt puidust ehitis, mida marinist Aivazovski on jõudnud enne lammutamist jäädvustada. Asemele ehitati miniatuurne kivist loss: elutuba, esik ning trepp kahekorruselisse torni ja kahe magamistoaga, mis nagu valatud 120 m2 suurusele mängumaale. Esimese maailmasõja aegu avas Moskva kaupmees kaljul restorani. Paarkümmend aastat hiljem hoone alus maavärinas kahjustus, mida pikka aega Jalta restauraatorid kindlustasid ja täiustasid. Hoone on veidi üle 40 aasta taas avatud ja meelitab vaatama. Lossi rõdult näed kutsuvaid Ai-Petri mäe kuradihambaid ja lõunasuunas erisuurustes veesõidukeid. Merevaated paeluvad just pideva muutuse poolest. Iga laine on kordumatu ja omapärane ning muudab vee värvust. Teinekord võlub jälle muutumatu ja sümmeetriline olu. Parkide lääge hoolitsetus viib mõtted kloonitud puudele. Silm libiseb mööda pügatud palme ja peatub harjumuslikku rütmi segaval üksikul männil. Olgu elus või eluta, aga ühetaolisus uinutab ja väsitab. Muutuv olu aga kosutab! Kui Pääsupesa asuks metsa sees, poleks see ilmselt nii kütkestav kui mere vaatega. Mõttetu arutelu! Ilu on vaataja silmades.
Kas vahelduseks istuda kivile ja jäädvustada end nukumaja taustal? Alati ei jõua pilti tehes mõelda, miks nupule vajutad. Instinktiivselt, justkui kass hiirt, krabad pildimasina ja klõpsutad. Praegu aega on. Pilvitu taevas ei kutsu pildistama, kuid autoportreed võiks jäädvustama. Aga kelle tarvis sa hüüad: Mina olin siin! Aastas käib siin rahvast enam kui Tallinnas elanikke.
Kes Jevpatorija pehme liivaga juba harjunud, pole enam huvitatud kiviklibusel Jalta rannal päevitama, ent kindlasti oleks huvitav kaasa teha merereis. Näeb rannaribal paiknevaid losse. Ajaloolisem on Jaltast 3 km kaugusel Livadia.
Paleed peab pildistama hommikul kui pehmem valgus. Kella seitsme ajal jäädvustaski Alexandr Yurchenko, noor kolleeg Harkivist, kuulsa ajaloomälestise. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14201271&size=l
Jah, keisripere jaoks osati valida kaunis vaade, kuhu palee ehitada. Tuletagem meelde, kui targalt talitasid ka mõisasakste valitsejad ja maakorraldajad. Eestis võib kinnisilmi väita, et mõisapõllud olid ümbruskonna parimad nagu lossivaatedki. Pilt Livadia õuelt meenutab oma aristokraatsuses vaadet Oru lossist merele. Muidugi õigem võrdlus on vastupidises järjekorras: Toilas asunud loss valmis 10 aastat varem, kui Nikolai II suveresidents. Tähelepanuväärne, et keiser lasi Livadia parki rajada 7 km pikkuse terviseraja. Tõusujoones reljeefiga tee on südame koormust tõstev, kui samas õhk muutub aina hapnikurikkamaks. Reisimine Krimmis pole mõeldav ilma tervistavate võimalusteta. Lihtsaim ravim on füüsilist pinget suurendav kõndimine. Kas sellest või asukoha suursugusest johtuvalt, said 1945 aasta veebruarikuul palees kokku 3 riigipead: I. Stalin, W.Churchill, F. Roosevelt.
Mida kõike kokku lepiti ja kuidas sõda kulges, saab lossis, muuseumi külastades teada. Kasuks tuleb enne, nagu iga reisi korral, veebilehelt ilmaolu uurida.
http://weather.in.ua/en/krym/13532
Jätsin Nikita botaanikaia vahele. Korraga liiga palju elamusi. Botaanikaed ja kaktuste ala tahaks aega ja omaette olemist. Karjas olles ei sukeldu eksootikasse. Pealegi vaevab siin, aga eriti delfinaariumi korral, piiratud ruum. Avarust ja looduslähedust ei taju, kui elusolendite või taimede kasvu ja eluruumi tõkestatakse. Segab korrastatus, potimajandus, kastmise jäljed jne. See pole päris loodus, vaid mäng. Olen kaotanud huvi ka teatrit külastada. Aga miks ma peaksin. Elu pole nii igav, et ajaviidet otsida, teatrisaalis end näidata või tundeid treenida. Aitab sellestki, kui telerist riigikogu infotundi vaadata. Saad nautida, kuidas reformierakondlane kombineerib oma kaaslase ettekandele ilustavat küsimust, või kui süütult ja meisterlikult keskerakondlane, oma argumendile vihjates, ettekandja mõttearendust põrmustab. Nad on oma palka väärt. Olen rääkinud! Jõuan mina veel päristeatrit piletiostuga toetada! Meelsamini usaldan avarat maastikku, kui kitsast lavaruumi. Looduses on küllaga tõetruudust ja loogikat. Näed jändrikke mände, väändunud juuri ning saad aru elutahte ja armastuse mõjuvusest. Elu pole pelgalt vaatemäng, vaid tõsine eneseteostus. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124235&size=l
Piltnik Nahos Navaros on juba 20 korda sõitnud Krimmi puhkama. Tema enam ekskursioonibusside teenuseid ei kasuta, ka mitte Ai-Petri mäele jõudmiseks, kust ta pildi säilitas. Tänan teda fotode kinkimise eest.!
Ekskursioonibussiga saab Ai-Petri mäele vähem kui 300 krooni eest.
Jaltast sõidetakse 17 km edelasse, Sevastopoli poole.
1234 meetri kõrguse Ai-Petri mäe lõunajalamilt, Mishori külast, algab köisraudtee. Vagunisse mahub vähemalt 25 reisijat ja sõita tuleb vaid 20 minutit.
Teinekord esmaspäeviti või tuulise ilmaga ei saa köisraudteed kasutada. Mina aga pelgan ilma tuuletagi. Vahel ei pelga halli huntigi kes maapeal. Õhus on teised lood. Väetisekülvil, kui piloodile põldu näidates lennuk põllu lõppedes järsku üles tõusis, oli mõnus tunne, ei mingit kartust. Oli teadmine, et topelttiibadega kerge lennuk planeerib end mistahes rohumaale, kui mootoril rike. Aga köisraudtee ei tundu turvalisena. Mis siis kui tross katkeb? Vaat selline elu hindav hirm. Nõukogude ajal sõitsin paarsada meetrit Gagra linna kohal, vaevalt puude latvade kõrgusel, ent polnud just parim tunne rippuda ja vappuda. Köistee Ai-Petrile on aga pikem kui kilomeeter. Ükskord on ikkagi esimene kord, kui tross annab järele!
Kulla lugeja! Pole see kunagi katkenud ja seda jälgib ning ennetab üle 100 inimese. Vaat nii suur turvameeskond asub Ai-Petri platool! Nii, et mäkke tasub tõusta. Seal on ka kohvikuid ja turismimöllu nagu laadal. Päris tippu jõudmiseks peab platoolt veidi edasi ronima. On ka teine variant. Avarale mäele ei peagi trosside mööda, gondli sees, järsu tõusuga ja kõikudes tõusma. Mägitee algab Jaltast, mis Bahtšisaraisse pöörab ja kui head närvid, jõuab 25 km sõidu järel pärale.
Oma autoga mägedes sõites, kui soovid vaateid jäädvustada, on põhimine probleem parkimine. Pildistamast tulles on pelg näha mõnda mõlki. Peamine, kui auto alles, on muidugi jällenägemise rõõm. Mure tõuseb, kui mäkke veab kõrbenud õlipõlemishaisudega samasugune külgkorv, millega ligi kolmkümmend aastat tagasi ise sõitsin. Siin pole aega kohtumisrõõmule või nostalgiale. Hoopis mõtled kuidas tuleb tegutseda, kui ratas enam üles ei jõuagi, kus siis peatuda, kui rattur triivima hakkab. Sõitmine mägiteel ajab su silmad kukla taha ja kuhu iganes, et vältida võimalikke kaassõitjate poolt tekitatavaid ohtlikke olusid. Kas see ongi puhkus? Tahaks ju terve masinaga koju jõuda ja ühel ajal jälle Krimmi tagasi tulla. Mured jahtuvad, kui oled saanud vahepeal mõne pildi salvestada. Autot on raske parkida ka mere vaate või mõne lossi pildistamiseks.
Kolleeg Tuulast ei seo end autoga. Ta kasutab oskuslikult bussiliiklust ja kohapeal toa üürimise võimalust. Sedaviisi saab kogu tähelepanu koondada ilmastikule, et näiteks Ai-Petri mäge ruumiliselt jäädvustada, kui gondel vaateplatvormile jõuab. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192117&size=l
Periooditi valib Andrei Iljushin uue elupaiga. Piltnikule eestikeelne nime variant ei meeldinud. Soovis nagu passis kirjapandud: Andrey Ilyukhin . Me ei oska teinekord arvatagi, kui kerge on tutvuda või poolehoidu saada tundmatult inimeselt. Olen alaline venekeelse suure fotoportaali külaline. Et olen avaldanud kõik enda andmed, leian ühtäkki inimesi, kes Eestiga seotud. Sedaviisi algas tutvus Andreyga, kes kuni kooli minekuni elas Eestis ja mere läheduses. Pole ime, et ta Karpaatia mägedele eelistab mere lähedust. Venemaa fotokunstnike ühenduse liikme loomeind ei alanud pelgalt pildimasinaga kõrgustesse ronimisest. Ta on kõige kaunimal viisil mägedega seotud. Kohtus seal tüdrukuga, kellest tänaseks saanud kallis kaasa ja pildistamist toetav sõber. Ka pulmareis tehti Krimmi. Tuula linnast on Krimmi vaid 1200 km. Enne väljasõitu nad uurivad kuurortide kodulehekülgi. Ja siis plaanitakse, kus mäemassiivi läheduses ühe, kus teise nädala puhata ja et oleks võimalik külast tuba üürida. Kui sa taipad, et elad juba 21 sajandis, siis leiad internetist alati lahenduse ja abi! Piltnik ütles, et põeb Krimmifoobiat! Andrey haigus pole enam ravitav, seda saab vaid leevendada, kui tema pilte vaadata. Suvel oli ta Jalta mägimetsa kaitsealal, mida oli näha Ai-Petri mäelt pildistatud vaadetelt. Alupka linnast, 3 km põhja suunduvat rajada tõkestavad, merepinnast üle 800 meetri kõrguvad, Nišan-Kaja kaljused seinad. Fotokunstnik Andrey leidis seal soovitud valguse ja jäädvustas kivist kaunitarid koos oma mändidest kaasadega. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192127&size=l
Kui oled kannatlik, ja seda fotokunstnik Andrey Ilyukhin on, siis ootad hetke, millal päevapaiste ruumilise pildi joonistab. Ja siis ära enam viivita. On vaid loetud minutid, kui valgus ja vari langeb meelepärasesse kohta. Sedasi oodates piltnik puhkab ja ka õhkab, kui pilv ootamatult lootuse muserdab.
Sõitnud Jevpatorijast 110 km, saab ka raudteerongiga, jõuab ekskursioonibuss eksootikamaale ehk Bahtšõsaraisse. Vahepeatused teeistanduses ja kireval roosipõllul, eeterlike õlide tootmisallikal, on tervistav vaheldus rannapäikesest köetud nahale. Kohale jõudes ei vaibu silmarõõm. Mere asemel näeb geoloogilisi maastikevaateid. Lubjakivi paljandid, mäeveergudel rohelised metsalaigud. Sügavas Ašlam-Dere orus on veesilmad matkaradadega nii jalgsi kui džiibiga läbimiseks. Kievist pärit noor kolleeg Aleksandr Kalivod, turnides koobaslinna Tšufut-Kale kaljuavades, pani pildile Beš-Koši lameda mäe ja ligi 300 meetri sügavusse laskuva oru. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14203561&size=l
Koopad pildistaja jalge all ja ümbruses, jäljendavad ühe- või mitmetoalisi eluasemeid. Mägedesse raiutud kivist kambrid olid aastasadu elanikele kaitseehitiseks nii looduse kui vaenlaste vastu. Kivist kortermajade kogum ümbritseti omakorda kivimüüritistega. Kindluslinnas Kõrk-Er (vanem nimetus Tšufut-Kale) elutseti kuni 16 sajandini, kuni mõned kilomeetrid lääne suunas hakati tsiviliseeritumalt elutsema ja maapeale maju ehitama. Bahtšõsarai linn oli Khaaniriigi keskuseks kuni Venemaa poolt Krimmi vallutusteni. Rahvastikus säilis krimmitatarlaste ülekaal kuni 1944 aasta maikuuni, mil Nõukogude riigikorraldus tatarlased välja saatis. Praegu elab taas palju tatarlasi, kes näevad oma endiseid kodusid teiste inimeste omanduses. Tagastada, tähendab jällegi uut väljasaatmist. Püütakse leida lahendusi elamumaade ja toetuste jagamisega. Kerge pole kellegil, ei uutel asunikel ja vanadel, keda kunagi küüditati! Rõõmu ja armu jagab üksnes loodus ning töö, teenindades turiste.
Endiselt paneb linnas silmad särama moslemite loss. Paraku pole turismiobjekt alati pildistamise ese. Kui Khaani lossihoovis sagib mitme bussitäie jagu rahvast ja pinkidel istutakse kuidas juhtub, saab ajaloolisest paigast nagu turuplats, mida dekoreerivad Türgi sultani atribuudid, kaubitsejad ja lilleaiad. Aed türgi keeles on bahçe ja palee saray..Linna nimi türgi variandis Bağçasaray. Ukraina keeles tuntud Bahtšõsarai. Palee ja aedade romantiline ilu ei virgutanud üksnes Puškinit poeemi kirjutama, vaid lisab innustust ka tänasele looduse nautijale, leidmaks endale Krimmi loodusest salaarmastuse.
Et ekskursioonil rahulikku ja arhitektuurset olustikku jäädvustada, peab ootama jääma, millal rahvas edasi liigub. Kui pole võimalik, jääb ajaloojäädvustus tegemata. Peab endale alailma meelde tuletama: nagu oled suure arvu inimestega, unusta valikud! Nipsuta möödaminnes mingit pisikest pildimasinat ja looda suure juhuse peale. Muidu jääd reisiseltskonnast maha. Minul jäigi rahuldav pilt Bahtšisarai lossist tegemata. Kas on kohane jäädvustada purskkaevu all käte pesijaid. Pealekauba oli veetarbijaid hulgi. Väljapääsuks pakkus Andrey Ilyukhin oma tunamullust fotot ainult ühe inimesega tagaplaanil. Poeemist tuntud Pisarate purskkaev, mille karniisile iga päev 2 värsket roosi asetatakse, jääb krimmitatarlaste kultuurimuuseumi siseruumi. See pole see, mis fotol. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14218949&size=l
Ühe ekskursioonipäevaga ei õnnestu asjalikku ülevaadet saada. Jääb nägemata kaljusse rajatud Uspenski mungaklooster, pole aega mägilinna maa-alustesse kaevudesse laskuda ega süvenenult tutvuda koobaslinnade muuseumi üle 4 tuhande aasta vanuste väljapanekutega. Krimmis on ridamisi veejugasid ning koopaid ja sisenemise viise, ent seal pole õiget valgust või ei saa alati statiivi kasutada. Ilma pildi tegemise võimaluseta kaob kogu reisi võlu ja võib olla isegi mõte. Iseasi kui läheduses mitu päeva peatuda. Sama kehtib ka kohaliku ajaloo ja kultuurielu tundma õppimiseks. Kui aga ei soovi mälupilte täienda ja kinnistada, sõida edasi!
JÄRGNEB…
