Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes

Goverla ehk vaba ja demokraatlik vaade.22.viiv

2010-03-21T00:14:00.000-07:00

Metsa-Karpaadi alalt mäe tippu jõudmine on vaevalisem kui lootsin. Alt vaatad, et tipp juba paistab, kohale jõudes selgub, et vaja veel püstloodis ülespoole ja järgmise künka puhul eelmise kordus. Metsas oli vaja vältida puujuurtele, rohtunud mäeveerul aga rohule astumist. Ainult mullapind pole libe. Üles mäge on päike vastu ja prillid tulevad kasuks. Vahepael puhkad ja hindad neid künka veerusid, millest üles ronisid.

Mis kõige naljakam, et äärmuslikus olus tuleb vabaduse kihk ja polemiseerimise isu. Ronides kattusid mitmel rajal me teed ühe vene piltnikuga. Ka mere ääres esitati sama küsimus: „Kas Eestis ahistatakse venelasi“. Siin on vastuses mitmeid nüansse. Jah tõega, kohati on tunda mõne poliitiku soovi muuta venelane eestlaseks. No mis nad siis tahtsid teha meid NSVLiidu standardseks kodanikuks. Iseasi on, kas eestlasi taheti venelasteks vermida, või vaid vene keelt tundvaks. Mäletan, kui olin 30 aastat tagasi Leningradis, ühiskonnaõpetajate täienduskursustel, siis daamid Siberist olid üllatunud, et õpetan oma ainet Eesti keeles. See oli uskumatum, kui Neva all kunstlikus igikeltsas metrootunnel. Ja kes oleks võinud siis uskuda, et kunagi kasvab võitjate paadis sõudjaid, kes oma venekeelse nime muudavad Eestis müüdavamaks. Olid ajad! On rühmitusi, kes kogu oma energia kulutavad okastraadist pärgade punumisele ja pingutusest kaduvas silmavalguses ei leia üles heanaaberlike suheteid. Õnneks, üldisemas plaanis, meie riigi poliitika ei vasta mitte teps mõne äärmuslase mõttele. Selgitan, et mõned venelased on tõesti ahistatud, kes teeninud nõukogude väeosades, sest riik keeldus ohvitseridele ja teistele armee teenistuses olijatele pensioni maksmise. Sellega oldi nagu nõus! Kui endine ohvitser tahab eestikeelses keskkonnas tööd saada, võib tal olla raskusi, kui eesti keelt ei valda. Loomulikult ei saa üksnes oma soovidega arvestada. Isegi asustamata saar pole demokraatia paradiis. Loodusjõud panevad sind kuuletuma ja kindlas suunas tegutsema.

Oleme ühel meelel, et kuskil pole absoluutset demokraatiat. Ikka peab millega või kellega arvestama ehk demokraatiat on sedavõrd, kuivõrd oma - vabalt elada - sooviga, ei piira sa teise isiku samasorti soovi. Mitte kõik venelased ei saanud Eestisse jääda, lahkus sedavõrd, kuivõrd ei suudetud uue oluga kohaneda. Nii lihtne see ongi. Keele omandamisel on määravaks isiksuslikud võimed, mitte poliitiline tahe. Mind kuulati hoolega, kuigi ka kohe küsimused venelaste tõrjumisest. Kulla mees, eks Moskva telekanali reporter taha nagu iga teine silma paista, sellepärast teadki nn väljasaatmistest ja venelaste kõrvale lükkamistest. Aga noored venelased, kes valdavad eesti keelt, teevad praegu Eestis suuremat karjääri kui eestlased ise, omal maal. Kuidas on see võimalik, üllatus pildisõber. Meie noored, kes lasid poliitikustest endale Venemaa vaenulikkust süstida, loomulikult vene keelt ei õppinud, nagu praegu mitmes Ukraina piirkonnaski. Need, kel vene õppimine muutus vastikuks, on nüüd konkurentsist väljas. Majanduse, õiguse ja rahandusega tegelevad asutused eelistavad kolme keelt kõnelejaid: eesti, vene, inglise. Mitu venelast teil siis ministeeriume juhivad? Mitte ühtegi ja olen nõus, siin on ilmne ebavõrdsus. Ja jääb ainult loota, et mitte need venelased, kes oma kaasmaalasi kritiseerides Eestile meeldivat patriotismi kütavad, vaid just noored, kes ei pelga slaavlaseks jääda, pääsevad varsti parlamendi meelsust muutma. Meie elame kompleksides, see ei lohuta, et me pole ainus riik. Kui meil oleks parlamendis juba kolmandik eesti keelt rääkivaid vene rahvuse esindajaid , siis areneme enam sallivuse ja mõistvuse suunas. Ning siis võime end euroopaliku kultuuri kandjaks pidada, mitte selle järgi, mitu asfaldi auku endises Nõukogudemaal reisil üles tähendame, või logiseva WC potikaane avastasime.

Demokraatiast mõtteid vahetades, leidsime, et demokraatia ei ole kõigi jaoks, see on olnud teatud kihi tarvis või otsekui ühe kogukonna privileeg. Taluniku või külainimese demokraatia seisneb vabaduses oma maalapil või peenramaal, kartmata rohelisi, vabalt peeru lasta või palja tagumikuga ringi sibada. Näiliselt ta polegi koduarestis. Tegelikult ei saa ta rahapuudusel Eestist kaugemale sõita, isegi mitte Saaremaale. Jätame siin välja demokraatia, vabalt töökohti valida. Täna on vabaduse mõiste ühe partei poolt sõnastatud, homme tuleb demokraatia järgmise võimuparte töötluses. Meil pole sedavõrd hea demokraatia, kui selle teatraliseerimine ja mäng. Ja see on täiesti loogiline, ajaloost teada, kui vähem leiba, siis enam tsirkust! Mitte isiku heaolu ja elu pole Eesti riigis tähtis, vaid demokraatia maine, olla näiliselt vabam kui Venemaal, kui punases Hiinas.

Valgevene ja Venemaa juhid aga ütlevad otsesõnu välja, et nendel ongi suunatud demokraatia, sest ise protsessi juhtimata nende riigi areng pidurduks. Slaavi juhid ei korralda demokraatiast näitemängu, vaid nende stiiliks on varjamatult välja tuua toimivad hoovad: kust kohast algab ja kust lõpeb suurriigi demokraatia. Hiina piiratud demokraatia pole piiranud riiki saamaks maailma mõjukate kilda, kellest võib kõikuda isegi USA majandus.

Demokraatlikus riigikorralduses rahvas tunnistab enamuse võimu ja võim austab vähemuse õiguseid. Meie oleme Eestis kogenud, et vähemuse õiguseid arvestatakse ennekõike valimiseelsel perioodil. Mida segasem demokraatia käsitelu või pilt vabadusest, seda avaramat ja puhtamat looduse vaadet igatseme. Ent ka pilk loodusesse pole lõputu, seda raamib meie silmapiir ja vaataja kogemus ning silmaring. Vaata virtuaalset pilti

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435359&size=l

Kaunis pole mitte Vorohta suunas vaade, vaid legend, kuidas küla nime sai. 300 aastat tagasi oli vene keisri sõdur Vorohta põgenenud armeeteenistusest. Tema julgus ja tarkus oli köitnud külaelanikke ja peale sõduri surma olid elanikud pannud külale sõduri nime. Kas nimetamine sedavõrd lihtsalt toimus, pole täpselt teada. Igal juhul Vorohtalt sõita 20 km Goverla mäe jalamini on lihtne ja hästi tähistatud ning märkamatu tõusuga. Mitte vanus, vaid igatsus avarale vaatele viib sind pilvede poole. Mäkke tõusmas oli lasteaia lapsigi, rääkimata pensionäridest. Teinekord tuli kinni haarata kadakatest. Peale kadakate vööndit tippu tõustes, hakkas pluusiväel jahe. Tuule kaitseks oleks pidanud kampsuni kaasa võtma! Seadsin fotoaparaadi statiivi koti endale ümber kaela ja sallist oli kasu. Tippu jõudmine ületas lootused. Allpool pilved, kaugel udus teised mäed, kuskil nõlval matkalaager, 4-5 erksinist värvi ja kaugemal isegi mõned majad. Peaaegu 2000 meetri kõrgusel nägin lehmakooke. Rohtunud ala ulatub mäetipuni, nii ka veise söömaala. Kui seista seljaga Vorohta asula, ehk põhja suunas, jääb paremale veidi madalam Petrose mägi. Vaata virtuaalset pilti

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435363&size=l

Uus tuttav oli statiivi autosse jätnud ja rõõmustas, kui minu oma jõude seisma jäi. Ava mäe otsas või laenutusteenistus! Siin pildistatakse riiklikke sümboolikaid ja iseennast nende taustal. Ülevat tunnet kütab mäkketõusjate rahulolev ilme: üks Ukraina 7. ime on vallutatud. Pea pooled vallutajad osutuvad pildiplõksutajateks. Iseasi kui suure formaadi moblast välja prindib ja mis pidi horisont jääb, aga oluline on jäädvustamine kui protsess. Nägin ja võtsin.!

Kas meil Eestis on korraldatud 7 ime konkursse, uudistab statiivilaenaja. Ei seda mitte, aga meil sünnivad teinekord imed iseenesest ja just poliitika maastikul. Vestluskaaslane millegi pärast teadis Venemaal olnud suursaadiku Helme nime, ajakirjaniku mälu nagu hiljem selgus. Nojah, Eesti imeks on vastupidiselt Venemaale, piiramatu sõnavabadus ja ajakirjandusdemokraatia. Ajakirjanikud teavad eetikakoodeksi alusel, kui endal oidu pole, mis sobib avalikustada ja mis määral, ning milline taktika on sobimatu. Ajakirjanikke on paari tuhande ringis ja võib olla enamgi. Väikeses riigis nagu Eesti, on aga diplomaate kordades vähem ja neil pole hindavat eetikakomisjoni: mida lubatakse, mis on taunitav. On üldlevinud tava, et diplomaat kes välismaal töötanud, austab seda maad, kus oma riiki esindanud. Ajaloolane ja poliitik Väino Väljas oli 8 aastat suursaadik Venezuelas ja Nicaraguas. Mees on tänaseni säilitanud väärikuse ja austuse riikide kohta, kus ametit pidas. Meie nooremal suursaadikul pole aga uuenenud olus muud juhist, kui oma riigi põhikirja lahtimõtestamine ja selle vaimus käitumine. Ah et etikett? No sellest ma räägingi, et eetikat kas on või teda pole sulle antud. Palja lipsuga ei tee diplomaatias midagi, kuigi meie popstaari laulusõnad lubavad enamat. Ja nii ongi. Kikilipsuga diplomaadist on saanud lugupeetav president, teine kes kohe alguses lipsu eiras, on nagu labasekoelisem. Venemaad kriipida armastav eesti ajakirjanik leiab endale truu kaaslase Mart Helme näol. Nauditav tandem tekib teinekord televiisorikastis, kui kodanikud eesti asja ajavad. Kas suursaadik valetab? Seda pole keegi väitnud, vastupidi, ta on agar tõe urgitseja. Milles siis asi? Esiteks, mida on maailma diplomaatias palja tõega korda saadetud. Teiseks, isegi koer ei haugu oma kunagise tuttava peale, kes talle on seltsi ja toidupoolist pakkunud. Kas kujutate ette mehe mainet, kes avalikult püüab mustata oma endist abikaasat. Kelle seltskonnas on ta mats, kelle kambas kangelane. Ja enne kui Brüsseli koridoris meie välisministrile keegi ei räägi mühaklusest diplomaatias, ei sünni Eesti ime, ehk suursaadik saab esinemiskeelu, kui ei austa etiketti, mis sügavam kui pealispindne lipsu ja ülikonna kandmine. Loomulikult on ajaloo haridusega inimese olemine raske, kui läheb konflikti oma edevuse ja endise ametikohaga. Aga miks peab elamine vastutustundetu ja kerge olema.

Mäest alla laskumine on isegi raskem kui tõus. Vaata virtuaalset pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14435369&size=l

Nägemine mitmesajameetrise allaveeremise võimalikkusest teeb ettevaatlikuks. Ülesse ronimine oli muretum, pole ohutaju.

Kell on pool seitse, kui olen mäest alla tulekuga niikaugel, et istun juba autos. Muidugi muljed on vapustavad, aga eks kivide ja kuusejuurte vahel turnimist, ja jälle kivikamakate vahel manööverdamisi ning lõpmatuid pildistamise võimalusi annab veel kaua meenutada. Ekskurss oli väsitav, ent virgutav! Hakkan Vorohta poole tagasi sõitma. Kui tuleb esimene ööbimise võimalus, puhkan välja. Goverla mäest alla sõites pole enam vastutulejaid. Noh, ega tavalised automatkajad ööseks mäe otsa telkimist plaanigi. Autoga tulles ei saanud tõusust arugi, aga nüüd alla sõites on tunda, et masin tahab võtta kõvasid tuurisid. Panin esimese käigu ja gaasipedaalile ei vajuta, las rahuneb maha ja sõidab vaikselt. Nii oligi. Nägin enne turismikeskusesse jõudmist teeääres puhkepaigaks seatud palkidest lauda ja pinkisid. Plaan valmis. Siin on turvaline peatus. Kõik masinad mis minu ööbimispaigast mööduvad on all ökopunktis registreeritud. Pealegi on paari tunni pärast pime ja kuidagi pole enam võimalik näha, kes kuskil masinat pargib.

Imelik, kell on juba 21,30 ja polegi tavapäraselt pime, kui magistraalidel sõites. Praegu olen 900 meetri kõrgusel, lugeda ei saa, aga ümbrust on veel näha.

Autos magamiseks ase üles tehtud. Juhiiste rooli poole lükatud, seljatoe taha padi asetatud, madrats täies pikkuses sirgu pandud. Kanistrite veega ihu loputatud. Jõevesi on alla meetri ja seal kivide vahel turnimisel pole suuremat mõtet. Pruti jõe üks harudest algab Goverla metsasest jalamilt. Kui autoakna alla lasen, on kuulda mägijõe vulinat. Milleks maksta 200 grivnat motellile, ja loota, et disko sinu une saabudes vaikib? Siin on loodusmuusika, mida ka tärnidega hotellist ei leia. Autos ööbimise eeliseks on ka stardikiirus. Termosest kohvi välja kallamine, meega segamine, habeme ajamine, kanistrist vesi pähe, nõude täitmine jõeveega. Seljatoe tagasi lükkamine ja käigukang pihku.. Maksimaalselt poole tunniga oled jälle teel. Loomulikult on enne magama jäämist lapaka ja Canoni aku laadimine ja mälukaartide tühjendamine arvutisse. See on harjumuspärane toiming.

Tänaseks päevaks alles üks karp kohakonservi ja mõned paprikad. Kõik Jevpatorijast ostetu hakkab lõppema. Kui süüa kasvõi üks suur paprika, siis on ammutatud päevaks tarvilik vitamiinide kogus. Homme vaja otsida teeäärest täiendust. Osta veel tomateid ja mahla. Tõesti on mõnus pingevabalt elada, kui kõht ei nõua rasket koormamist ja eetrist ei määrita sulle pähe demokraatia mesimumme. Jah, võõrsil on kosutav puhkus: võõras riik, võõrad mured! Ela nagu jaanalind liival.

JÄRGNEB

http://blog.gomaailm.ee/inimesed-ja-kultuurid/autoga-endisele-poolamaale

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 21. viiv

2010-03-15T00:07:00.000-07:00

Maailma suurim muna ehk imed jätkuvad

Ivano-Frankivski oblast Lääne Ukrainas on endine Poola ala, mille Nõukogude väed 1939 aasta sügise hakul Molotovi-Ribbentropi pakti järgi okupeerisid . Piirkond sulandub oma etnograafilise omapära ja mägise loodusega erilisse võluriiki. Kolomõja on 600 aastane linn 60 tuhande elanikuga. Juba kümme aastat on linna visiitkaardiks 14 m kõrgune ja 10 m läbimõõduga muna.Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14386467&size=l

Muuseumis on enam kui 6 tuhat lihavõttemuna. Peale Ukraina, on väljapanekuid India, Pakistani, Valgevene, Poola, Tšehhi, Rootsi, USA jt riikide munakollektsioonidest.
Tavatu arhitektuurse vormiga hoone on minu reisil kolmas Ukraina 7 ime nimistust.
Põhimagistraalist kõrvale sõites pole raske leida külamaja, mille väravas ööseks peatuda ja pererahvaga enne pimedat juttu puhuda. Eesti õlu ja vene keele valdamine sillutab vestluse. Peremees näitab albumist oma ohvitseri karjääri pilte ja maja taga maisi ja arbuusi põllulappi. Maisi külvab labidaga, kiiniga aga raiub haljaks, samuti maiustab lehm arbuuse. Vastutasuks 25 liitrit piima, mis toob pererahvale kuu sissetulekuks 1000 krooni, mis enam kui naise pension. Omanik viib piima üle tee naabrimehe väravasse. Piimapukk nagu meil nõukogude aegu, ainult metallnõu on asendunud plastikuga. Piimavedaja kurdab, et tema teenistus on kasin, kulud hobuse ülalpidamiseks ja vankri hooldamiseks vaevu katavad piima veost saadava. Vedaja peamine sissetulek on 3 lehma piim. Kuid eks sellele lisandu aupaiste olla piima vahendaja ja tundus, et see talle meeldis. Pererahvas polnud põrmugi nõus, et värava ees valmistusin magama, pidin nende hoovi sisse sõitma, selgitasin küll, et varahommikul auto käivitamine võib neid häirida.

Spidomeetris 5600 km, 9. öö autos

Tahtsin hommikul vaikselt lahkuda, ent värava avas peremees ise. Kaunis paigas kaunid inimesed. Eripärane loodus täiendab inimese loomust. Mäletan, et nõukogude ajal ei kohtunud ühegi Võrumaalt tööd otsiva lüpsja või traktoristiga. Ometi oli kuplite peal traktoristi ja kombaineri teenistus lauskmaa mehhanisaatoritest pisem ja töötingimused räbalamad. Igal sügisel läks mõni kombain künkapeal ümber ja künda tuli vaid ühes suunas. Järved ja mäed toetasid ka näguripäevil oma poegi ja tütreid kodukasest kinni hoidma. Ennemini oli tööotsijad saartelt pärit keelemurrakuga, kui võrulased. Midagi sarnast omakandi armastusele oli endast lugupidaval eestlasel Tallinnas: ta ei tahtnud musta tööd teha. Ehitustel ei olnud puhke ega tööriiete vahetamise ruume. Tänaval ja trammis oli ehitustööline kohe äratuntav. Sõitsin rongiga mitu aastat Aegviidust pealinna tööle. Korteri võib olla oleksin töökoha kaudu 15 aasta pärast saanud, mitte varem. Aga meie kaardimängu pundist kadus paari aasta möödudes koolikaaslane, kes töötas Lasnamäe ehitustandril. Millegi pärast keegi ei kadestanud, et noormees sai endale töökoha kaudu korteri. Meie, nagu paljud pealinlased, mustatööliseks ei sobinud. Mida rohkem end tuule, vihma ja külma eest hoidsime, seda enam iga oluga karastunud sisserändajaid lisandus. Ehitustöölisteks tuldi kaugemalt kui Võrumaa.
Alustan nagu Otepää maastikult sõitu Kanepisse, ent orgu laskumine ja tõus on 10 korda pikem. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14398915&size=l

Lauluga alla ja inertsiga poolde mäkke üles. Kaua sa laulad, kui vasakul mitme kupliga päikese tõusus kiiskav kirik. Kohatu võrrelda, aga kalmistu nagu piduehtes lilleklumpidega aed. Kõikvõimalikud pärjavärvid , erkrohelised ristid, kõrged marmorsambad lahkunute piltidega. Siin on jõukust ja uhkeldamist. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14400209&size=l

Saan vaid ühest asjast aru, et mina selles mullas küll puhkust ei tunneks ja paluksin end kuhugi kontrastivaesemale kalmule matta. Ei nime ega pilti! Kellele seda vaja? Omaksed mäletavad lahkunut oma mälupildis kuni ise elavad, võõrastele ei ütle enam nimi ega pilt haual midagi. Peale lahkumist tuleb kaduda, jätmata enda põrmust jälgi. Kindlasti on tuha puistamine väetuseks kõige väärtuslikum hüvastijätt. Miks peab aastate möödudes tseremoniaalselt kalmuküngast mälestama, seisma lume sajus, külma käes või millises tahes surnuaia olus. Kas seda on vaja, et teised näeksid leina? Aga kurb on siis, kui alles hauale tulles suudame lahkunut meenutada ega leia aega või ruumi teda enda sees kanda. Kas suure monumendiga teeme tasa elusale vähese tähelepanu osutamise? Ei tea selle surnuaia külastajate arusaamasid. Siin on võõrastav toredus, ainus rahustav teadmine, et tegelikkus võib hoopis teistsugune olla kui mulle paistab. Seniks kuni elu, tuleb nautida hommikut.
Haned on söögimaale ruttamas. Ekskursioonibussiga ei näe külapilti mingi raha eest. Mutike tuleb udu varjust bussipeale, et varakult poodi jõuda. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408855&size=l

Teine eit, kui printsess oranžis, on minuga rahul. Lasen hanekarjal üle tee minna ja mõtlen, kas pluusi värv on juhuslik või meelsuse märgiga. Viipan käega ja see naistele meeldib! Orus kiirustab mees, piimapütt hobuvankril. Vedaja on vaevalt eesli suurune, ent jätab enda järele tolmupilve ja kohati tekitab vikerkaare helke. Öösel oli vihma sabistanud. Pinnasteele ei julge käänata, mäeveerust üles sõites võib tagasi libiseda. Teeääres kleepuv ja märg muld. Kui sinna ringipööramiseks keeraksin, siis jääb see selle korra viimaseks ja edasi pühenda puhkus traktori otsimisele.

Vorohta ehk mägine tõmbekeskus

Vorohtasse jõudes on 800 meetri kõrgused mäed metsaga kaetud. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408867&size=l

Siin on sõlmpunkt, mida läbimata ei jõua Taga-Karpaatiasse. Vorohta linnastuvasse külasse saab erinevaid teid siseneda ja alati midagi uuesti avastada. Olen asulast eri aegadel läbi sõitnud ja alati raudteeäärseid maju jäädvustanud.
Üks põnevamaid sõite on raudteeviadukti alt, kus tee kõrval, läbi teise võlvi valgub Pruti jõgi. Kui märkad kivisillalt rongi lähenevat, teed loomulikult ajaloolisest kivisillast ülesvõtte. 1884 aastal ehitatud raudtee käivataski turistide retked. Austria armeekorpused panid aluse suusaspordile. Möödunud sajandi alguses ehitasid aristokraadid siia uhkeid villasid, mis sõdade käigus hävinenud. Asemele kerkivad uued. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421769&size=l

Kohalikule ehitusele omaseid ilustusi leiab juba üle 300 aasta taguselt puidust kirikult, mis ehitatud ilma ühegi naelata. Kirik on kui hutsuuli arhitektuuri monument. 5000 elanikuga küla on läbi aasta inimestest tulvil. Siit algab tee Ukraina kõrgeima mäe tippu.
Praeguseks on küla üheks talispordi keskuseks. Suusahüppetornist laskuvad eri maade võistlejad ja treenivad vabariigi koondise liikmed. Läbi aasta töötavatelt suusatõstukitelt naudid kõrgusevaateid .
Ei ole pääsu lapsepõlve piltidest. Elasin raudtee ääres ja nüüd piidlen roopapaare ning elu selle ümber.Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421793&size=l

Käänaku tagant paistab raudteejaam. Ajusoppides avatakse ühtäkki mälestusväärne ja projitseerub pilt, milles oled kindlasti nagu korra olnud. Poisikese eas elasin raudtee läheduses, veduri vile kostus klassiruumi. Lapsepõlve endaga kaasas kanda, on suur rõõm ja õnn! Nii praegugi. Oblasti keskusesse, Ivano-Frankivski linna on nii raud- kui autoteed mööda on 95 km. Eriti eksootiline on veereda rongiga, kus tunnelid mägesid läbivad. Et sõit oblasti keskusesse kestab ligi 4 tundi, ehk 25 kilomeetrit tunnis, on aega ümbrust uudistada. Kui hommikul väljuda, jõuab õhtul tagasi. Kuna mägisel alal sõidab diiselrong aeglaselt, jõuab sadu kaadreid jäädvustada.

Saad ülevaate, kuidas inimesed ja majad seaduvad ja elavad oma argist elu küngaste veerul, jõe ääres ning raudtee kõrval. Kõik vaatamisväärsused ühest kohast ehk vaguni aknast.
Minu jaoks on eriliseks imeks mägedes lokkavad kuused. Vanaisa ja vanaema ehitatud talu ümber kasvasid just samasugused, kui minu peanupp oli kasteheinte kõrgusel. Mäletan, et põdrakanepi vahelt nägin vaid kuuse latvasid ja vilksamisi hobust, keda olin uudistama tulnud. Jooksin ja jooksin: lõputult jämedad puutüved ja lillat värvi õied, kuni ema poisipõnni üles leidis. Pillapalu oli teadagi madal soine ala ja kuuskedele elurõõmus paik. Aga, et maapinnast 1000 meetri kõrgusel võin kohtuda lapseeast meeldima jäänud kuusemetsaga poleks uskunud. Karpaatia metsas kasvab mustikas, kõrgemaid taimi pole. Puujuured ei mahu mägisesse pinnasesse ja peavad meetrite viisi otsima kust niiskust ammutada. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14388339&size=l
Goverla mäe jalamile vaja jõuda varahommikul. Automootorist ei sõltu siin midagi, küll aga enda omast. Tarvis tõusta 2061 meetri kõrgusele ja kui vahepeal peatuseid teha, siis peab aega ette varuma.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 20. viiv

2010-03-11T04:45:00.000-08:00

Kõrge kindlus ehk teine Ukraina ime

Piidlen pildimasinale vaateid. Paikonna kõrgeim punkt ületab mitu korda seni nähtud linnuse kivist platood. Tee ääres saab puhast allikavett maitsta ja täidan kõik 5 liitrised kanistrid. Rahulik ümbrus. Kaljukünkalt, puude vahelt kiikab kits, ei pööragi minult pilku ja kuidas saabki, kui kipsist. Sedaviisi allikakohtade tähistamisega algab Lääne Ukraina. Paljud looduslembelised kohad on märgistatud kujudega. Tõsi, nad pole tähelepanuväärsed kunstiteosed, kuid on inimeste südamesoojuse märgid, et sind janu kustutama kutsuda. Meistritöö on värvilistest kivikestest pannoo voolava veejoaga- ja oh imet, kolhoosnikud on rahvusrõivas ja ei mingit kõigi maade rahvaste ühendamise sümboolikat. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14375539&size=l

45 aastat Nõukogude korda ei pööranud siin, mägistel aladel, inimesi end valitseva korra tavadega kaasa minema.

Jõuan uute elamuste võrku. Kohtumine Ukraina teise imega. Kui eelmine, uhkeldavate tornidega linnus oli sadu aastaid järjest Venemaa valitseda, siis see linnake mitte, olgugi et vahemaa vaevalt 50 km. Hotõn (vene keeles Hotin, mitte segi ajada Valgevene küla nimega Hatõn), jäi peale Venemaa Kodusõda, kuni Teise Maailmasõjani, Rumeenia kuningriigile. Ja mitte ainult too linn, vaid kogu oblast oli 1918 kuni 1940 Rumeenia valduses. Teisisõnu: see paikkond oli justkui meiegi, ühe põlvkonna jagu vähem seotud nõukogulike traditsioonidega nagu kirikute hävitamine ja vene keele õppimine. Kohtusin vana mehega, kes oskas küll rumeenia ja ukraina, kuid mitte vene keelt. Täitsa üllatav leid, kahjuks ei osanud temalt uudistada, kuidas ta üle 45 aasta sai ilma vene keeleta hakkama. Aga miks ka mitte, kui 11 tuhande elanikuga linnas elab oletatavalt alla 300 venelase. Statistika järgi on rajoonis venelasi vähem kui 2%. Kogu oblasti elanikkonnast on kolmveerand ukrainlased, üle 10 % rumeenlased ja veidi allapoole moldaavlased, venelasi vaid 5%. Venelasi samas vahekorras nagu Narvas eestlasi. Narvas suhtluses vene nagu siin ukraina keel. Musta mere ääres jälle enamalt vene keel. Mitte riigi võimkond, vaid ennemini lävimise tihedus, on määranud keele kasutuse.

Linnades aega ei viida. Kas 600 aastane oblasti keskus tõesti midagi ei paku? Mitte seda, ent võtad mis pidi tahes vaate, igal juhul jääb masendavalt palju traate taevast katma. Iseasi, kui keegi kirjastusest oleks tellinud linna vaateid. Aga arutleda ju võib, kuigi pideva fotograafide koolituse olus on selline mõtlemine enam kui kentsakas. Reaalse vajaduse korral peaks kohapeal mitu päeva pildistama: varahommikuti, tühja liiklusega tänaval manööverdama, et traate vältida. Midagi sellist risustatust kohtab Eestis loodusmaastiku pildistamisel. Üks ülekande mast piirab teist ja vastupidi. Mastide rägastikust vabaned avaramas Ukrainas. Aga millal saaks linnades traadita vaateid nautida? Enne usu kommunismi, kui esteetilise linnapildi tulekut. Ei oskagi midagi utoopilisemat sooviks tähendada, isegi rikkama Eesti riigi sündimise lugu on enam usutavam. Kuigi jah, maailma linnades on juba katsetatud traate kaotada või maapinda peita. Ilmselt minu pildimasin seda aeg ei näe. Mine või taime ja mullatoidule, ole maas käpuli ja pildista putukaid ja liblikaid või kirjuid lehti ning lumehelbeid. Ei noh, ilus muidugi, aga mitte kordumatu nagu Eesti maastik ja ei oska nagu eestimaist satikat ja mutukat mälupilti tuua, et märkida made in Estonia.

Avaral väljal, ajalooliste kaubandusteede keskmes ja Dnestri jõe paremal kaldal on 1000 aastane Hotõn. Siin oli viikingite peatuspaik ja Genova kaupmeeste kaupade ümberlaadimise punkt. Linna oli lahingute tallermaaks. Olulised lahingud võimu ja valitsemise pärast peeti paar kilomeetrit eemal, kindluseseinte taga. Kindluse hoovis on komandandi loss, mis sõna otseses mõttes kindlaim kants ja seninähtust kõrgeimate seintega. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369591&size=l

Ennemini müstilise paiga vangla kui lossi välimus. Müür lõpeb ühelt poolt järsuveerelise Dnestri jõega. Jõe poolt pole võimalik kindlust vallutada, küll aga on müürilt alla, otse voogudesse, vange heidetud. Soodsa asupaiga leidis kindlusele 11. sajandil Kiievi vürst Vladimir Suur, kes rajas puidust kaitseehitise.

Vähemalt iga saja aasta tagant ründasid kindlust Moldova, Poola ja Türgi võimuväed.

1621 aastal peatasid siin kindluse kaitsjad Türgi edasipääsu Euroopasse. Hotõni lahing on üks kuulsusrikkamaid. Vaenlase ülekaalukad jõud ei suutnud kaitsjaid üle kavaldada. Kindluses asusid Poola sõdurid. Neile tulid appi ukraina kasakate väed, kes seadsid oma laagri türgi piiramislaagri lähedusse. 200 tuhat türgi ja tatari sõdalast oli ähvardav jõud kasakate ja poola 35 tuhandelisele ühendväele. Sõda kestis viis nädalat. Sõja käigus said türgi sõdurid teada, et ühed kasakad olid Mustal merel uputanud 20 türgi laeva ja rünnanud Konstantinoopolit. Türklased vastasid Hotõnis võimsa tormtulega, ent kasakaid ei suudetud karistada. Muuseumis lubati mul üht momenti jäädvustada. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14374195&size=l

Teadmata põhjusel hukati sõja alguses senine kasakate ataman ja valiti uus: Petro Sagaidatšnõi. Vaatamata nädalate viisi järjepidevatele rünnakutele, ei suutnud türklased kasakate ja poolakate positsioone purustada. Näiteks 28. septembril korraldati 9 tormijooksu. Ühed ajalooandmed mainivad selle päeva lüüasaamiseks 3, teised kuni 20 tuhande ründaja hukkumist. Kaotusterohke sõda muutus türklastele vastumeelseks. Alustati läbirääkimistega ja rahuleping allkirjastati 8. oktoober 1621 aastal. 17 aastane väepealik, Türgi Sultan Osman II, kaotas lahingutes ligi 80 tuhat sõjakaaslast ja järgmisel aastal hukkus ise mässuliste käe läbi. Kasakate atamani kätt aga haavas sõjas tatarlase mürginool ja 20 aprillil ta suri. Täpselt kuu aega hiljem, kui tema poisiohtu türklasest vastane. Vaatamata kolmekordsele vanusevahele tabas Hotõni lahingusaatus mõlemaid väejuhte üheaegselt. Selline on kuulsuse hind!

Kui aga rahvas sammub iseseisvuse maale, siis uued valitsused otsitavad oma vanu kangelasi, et mõjutada elavaid ja näidata oma hoolivust väärtustada ajalugu. Tekib tarvidus seada üles eeskujusid ja leida rahvuskangelasi. Samas avaneb ukseke ka poliitiku hingesügavusse. Tulihingeline vabadusvõitleja häälestab energia reeturite paljastamisele ja kättemaksule, tasakaalukas intelligent rõhub ajalooliste kangelaste leidmisele, panustab positiivsusele.

Ataman Petro Sagaidatšnõi monument (skulptor I.Gamal) püstitati 370 aastat peale lahingut. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369553&size=l

Pole nalja asi , avaral väljal, ilma hooldamata 20 aastat ilmastiku tormidele vastu pidada. Poliitiliselt oli vahepeal tarvis uusi ja teravama sisuga mälestusmärke rajada. Vana juurde tagasi ei jõutud. Mina natuke sain luitunud monumenti erksamaks pildiks teha, ehk nagu ta oli algselt, kuigi jah, kulunud kohad on ikkagi näha. Aga see ei vähenda paikkonna ajalugu ja erakordset silmsidet lahinguvälja ja kindlusega. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369621&size=l

Kui lai jõgi paistab ojana, tunned ise end vägilasena Tingimata peaks teiselpool Dnestri jõge ööbima, et varahommikul sealt kindlust pildistada.

Kaardi järgi http://www.mandria.ua/u/sights.html?did=183 kerge pärale jõuda. Jäägu see lugeja ja minu järgmise reisi uueks sihiks. Aga tagasi peab tulema, sellest pole pääsu! Ega muidu siia omal ajal mongolidki ratsutanud. Kuid 20 meetri kõrgusega seinad ja vaid üks sild üle vallikraavi, tegi vallutajale kindlusesse sisenemise keeruliseks. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369517&size=l

Mis ajaloos teada majesteetliku ja kättesaamatuna, on täna meile avatud. Kitsuke lossihoov viib ruttu mõtted müüridele ja tekitab ettekujutuse kuidas seal end kaitsti. Koonusjad tornikatused ja püstised katuseviilud loovad romantilisi rütme. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14379827&size=l

Kui meie jõukad on oma maju ehtinud kõikvõimalike katuse ja tornikujudega, siis Ukraina omad jäljendavad üksnes Hotõni tornide koonusjaid kübaraid. Kindluse katuste ja tornide kuju on omaviisi rahvuslik mudel ja seda arhitektuurset vormi jäljendatakse pea igas Karpaatia külas.

Hiljuti uuendatud pühakoda, kindluse hoovis, on justkui muinasjutu raamatust võetud. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14380511&size=l

Vene garnisoni tarvis 1832 aastal ehitatud Aleksander Nevski kirik on praegu eksootiline paik kristlikeks talitusteks. Noored laulatavad ja naudivad vaateid Denstrile. Ja tõesti, Euroopa suurimas riigis võib elada ja saab areneda ning nägin palju pikkades loorides noorpaare. Mis torkab siin ja meil silma, et isa paabulinnu kirev ja edvistav lehviksaba on pulmade aegu meespoolelt raudselt üle kandunud pruudi poolele. See on ütlemata nägus, isegi tähelepanuväärsem kaunist maastikuvaatest.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 19. viiv

2010-03-05T01:12:00.000-08:00

Kivist linnus ehk Ukraina ime

Kaardi järgi ei peaks Karpaatia mägiala algama, kuid vaade autoaknast viib mõtted sinnakanti. Kui enne reisi geograafiat mitte uurida, võibki nii arvata. Pidades teede atlasel valget ala kõrgendikeks, tundub, et kogu Ukraina reljeef sarnaneb Krimmi mägisele alale. Tegelikult on lauskmaad mitukümmend korda enam. Olen alles jõudnud riigi edelaossa, kus pindala nagu pool Eestimaast ja Munamäe kõrgusega. Volõõnia-Podoolia kõrgustik ei ole Haanja maastikuga sarnane, on tunduvalt rahulikum, kuid üllatavate geoloogiliste paljanditega.

Ukrainas nagu maailmas tervikuna, on küsitluste kaudu valitud 7 ime. Ühte huviväärsust täna külastangi. Hmelnõtskõi (vene keeles Hmelnitski) oblastikeskusest 100 km kaugusel asub Kamjanets-Podilskõi ( vene keeles Kamenets-Podolsk ). Linnas on 2 tuhat aastat elanud slaavi hõimud Leedu, Mongoli, Poola, Türgi ja Venemaa valitsejate käe all. Peale teist maailmasõda jäi linna alles 10 tuhat, nüüd on 80 tuhat elanikku. Tolles oblasti lõunapoolseimas linnas on säilinud moslemite ja kristlaste arhitektuur. Kesklinn on barokses toreduses ja soovitatud kandideerima UNESCO kultuuripärandi nimistusse.

Kaunis Ukraina ime on kõikidest külgedest piiratud Dnestri vasaklisajõega Smotritš. Vanim linnosa on järskude servadega vaenlase poolt vallutamatu maakitsus, kuhu pääseb üle kanjoni ehitatud silla. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14300571&size=l

Linnus on restaureeritud ja heas seisukorras. Tal võib olla mistahes ajalugu või kantud imetlusväärsetesse nimistutesse, ent mitte see pole oluline, vaid ennekõike tasub siia sõita vaate pärast. Olin siin kaks aastat tagasi, kui ümberringi tellingud ja töömehed. Too häiris. Seekord on kõik täiuslik ja valmis. Kivist poolsaarele, mitte suuremale kui hiljutine sinepi põld, on mahutatud 9 torniga, ideaalmaketile sarnanev, 300 meetrise kivimüüriga kindlus. Siin on vändatud üle 20 filmi ja ka praegu saabub võttegruppe. Hoovis lustitakse: vibunööri võid pingutada kostüümi kandes või ilma, ent sarnast miljööd võid nautida ka Rakvere linnuses. Kas erilist huvi äratab sügavas orus, ümber kindluse looklev kollakas savikarvaline oja? Mitte seda. Siin ei saa ühtegi elulist või arheoloogilist keha eraldi võtta. Mitte ainult ajaloolised kivikamad ja sündmused ei loo omalaadse pildi, vaid see joonistub käsikäes loodusega. Sama endastmõistetav, kui kõrgel mere kaldal pesitses Pääsupesa loss, on Podolski platool Kamjanetsi kindluse asupaik. Ta nagu ei saagi mujal olla, sedavõrd täpselt on osatud gooti ajastu kunstniku ja inseneri Albrecht Düreri kaitsesüsteemi lahendusi siduda looduse omapäraga. Kamjanets-Podilskõi kindlus on terviklik ansambel, millel ei ole analooge Euroopas. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14300543&size=o

Avarus tõstab mõtte lendu kuni ehmatuseni. Kas ajalugu teiseneb laadaplatsiks? Linnuse kohal, kõrguvad festivalide aegu reklaami käravad aerostaadid. Kas keskaegse kindluse taevasse riputatud õhku täis vaateplatvormid on sama sobimatud kui keskaja Tallinna kindlusetorni taustal õhku täis klaasist suurrist? Vabadus õhku tõusta ja vabadus end risti alla seada. Vabadus on väärt tunne, iseasi kas selle atribuudid igasse olusse sobivad! Kas oluline on väärtustada melu või ajaloolist olustikku. Vastust ei too ka küsimus: mis miski maksab? Nii ühel kui teisel juhul saab iga külastaja plõksutada enam kui ühe kaadri, mis virgutab omakorda uusi uudishimulisi ebakõla pildistama. Teadagi, kui Pisa kellatorn poleks kaldu, väheneks külastuse huvi. Turism on lumepall, mille keskmes äri ja tavatud olud.

Kui ajalugu langeb turismi ja meelelahutusäri või poliitikute mängualaks, ei suuda me väärtustada olulist ebaolulisest. Aga mis on linnuse puhul esmajärguline? Planeering! Kaitsevõime! Kindluse sõjalist olulisust ja turvalisust tunnustas eduka ja läbinägeliku väepealikuna tuntud Peeter Suur. Samaaegselt leidis keiser, et näiteks Haapsalu Piiskopilinnuse müüre võiks madalamaks lammutada ja ehitusmaterjali mujal kasutada, kuna ehitisel polnud enam sõjalist tähtsust. Siinkohal võib keisri hinnangu väljatoomine mõnele kohatuna tunduda. Paljudele on meelepärane, kuidas meie peaminister analüüsib Peetri verist tausta. Ettenägev tarkus, mis mõistab hinnata ajaloolist põhja ja põhjuseid, kasvatab ühe mehe suureks ja teise jätab tahaplaanile. Kui meie esimene mees oleks kaks sajandit tagasi osanud hukka mõista Vene keisri julma taktikat oma riigi suureks tegemisel, teaksime eestlast, nimega: Ansip Suur. Tänases olus käib sõda mälestusmärkidega ja üheks meie pidupäevaks on punuda okastraadist pärgasid ning eskaleerida kannatusi, mis seotud Venemaaga. Teadlased on kutsutud hindama kahju, mis on Idast tulnud. Paraku ootaks 21 sajandil enam koostööd, et välja töötada Eesti ja Vene riiki ühendavad ja ühendanud olud. Täna kuulutab peaminister, et jõuame järele Euroopa jõukusele ja kes ei usu, need on savisaarlased, ehk peaaegu vaenlased. Kõik kordub, ainult uuema spiraali pinnal. Mäletan, kuidas Nõukogude ajal halvustati neid, kes ei uskunud, et jõutakse USA-le järele. Siinkohal on lausa ülekohtune tahta endale soomlase tarkust, kuidas naabritega läbi saada, meie kui pisem rahvas, peame läbi ajama üksnes uljusega.

Uljaspead Ukraina kindluse jalamil õpivad mägironija oskuseid. Noored teevad 50 meetri kõrguselt kanjonisse benjihüppeid. Tänaseks on geopoliitilisest arhitektuurikunsti näidisest saanud ka atraktsioonide keskus. Sügiskuudel korraldatakse ajalooliste sündmuste taastamise festivale. Rekonstrueeritakse sõjaväelaagreid. Vaateväljas: ratsamehed ja lahingulipud, kilbid ja mõõgad ning võitlusturniirid. Vanalinna läbib musketäride, rüütlite ja odameeste paraad. Sündmuste külastamist saab ajastada veebikaamerast. Kaunis vaade avaneb õhtuti, kui kindlusetornid tuledesäras

http://www.geocam.ru/view/cam1147x537_kamenec-podolskiy_webcam.html

Ja ikka ei suuda väärtustada olulist ebaolulisest. Miks külastada kivist linnust?

Väliseid atraktsioone ja muusikakära leiab ühtmoodi igas lõbustuspaigas. Või on oluline hoopis tulla vaikusesse, et sinu hinge jõuaks pugeda aukartus ajaloo ja ehitusmeistrite töödest. Küllap nii ongi!!

Mäletan noorpõlves, et laudkond maksis kõige kallimalt just käratuse eest: 3 minutit vaikust, et ei mängiks saatemuusika ega restorani orkester. Vaikushetkedel jõudsid kella vaadata, aru saada, kuhu olid jõudnud ja mis edasi plaanid. Teinekord on ootamatud pausi hetked muljeterohkemad kui rütmid viimase helivaljusega. Nii muusikalärmi kui poliitilist kära on vaja ennekõike inimese nüristamiseks, et kurdistatud massi juhtida soovitavas suunas: maksta lõbu pakkujale või anda hääl head elu lubajale. Õnneks leiab Kamjanets-Podilskõi kindluse külastaja meelelahutusürituste kõrval praegu ka rahulikke hetki. Eesti kolleeg lubas suvel ajalooliste müüride vahele pildistama tulla ja toetada kohalikku naudisklejat. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14278747&size=l

Müüri taga on kauges vaateväljas, ergavas sinises, 150 aastane Püha Jüri kirik ja tema kõrval kellatorn. Sinna saab ka autoga sõita. Noorem rahvas piirdub vaid kaugvaatega. Vanad ja noored naudivad puhkust ja reisimist eri moodi.

Muljed ja hinnangud pole kattuvad, ent ühinetakse kiindumuses salvestada enda või fotoaparaadi mällu uusi elamusi. Kindlalt ollakse aga koos ajalooliste ehitiste pildistamisel ja taastamisel.

Eelmisel aasta ennistati 70 aastat tagasi hävitatud kirik. Kolmainsuse ehk Troitski katedraal taastati vanale vundamendile. Püha Kolmainu kirik oli ehitatud 16. sajandil. Praegu on värava küljes annetuste karp, mis ei jää turistide tähelepanuta, olgu noored või vanad. Oluline rõhutada, et kirikud on, kus tahes Ukraina osas, suures aus. Vaatad seda kivist pühakoda ja ei usuks, kui ei teaks, et see alles hiljuti valmis. Vaata pilti!!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14335755&size=l

Keskajal oli Kamjanets-Podilskõi käsitöö ja kaubanduse keskus, praegu turismi magnet. Vene keelest aru saajatel on võimalik leida virtuaalset linna plaani siit:

http://www.ukraina.turne.com.ua/resort/kamenec-podolskijj/map

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 18. viiv

2010-03-01T01:27:00.000-08:00

Nägemiseni Jevpatorija ehk mere äärest põllumaale

Jälle olete meil, naeratasid poemüüjad, kui puhkusele jõudes esimest korda sisenesin. Olin üllatunud aastatagusest ära tundmisest. Aga meenub, et pole imestada. Rasvaprotsendita 0,5 l keefiri „Laktonia“ tellisid nad teinekord ainult minu tarbeks. Kohalikud peavad 6 kroonist klaaspudelis kaupa kalliks. Mulle sobis, oli keeratava korgiga ning mugav limaani äärde ja hiljem koju sõiduks hulgi kaasa võtta. Ühe rasvaprotsendi sisaldusega keefir on 1 liitrises kilepakendis. Maksab nagu tomat ja paprika 8 krooni. Söön reisil nii vähe kui võimalik.

Hommikul: 1 paprika, 2 tomatit, mille lõikudele mesi ja õietolm.

Keskpäeval: tomat, keefir, paprika, apelsin ning mõned sidrunilõigud. Üks paprika annab kogu päeva vitamiinide vajaduse.

Õhtul peatuspaigas: poest ostetud salat, kalalõikudega. Vedelikku joon 2-3 liitrit päevas, õlut mitte, küll aga virsiku ja viinamarja mahla. Enam tarvitan 2 liitrises pakendis tomatimahla, mille hind 12 krooni. Kolm korda oleks odavam, kui mineraalvett juua, ent soolasest limaani veest välja tulles on paslik mineraalidest maitsestundnud huultele ja suhu kallata tomatimahla või peale hammustada tomatit. On päevi, kus varjus 30 soojakraadi ja limaanis 28. Palavust ei tunne. Õhk, on stepituultest kuiv.

Peale saabumist, on tuuleiilid paari päevaga autot maskeerinud. Mida enam tolmutavad, seda rutem kaob kaubanduslik välimus ja seda muretumalt Lada puu all püsib. Iga päev ranna äärde sõitvad autod on hoovipeal hoolitsetud ja pilkupüüdvad. Minul vaja vaid jalavarjud töökorras hoida. Odav, lihtne ja muretu. Mere ääres pole veel kordagi sandaale ära aetud, küll aga autosid.

Minu virga perenaise viinamarjapuu ulatub kolmanda korruse rõdule. Kui kobarad küpsevad, valmistavad nad mehega omatarbeks veini. See rohkem rituaali mõttes. Pererahvas teeb enamus sisseostud turult, kus kaup kolmandiku võrra poodidest odavam. Kahepeale kokku saavad nad pensioni kaks korda vähem kui meie keskmine pensionär. Nende elamiskulude struktuur pole aga meiega võrreldav. Kolmetoalise korteri üür, elekter, gaas ja vesi ei ületa 300 krooni.

Mina kulutan Krimmis puhkuse ajal iga päev 200 krooni, millest pool ööbimisele.

Limaani äärest, iga päev pea viimase lahkujana, juba tean, et pargis pakutakse ravimtaimi nii kimbukestes kui pakitult.. Autojuhile on virgutava aroomiga piklikud riidest kotikesed. Hüvastijätuks ja koju sõiduks ostan paari.

23. varahommik ehk spidomeetris 4600 km

Krimmi reis on lõppenud. Kavas sõita Karpaatia kaudu koju, aga enne põigata Moldovast läbi.

Seljataha on jäänud poolsaar ja lai Dnipr. Kuid ka Ingul, enne Mõkolajivi linna (vene keeles Nikolaev) on veerohke. Teen peatuse. Seisan seljaga Musta mere poole ja jäädvustan veesõidukeid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14253257&size=l

Jõgi on suure Lõuna-Bugi (ukraina keeles Pidvennõi Bug) lisajõgi. Rõõmustab jahtide rohkus ja ujula. Õhkub rütmilisust ja tornkraanad on ennemini loodusmaastiku kui sadama koostisosad. Usun, et kohtun veel edaspidigi igatsust õhutavate veteväljade vaadetega.

Ei lähe kaua, kui uus peatus. Pole aru saadav, mis rohttaimed põllul kõrguvad ja mida ilmselt siloks koristatakse. Põllul kasvab kõrreline, mida näen esimest korda. Kohati ulatub üle pea ja tihe. Ladvas lehvib lipp nagu meil rannajoonel pilliroo pööris. Sudanka, teavad peatust võtnud mehed. Tuleb meelde, et midagi vilksamisi sai koolis õpitud. Kui aju pingutada, jah, mäletan täpselt, et parempoolsel raamatu leheküljel, kuskil köite keskel olid pliiatsijoonistused ja nimed: Sudaani rohi, Sudaani sorgo. Aafrikast pärit nimi oli sedavõrd eksootiline, et jäi uskumatul kombel mitmed moodi mällu. Ilmselge, et sellelt Krasne (vene keeles Krasnoe) küla põllult, korjatakse enam massi, kui meil Eestis mais haljast kasvataks. Midagi sarnast ei osanud õpiku alusel ette kujutada. Sorgo elutseb ennekõike väga soojas kliimas. 40 soojakraadi on meeltmööda. Musta mere äärealast põhja pool enam ei kasva, küll aga vohab Aafrikas. Jahedus, rääkimata öökülmast, paneb kevadisest külvist tärkava orase põdema, kuni taimede hukkumiseni. Soojalembelist sorgot kohtabki vaid Ukraina lõunaalal. Siloks kasvatakse suhkrurikast sorgot, millest perenaised oskavad siirupit valmistada. On sorte, mida lastakse valmida teraks ja teisi luualehvikuteks. Tugevatest kiudjatest sorgo vartest ja leherootsudest põimitakse luudasid. Toimekamad inimesed on neid koos arbuusidega ka Eestis müünud. Sudaani rohtu kasvatav Ukraina ala ei pane uudistama mitte ainult põhjamaa inimesi, vaid ka Aafrikat. Hiljaaegu uuris Sudaani vabariigi delegatsioon, kuidas teramaisi osta ja mismoodi lõuna Ukrainaga, Musta mere kaudu, kaubavahetust arendada.

Kasvamine eeldab vaba ruumi, et millegi asemele kerkida. Oleme harjunud koristatud teravilja põllule uue vilja külviga, mitte aga selle tarvis põhu põletamisega. Kui Eesti künnimees süütab adra ette jääva põhuvaalu pole ta ainult paha inimene, vaid keskkonnale vaenulik element või midagi sarnast, kes põllu mikro- ja makrofloorat kahjustab. Kindlasti hävivad ka taimekahjurid ja haigusttekitajad ning osaliselt ka umbrohtude seemneid. Kas me ikka oskame igakülgselt hinnata põhupõlengu kahju või kasu? Meie esiisad märkasid, kui metsa põletasid, et kõige pikem kõrs saadi alepõllult. Kui enne Krimmi jõudmist päevalillesid pildistasin, jõudsin puugiga Jevpatorijasse. Puuki muidugi nahalt ei põleta. Pensionil olev arstist korteriperemees tõmbas putuka välja ja pani veritsevale täpikesele joodilapi peale. Käisin päevalillede vahel vaid mõne meetri, aga sellest piisas. Nüüd tee ääres põhu põletamist jälgides loodan, et meie bioringlusest ehk ka mõni puuk sellel moel väheneb. Iga üks on oma huvi eest väljas. Traktorist tulelondiga teenib endale elatist, õhtuks peab põld mustama. Haakeriista ketas ei suuda mulda pöörata, kui põhuvaal põllul. Ukrainas põletatakse kõikjal põhku, mida söödaks ei jõuta koristada. Valikuliselt peenestatakse põhk juba teravilja koristamisel ja see ei sega enam mullaharimist. Kirbet suitsulõhna on sõites pidevalt tunda. Leegid kütavad ärevust. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14273465&size=l

Kohalikud on oluga harjunud ja maaomanikud ei tunneta probleeme, kui neid üldse ongi. Teame, et looduses eksisteerivad mitmed isereguleeruvad süsteemid ja kooslused. Sedavõrd mis kaob, tuleb samavõrd asemele ja vastupidi. Näeme, et loodus taastub metsapõlengutestki. Elutegevus on katkematu protsess, iseasi on ajaline kulg.

Põllul pole lõppu nagu külateelgi. Peatun, aga mis silmapiiri taga, olgu edasi!

Sean pildimasinat kaunitariga kohtuma. Laiuva võraga puu on õitest pungil, mis mesilaste paradiis. Nad koguvad siit vähemalt 8 kg mett. Eestis, sama suurelt pärnalt, korjavad aga enamgi. Akaatsiate ühelt hektarilt kogutakse 600 kg linnumagusat. Ülejäänud meetaimed, nii meil kui Ukrainas, jäävad akaatsia saagile tublisti alla. Akaatsia mett loetakse Ukraina parimaks. On väga hele ja mitte küllastunud suhkru maitsega. Praegugi võtan kohvi kõrvale ja valan tomatilõigule. Saab üpris maitsev komplekt.

Maailmas on üle 1000 akaatsia liigi. Krimmis on põõsavormid kohati sedavõrd tüütu kasvuga, kui meil lepavõsa. Puud sirguvad 10-15 meetrini. On ka lopsakamaid ja kõrgema leinapuu võradega. Kasvab jõudsalt stepis, järelikult talub põuda. Elab meilgi Eestis tuulevarjulises soojemas koduaia nurgas. Vili on pikk, kahe tuletiku jämedune, sirge kaun, tumedate pisikeste seemnetega. Rohelistest kaunadest sai algkooli päevil mitmehäälseid piiksuvaid vilesid meisterdada. Meie tundsime kui läätsepuud, akaatsia mõiste sööbis alles agronoomiks õppimise aegu. Uskujatele sümboliseerib akaatsia surematust ja on püha puu. Üksikuna põllu veerul on väga suursugune ja kaunis. On austustäratav, aga mitte ainult seda. Kui keegi näeb unes õitsevat akaatsiat, on oodata ilusat ja puhast armastust. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14253263&size=l

Usun, et sina, reisijutu lugeja, märkad akaatsia toimet. Ei, mitte lääge filmi seltsielu tähenduses, kus enne ning peale sööki hõigatakse armastust. Vaid näed, mida juulikuine vaade peidab. Uudistad, kuidas on põldu pruunistatud? Kui viltuste ketastega agregaat põllupinda kobestab, pööratakse kõrretüükad ja umbrohuseemned mullal sisse. Kui see tehtud, ütleb maaharija, et põld on kooritud. Põldur ei tee seda iluarmastusest, vaid omakasu pärast. Piltlikult ta nagu ohverdab tarvitamata saagise, et uut ja suuremat saada. Meelitab mullabaktereid põhku lagundama. Õhustatud mullakihist ei aura vett. Niiskus meelitab omakorda umbrohuseemned idanema ja paneb umbrohu juured kasvama. Kui paari nädala pärast on umbrohi tärganud, keerab ader nad sügavamale. Kündmine on ühtede jaoks elu lõpp ja teistele algus. Õhukas mullakiht jääb talveks veevaru koguma, et vara kevadel külvisele elujõudu lisada. Akaatsiaga pilt pruunistatud põlluga pole üksnes vaade tööarmastusest, vaid ka loomingust: kui sügavalt ja mis ajastuses on mulda kultuuristatud.

Minul aeg jõuda Pervomaiskisse. Odessa linnani vaid 15 km. Ei sinna ei plaani keerata. Küll aga ajab muigele anekdoot sealselt veebilehelt. Eestlane püüdnud kuldkalakese. Võtnud konksu suust ja kala paluma: Otpusti menja, ja ispolnju ljuboe tvoje želanie! Tõlkes tähendab, et kui kala vabaks saab, lubab kõik tahtmised täita. Eestlane haaranud kala sabast kinni ja teda vastu puud vopsides soovib: ne nat-to rass-go-ffa-ri-vatt sso mnoi ppo russ-ki. (Ei maksa minuga vene keeles kõneleda!)

Eeh Odessa! Sa oled krooninud ühe Tallinna kaunitari Musta mere esimeseks printsessiks ja lasknud mitmel Tartu tudengil matemaatika olümpiaadilt diplomeid koguda. Ja kahjuks need eestlased, kes vaid ukraina keelt mõistavad, ei saa vene keelt rääkivas Odessas ei edasi ega tagasi. GPS kaardilt pole linn nähtav. Odessa naljad juba Nõukogude ajast tuntud!

Ega sellega veel anekdoot lõpe! Mind krooniti Moldova piiril!

Nagu ikka, tuleb tollipunktis oodata. Kõhukas ülemus istub musta limusiini ja kaugeneb suunas, kuhu isegi õhtuks soovin. Tolliteenistuses vaikne, pole ka järjekorda, aga jutule ei pääse. Veerand tunni pärast sain täita migratsiooni kaardi: kuhu, miks, kui kaua jne. Aga mida meile tõite, teadis üks noor mees küsida. Mul hea meel, et saan Eesti õlut kinkida. Peremehele ja perenaisele jäi mälestuseks Vana-Tooma napsuklaasidega kinkekarbis kange liköör . Õlut hoidsime külmikus tagasisõiduks teepeale jagamiseks. „Meid on kaks“, oli nagu naljatlev vastus, kui ühe pudeliga autost tagasi tulin. „Mul paraku vaid üks“, ja see oli vale vastus. Jälle ootamine, lõpuks sain sissesõidu loa. Teises hoones tuli otsida, kes auto üle piiri laseb. Kästi täita kaheleheküljeline tollideklaratsioon. Auto kohta oli enam küsimusi kui minu sõiduki registreerimise tunnistuses andmeid. Üks õllekõhukesega ametimees lubas siinkohal aidata ja kadus. Auto seisis pimenevas Kutšurgani tollipunkti hoovis, ruumis aga ootasid väljapressijad. Pole raske juurde mõelda, kuidas maanteedel võib miilits käituda. Lootsin, et kohtun nagu Valgevene viisakuse ja heas rühis vormimeestega. Võtsin oma dokumendid ja sõitsin Ukrainasse tagasi. Täitsin riiki sisenemise kohta uuesti ankeedi. Lahke tollitöötaja teadis juhatada, et on üks Moldova piiriületus, kus auto sisenemine märgitakse omaniku passi nagu Ukrainaski ja pole nõuet täita eraldi tolli deklareerimise dokumente. Kena on. Võib olla kasutan võimalust mõnel järgmisel aastal, selle korraga sai ekspressreis läbi!

8. öö autos ehk spidomeetris 5300 km

Juba kogenuna kiriku läheduses autos ööbima, sain sellega peale Musta mere karastust, suurepäraselt hakkama. Perenaine täitis minu kaheliitrise termose kohviga ja nüüd mõnulengi meega. Borodino leivaviilud on parajalt tahkunud. Kaasas kohakala konservikarbid, tomatid, mahlad ja lahja keefir. Ainult õietolmu kotikesed said purgist otsa ja uut pole leidnud. Elame üle!

Ees on Odessa-Kiiev kiirtee (E 95, M 05).! Muudkui anna lõbusalt minna ja unusta Moldova! Tõusud ja langused, aga see pole see, millega plaanis kohtuda. Kui Kiievini jääb 200 km, tarvis rajoonikeskusest läände suunduda. 90 tuhande elanikuga Uman on Haapsalu sõpruslinn. Paljude linnade vaated on sarnased ja pole niivõrd paeluvad, kui pühakojad. Kaunilt taastatud kirikust ei saa mööda sõita. 200 aastane Püha Nikolai kirik on Umani linna ehe. Mitte niivõrd suursugune kui harmooniline. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14272063&size=l

Sõitsin Vinnõtsja (vene keeles Vinnitsa) poole, kui Kunka küla väljal, tundmatu pruunja värvusega põllul, kaks kombaini liikusid. Kuivanud varred krõpsuvad. Kõrreline see pole. Kas mingi õlikultuur? Noormees, kes koormalugeja ja autodele saatelehtede väljaandja tutvustas: valge sinep. Külvist 80 päeva möödas ja saak juba valmis. Sinep on kõrge tasuvusega. Kui teravilja üks seeme annab saagis 10, siis sinep 100 seemet. Külvad hektarile 15 kg, kombain koristab samalt alalt 15 tsentnerit sinepit. Õigustatult on külviõnne toova sinepi sordile pandud nimeks Talisman. Kombain liigub jalakäija kiirusel, ühtlase trumlimüdinaga, mitte nii kiirete pööretega kui teraviljas, muidu purustaks seemne ja saaks osaliselt juba jahu. Seeme on kuiv ja peaaegu maitseta ning samase kuldse helgi ja suurusega kui Jevpatorija rannaliiv. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14272081&size=l

Kui Eesti kombainer peab ootama põllu ääres kaste kadumist või jälgib seda laastukatuse harja heledaks kuivamise järgi, siis Ukraina põldur lõikab vilja juba hommikul 9. Lõpetab pimedaga, õhtul kell 9. Ühel kombainil kaks juhti. Seni kuni üks kombainer müttab, teine sööb ja puhkab. Ühe päevaga koristavad 2 kombaini 100 hektarit, kinnitasid neli kombainerit. Eestiga ei saa võrrelda: nii põllu tingimused kui pildistamise huvid pole kattuvad. Linlasele on viljapõld ennekõike moonide jäädvustamiseks, või rukkilille korjamiseks. Teda ei huvita mitme nulliga number põllusuurust märgistab, temale meeldivad ennekõike lilleõied. Et umbrohi on meie rahvuslill, hakka või arvama, kuidas on see mõjutanud meie käitumist ja hoiakut, igal juhul rahvuse püsimise kohalt on positiivne teada: umbrohi ei hävine. Ukrainas oli ja on töökäsi enam kui nende järgi nõudlust. Kui kombainitöö lõpeb, väheneb kombainerite sissetulek kolm korda. Masinaid remontides saavad sama raha, mis pensionär. Hooajal teenib kombainer kuni 3000 krooni.

Nõukogude ajal juhtusin ühte Ukraina kolhoosi. Mina neile heinaseemet, nemad vastu teravilja, kuid mitte äri võimalikkusest ei taha pajatada. Kolhoosi aegu kombaineritele teistsugust tööd ei jätkunudki. Talvel istusid kodus, valmistasid vorsti ja ajasid puskarit. Võimalikult palju kasutati hobuveokiteid. Mida väiksema tööviljakusega töö, seda enam jätkus inimestele tööd. Äraelamise aluseks oli kõrge mullaviljakus, mitte töökultuur. Nõukogude Ukraina kulutas mitu korda vähem vahendeid, kui meie, oma toidu tootmiseks. Meil ei jätkunud traktoriste, seal oli neid ülearu. Ja nii on praegugi töökäsi ülearu. Põllu ääres tööjärge ootav kombainer saaks ka paberitööd teha. Aga siis jääks saatelehtede kirjutaja ilma tööta.Juba enne euroliitu jõudmist tunnustab Ukraina sotsiaaltööd.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 17. viiv

2010-02-21T23:20:00.000-08:00

Jalta ehk kolleegide toel kujuteldav eksootika

Jalta nimi oli mulle tuttav ammu enne Krimmi mägesid. Ajalooõpikust oli teada Jalta kohtumine. Aastate jooksul oleme õppinud selle tähendust ümber hindama, kuni tõdemuseni, kuidas liitlasmaad andsid Balti riigid Nõukogudemaale kasutamiseks. Koolipõlvest seostuvad raamatu- ja albumifotod telklinnakutest mägede taustal ja naerust rõkatavad pioneerid merevees. Mälupilti talletus soe kliima, mis levitas igatsust Musta mere järele.

Olgugi, et juba 2 tuhat aasta tagasi kreeklased Jaltasse maabusid, paisus kuurortlinn alles Nõukogude ajal. Jalta piirkonnas oli keiserliku perekonna ja mitmete Venemaa aadlike suvilaid ja losse, mis avati rahva kasutada. Pole määrav, et Jaltas saab hiljem ujuma ja päikest on 200 tundi vähem, kui näiteks Jevpatorijas ja kogu poolsaar on sanatooriume ja pansionaate täis, jääb Jalta ja selle lähiümbrus Krimmi tõmbekeskuseks

Kuurortlinnast Jevpatorija jõuab pooleteist tunnise bussisõiduga Simferopolisse.

Simferopol on peavärav reisimiseks trolli- ja autobussiga. Linn on Krimmi oblasti keskus ja lõpppunkt nii lennukiga kui ka raudteed pidi saabujatele.

Eksootiline on edasi sõita trollibussiga, mis pole kiire, aga see eest turvaline. Kohapeal traditsiooniliselt sahistatakse, et trolliliin on maailma pikim: 90 km. Jaltasse sõidad 2,5 tundi. Ent omakäel on Jaltasse riskantne sõita. Päev võib lühikeseks jääda. Ümberistumised trollile ja vastupidi, võtavad ühtekokku kuni paar tundi ja Jaltaga tutvumiseks jääb vähe aega. Aga igal juhul jõuab kaldapealsel promeneerida ja mäkke tõusta, et vajuvast päikesest midagi talletada. Vaateid nõlvast saab hiljem meenutada veebikaamerast

http://www.yalta-info.com/web-kamera-yalty/

Ei tohi unustada, et õhtuks tuleb peatuspaika tagasi jõuda. Kell 9 on sedavõrd pime kui meil sellel ajal novembris. Sõiduks väljapoole Jevpatorijat on kindlam kasutada ikkagi ekskursioonibussi. Alati toob lähtekohta tagasi, kuigi kunagi ei jõu koitu pildistada. Ärksamad on siis juba paadiga merel, kui sina alles alguspunktist autobussiga väljud. Päike ajab oma ketta kella seitsmeks veest välja.

Peterburi kolleeg, Sergei Jaroshenko , jäi päikese ootamiseks ööseks Jaltasse. Tema eelistab hämarikule koitu ja kinkis looduse ärkamisest oma ülesvõtte. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14154532&size=l

Loojangu punaketta juurde võid jääda kauaks unistama ja vaagima, mis päevaga on teoks saanud. Ja kui heast-paremast tahtest valgust äkki juurde lahvatab, hakkab looduse pingutusest soe ja ülev tunne. Hommik on seevastu nagu aku kiirlaadimise aeg. Salvestad hetkeilu kogu päevaks. Äravalitud minutitel päikese tõus ei erine laskumisest. Otsekui heastades vaataja petmise, taevas imekiiresti selgineb. Tunni möödudes pole koidu jäljendamisest piiskagi alles. Fotograafil pole siis heleda ja pilveraasuta taevalaotusega midagi peale hakata. Üdiselt suvise Krimm taevas ei kutsu pildistama. Väljendusrikkad pilved ilmuvad alates oktoobrikuust. Või teine võimalus, kui jääda väljavalitud platoole või mäe veerule mitmeks päevaks ootama. Muidu juhtub nagu veebilehtedelt märgata, et reisiseltskonnad on ennekõike saanud pildile elamuslikke prügikaste või parandamist ootavaid pargipinke, tänavaid või teid. Sinna juurde paikapidav selgitus. Ja kui ei õnnestunud loodusmaastikku kirjeldada, on lohutav teatada mitu grivnat maksab õlu või, et hotellis polnud föön töökorras. Mida otsime, seda leiame!

Meeltülendav on kohata kaldalähedal palmipuid, mis Krimmis, ilma erilise hoolitsuseta, üsna haruldane. Lopsakamate palmide pildistamiseks peaks aga sõitma Gagra linna. Sinnakanti ei pääse otse, üle Musta mere, vaid Venemaalt. Kaukaasia piiri ääres saab Abhaasia Välisministeeriumist osta 20 dollari eest kuuajalise viisa.

http://www.mfaabkhazia.org/en/

Palmid kasvavad vormikateks just Gagra subtroopilises kuurordis, kus aasta keskmine temperatuur 5 soojakraadi, aga sademeid ligi kolm korda Jaltast enam. Jalta asub vaid ühe geograafilise laiuskaraadi jagu põhja pool, ent kliima erinevus on märgatav.

Ekskursioonibussiga on Jaltasse 150 km.

Peale kirevate Euroopa kaubamärkidega linnaosa ja rannapromenaadiga tutvumist, külastatakse, enne Alupka kuurortlinna, peamist Krimmi visiitkaarti: Pääsupesa. Lossi saab oma käega katsuda ja kui taevas mõned pilved, siis väljendusrikkalt pildile salvestada. Piltnik Nahos Navaros sai sellega hakkama. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14134790&size=l

Kolleeg jäädvustab nädal aega mägede vaateid ja teise nädala on mere ääres. Peterburist jõuab ta 36 tunnise rongisõiduga Jevpatorijasse, oma vanaisa juurde. Me pole tema ja teiste kolleegida, kes virtuaalselt minuga koos reisivad, kohvitada jõudnud. Internetis muljetame ja kingime üksteisele meelispilte.

Lastivtšine gnizdo (vene keeles Lastotškino gnezdo, tõlkes Pääsupesa) terrassil on mõnus kohvi juua. Baaris on kitsavõitu olemine. Kaljunukil oli algselt puidust ehitis, mida marinist Aivazovski on jõudnud enne lammutamist jäädvustada. Asemele ehitati miniatuurne kivist loss: elutuba, esik ning trepp kahekorruselisse torni ja kahe magamistoaga, mis nagu valatud 120 m2 suurusele mängumaale. Esimese maailmasõja aegu avas Moskva kaupmees kaljul restorani. Paarkümmend aastat hiljem hoone alus maavärinas kahjustus, mida pikka aega Jalta restauraatorid kindlustasid ja täiustasid. Hoone on veidi üle 40 aasta taas avatud ja meelitab vaatama. Lossi rõdult näed kutsuvaid Ai-Petri mäe kuradihambaid ja lõunasuunas erisuurustes veesõidukeid. Merevaated paeluvad just pideva muutuse poolest. Iga laine on kordumatu ja omapärane ning muudab vee värvust. Teinekord võlub jälle muutumatu ja sümmeetriline olu. Parkide lääge hoolitsetus viib mõtted kloonitud puudele. Silm libiseb mööda pügatud palme ja peatub harjumuslikku rütmi segaval üksikul männil. Olgu elus või eluta, aga ühetaolisus uinutab ja väsitab. Muutuv olu aga kosutab! Kui Pääsupesa asuks metsa sees, poleks see ilmselt nii kütkestav kui mere vaatega. Mõttetu arutelu! Ilu on vaataja silmades.

Kas vahelduseks istuda kivile ja jäädvustada end nukumaja taustal? Alati ei jõua pilti tehes mõelda, miks nupule vajutad. Instinktiivselt, justkui kass hiirt, krabad pildimasina ja klõpsutad. Praegu aega on. Pilvitu taevas ei kutsu pildistama, kuid autoportreed võiks jäädvustama. Aga kelle tarvis sa hüüad: Mina olin siin! Aastas käib siin rahvast enam kui Tallinnas elanikke.

Kes Jevpatorija pehme liivaga juba harjunud, pole enam huvitatud kiviklibusel Jalta rannal päevitama, ent kindlasti oleks huvitav kaasa teha merereis. Näeb rannaribal paiknevaid losse. Ajaloolisem on Jaltast 3 km kaugusel Livadia.

Paleed peab pildistama hommikul kui pehmem valgus. Kella seitsme ajal jäädvustaski Alexandr Yurchenko, noor kolleeg Harkivist, kuulsa ajaloomälestise. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14201271&size=l

Jah, keisripere jaoks osati valida kaunis vaade, kuhu palee ehitada. Tuletagem meelde, kui targalt talitasid ka mõisasakste valitsejad ja maakorraldajad. Eestis võib kinnisilmi väita, et mõisapõllud olid ümbruskonna parimad nagu lossivaatedki. Pilt Livadia õuelt meenutab oma aristokraatsuses vaadet Oru lossist merele. Muidugi õigem võrdlus on vastupidises järjekorras: Toilas asunud loss valmis 10 aastat varem, kui Nikolai II suveresidents. Tähelepanuväärne, et keiser lasi Livadia parki rajada 7 km pikkuse terviseraja. Tõusujoones reljeefiga tee on südame koormust tõstev, kui samas õhk muutub aina hapnikurikkamaks. Reisimine Krimmis pole mõeldav ilma tervistavate võimalusteta. Lihtsaim ravim on füüsilist pinget suurendav kõndimine. Kas sellest või asukoha suursugusest johtuvalt, said 1945 aasta veebruarikuul palees kokku 3 riigipead: I. Stalin, W.Churchill, F. Roosevelt.

Mida kõike kokku lepiti ja kuidas sõda kulges, saab lossis, muuseumi külastades teada. Kasuks tuleb enne, nagu iga reisi korral, veebilehelt ilmaolu uurida.

http://weather.in.ua/en/krym/13532

Jätsin Nikita botaanikaia vahele. Korraga liiga palju elamusi. Botaanikaed ja kaktuste ala tahaks aega ja omaette olemist. Karjas olles ei sukeldu eksootikasse. Pealegi vaevab siin, aga eriti delfinaariumi korral, piiratud ruum. Avarust ja looduslähedust ei taju, kui elusolendite või taimede kasvu ja eluruumi tõkestatakse. Segab korrastatus, potimajandus, kastmise jäljed jne. See pole päris loodus, vaid mäng. Olen kaotanud huvi ka teatrit külastada. Aga miks ma peaksin. Elu pole nii igav, et ajaviidet otsida, teatrisaalis end näidata või tundeid treenida. Aitab sellestki, kui telerist riigikogu infotundi vaadata. Saad nautida, kuidas reformierakondlane kombineerib oma kaaslase ettekandele ilustavat küsimust, või kui süütult ja meisterlikult keskerakondlane, oma argumendile vihjates, ettekandja mõttearendust põrmustab. Nad on oma palka väärt. Olen rääkinud! Jõuan mina veel päristeatrit piletiostuga toetada! Meelsamini usaldan avarat maastikku, kui kitsast lavaruumi. Looduses on küllaga tõetruudust ja loogikat. Näed jändrikke mände, väändunud juuri ning saad aru elutahte ja armastuse mõjuvusest. Elu pole pelgalt vaatemäng, vaid tõsine eneseteostus. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124235&size=l

Piltnik Nahos Navaros on juba 20 korda sõitnud Krimmi puhkama. Tema enam ekskursioonibusside teenuseid ei kasuta, ka mitte Ai-Petri mäele jõudmiseks, kust ta pildi säilitas. Tänan teda fotode kinkimise eest.!

Ekskursioonibussiga saab Ai-Petri mäele vähem kui 300 krooni eest.

Jaltast sõidetakse 17 km edelasse, Sevastopoli poole.

1234 meetri kõrguse Ai-Petri mäe lõunajalamilt, Mishori külast, algab köisraudtee. Vagunisse mahub vähemalt 25 reisijat ja sõita tuleb vaid 20 minutit.

Teinekord esmaspäeviti või tuulise ilmaga ei saa köisraudteed kasutada. Mina aga pelgan ilma tuuletagi. Vahel ei pelga halli huntigi kes maapeal. Õhus on teised lood. Väetisekülvil, kui piloodile põldu näidates lennuk põllu lõppedes järsku üles tõusis, oli mõnus tunne, ei mingit kartust. Oli teadmine, et topelttiibadega kerge lennuk planeerib end mistahes rohumaale, kui mootoril rike. Aga köisraudtee ei tundu turvalisena. Mis siis kui tross katkeb? Vaat selline elu hindav hirm. Nõukogude ajal sõitsin paarsada meetrit Gagra linna kohal, vaevalt puude latvade kõrgusel, ent polnud just parim tunne rippuda ja vappuda. Köistee Ai-Petrile on aga pikem kui kilomeeter. Ükskord on ikkagi esimene kord, kui tross annab järele!

Kulla lugeja! Pole see kunagi katkenud ja seda jälgib ning ennetab üle 100 inimese. Vaat nii suur turvameeskond asub Ai-Petri platool! Nii, et mäkke tasub tõusta. Seal on ka kohvikuid ja turismimöllu nagu laadal. Päris tippu jõudmiseks peab platoolt veidi edasi ronima. On ka teine variant. Avarale mäele ei peagi trosside mööda, gondli sees, järsu tõusuga ja kõikudes tõusma. Mägitee algab Jaltast, mis Bahtšisaraisse pöörab ja kui head närvid, jõuab 25 km sõidu järel pärale.

Oma autoga mägedes sõites, kui soovid vaateid jäädvustada, on põhimine probleem parkimine. Pildistamast tulles on pelg näha mõnda mõlki. Peamine, kui auto alles, on muidugi jällenägemise rõõm. Mure tõuseb, kui mäkke veab kõrbenud õlipõlemishaisudega samasugune külgkorv, millega ligi kolmkümmend aastat tagasi ise sõitsin. Siin pole aega kohtumisrõõmule või nostalgiale. Hoopis mõtled kuidas tuleb tegutseda, kui ratas enam üles ei jõuagi, kus siis peatuda, kui rattur triivima hakkab. Sõitmine mägiteel ajab su silmad kukla taha ja kuhu iganes, et vältida võimalikke kaassõitjate poolt tekitatavaid ohtlikke olusid. Kas see ongi puhkus? Tahaks ju terve masinaga koju jõuda ja ühel ajal jälle Krimmi tagasi tulla. Mured jahtuvad, kui oled saanud vahepeal mõne pildi salvestada. Autot on raske parkida ka mere vaate või mõne lossi pildistamiseks.

Kolleeg Tuulast ei seo end autoga. Ta kasutab oskuslikult bussiliiklust ja kohapeal toa üürimise võimalust. Sedaviisi saab kogu tähelepanu koondada ilmastikule, et näiteks Ai-Petri mäge ruumiliselt jäädvustada, kui gondel vaateplatvormile jõuab. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192117&size=l

Periooditi valib Andrei Iljushin uue elupaiga. Piltnikule eestikeelne nime variant ei meeldinud. Soovis nagu passis kirjapandud: Andrey Ilyukhin . Me ei oska teinekord arvatagi, kui kerge on tutvuda või poolehoidu saada tundmatult inimeselt. Olen alaline venekeelse suure fotoportaali külaline. Et olen avaldanud kõik enda andmed, leian ühtäkki inimesi, kes Eestiga seotud. Sedaviisi algas tutvus Andreyga, kes kuni kooli minekuni elas Eestis ja mere läheduses. Pole ime, et ta Karpaatia mägedele eelistab mere lähedust. Venemaa fotokunstnike ühenduse liikme loomeind ei alanud pelgalt pildimasinaga kõrgustesse ronimisest. Ta on kõige kaunimal viisil mägedega seotud. Kohtus seal tüdrukuga, kellest tänaseks saanud kallis kaasa ja pildistamist toetav sõber. Ka pulmareis tehti Krimmi. Tuula linnast on Krimmi vaid 1200 km. Enne väljasõitu nad uurivad kuurortide kodulehekülgi. Ja siis plaanitakse, kus mäemassiivi läheduses ühe, kus teise nädala puhata ja et oleks võimalik külast tuba üürida. Kui sa taipad, et elad juba 21 sajandis, siis leiad internetist alati lahenduse ja abi! Piltnik ütles, et põeb Krimmifoobiat! Andrey haigus pole enam ravitav, seda saab vaid leevendada, kui tema pilte vaadata. Suvel oli ta Jalta mägimetsa kaitsealal, mida oli näha Ai-Petri mäelt pildistatud vaadetelt. Alupka linnast, 3 km põhja suunduvat rajada tõkestavad, merepinnast üle 800 meetri kõrguvad, Nišan-Kaja kaljused seinad. Fotokunstnik Andrey leidis seal soovitud valguse ja jäädvustas kivist kaunitarid koos oma mändidest kaasadega. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14192127&size=l

Kui oled kannatlik, ja seda fotokunstnik Andrey Ilyukhin on, siis ootad hetke, millal päevapaiste ruumilise pildi joonistab. Ja siis ära enam viivita. On vaid loetud minutid, kui valgus ja vari langeb meelepärasesse kohta. Sedasi oodates piltnik puhkab ja ka õhkab, kui pilv ootamatult lootuse muserdab.

Sõitnud Jevpatorijast 110 km, saab ka raudteerongiga, jõuab ekskursioonibuss eksootikamaale ehk Bahtšõsaraisse. Vahepeatused teeistanduses ja kireval roosipõllul, eeterlike õlide tootmisallikal, on tervistav vaheldus rannapäikesest köetud nahale. Kohale jõudes ei vaibu silmarõõm. Mere asemel näeb geoloogilisi maastikevaateid. Lubjakivi paljandid, mäeveergudel rohelised metsalaigud. Sügavas Ašlam-Dere orus on veesilmad matkaradadega nii jalgsi kui džiibiga läbimiseks. Kievist pärit noor kolleeg Aleksandr Kalivod, turnides koobaslinna Tšufut-Kale kaljuavades, pani pildile Beš-Koši lameda mäe ja ligi 300 meetri sügavusse laskuva oru. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14203561&size=l

Koopad pildistaja jalge all ja ümbruses, jäljendavad ühe- või mitmetoalisi eluasemeid. Mägedesse raiutud kivist kambrid olid aastasadu elanikele kaitseehitiseks nii looduse kui vaenlaste vastu. Kivist kortermajade kogum ümbritseti omakorda kivimüüritistega. Kindluslinnas Kõrk-Er (vanem nimetus Tšufut-Kale) elutseti kuni 16 sajandini, kuni mõned kilomeetrid lääne suunas hakati tsiviliseeritumalt elutsema ja maapeale maju ehitama. Bahtšõsarai linn oli Khaaniriigi keskuseks kuni Venemaa poolt Krimmi vallutusteni. Rahvastikus säilis krimmitatarlaste ülekaal kuni 1944 aasta maikuuni, mil Nõukogude riigikorraldus tatarlased välja saatis. Praegu elab taas palju tatarlasi, kes näevad oma endiseid kodusid teiste inimeste omanduses. Tagastada, tähendab jällegi uut väljasaatmist. Püütakse leida lahendusi elamumaade ja toetuste jagamisega. Kerge pole kellegil, ei uutel asunikel ja vanadel, keda kunagi küüditati! Rõõmu ja armu jagab üksnes loodus ning töö, teenindades turiste.

Endiselt paneb linnas silmad särama moslemite loss. Paraku pole turismiobjekt alati pildistamise ese. Kui Khaani lossihoovis sagib mitme bussitäie jagu rahvast ja pinkidel istutakse kuidas juhtub, saab ajaloolisest paigast nagu turuplats, mida dekoreerivad Türgi sultani atribuudid, kaubitsejad ja lilleaiad. Aed türgi keeles on bahçe ja palee saray..Linna nimi türgi variandis Bağçasaray. Ukraina keeles tuntud Bahtšõsarai. Palee ja aedade romantiline ilu ei virgutanud üksnes Puškinit poeemi kirjutama, vaid lisab innustust ka tänasele looduse nautijale, leidmaks endale Krimmi loodusest salaarmastuse.

Et ekskursioonil rahulikku ja arhitektuurset olustikku jäädvustada, peab ootama jääma, millal rahvas edasi liigub. Kui pole võimalik, jääb ajaloojäädvustus tegemata. Peab endale alailma meelde tuletama: nagu oled suure arvu inimestega, unusta valikud! Nipsuta möödaminnes mingit pisikest pildimasinat ja looda suure juhuse peale. Muidu jääd reisiseltskonnast maha. Minul jäigi rahuldav pilt Bahtšisarai lossist tegemata. Kas on kohane jäädvustada purskkaevu all käte pesijaid. Pealekauba oli veetarbijaid hulgi. Väljapääsuks pakkus Andrey Ilyukhin oma tunamullust fotot ainult ühe inimesega tagaplaanil. Poeemist tuntud Pisarate purskkaev, mille karniisile iga päev 2 värsket roosi asetatakse, jääb krimmitatarlaste kultuurimuuseumi siseruumi. See pole see, mis fotol. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14218949&size=l

Ühe ekskursioonipäevaga ei õnnestu asjalikku ülevaadet saada. Jääb nägemata kaljusse rajatud Uspenski mungaklooster, pole aega mägilinna maa-alustesse kaevudesse laskuda ega süvenenult tutvuda koobaslinnade muuseumi üle 4 tuhande aasta vanuste väljapanekutega. Krimmis on ridamisi veejugasid ning koopaid ja sisenemise viise, ent seal pole õiget valgust või ei saa alati statiivi kasutada. Ilma pildi tegemise võimaluseta kaob kogu reisi võlu ja võib olla isegi mõte. Iseasi kui läheduses mitu päeva peatuda. Sama kehtib ka kohaliku ajaloo ja kultuurielu tundma õppimiseks. Kui aga ei soovi mälupilte täienda ja kinnistada, sõida edasi!

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 16. viiv

2010-02-15T22:41:00.000-08:00

Moinaki ehk vabaõhu kliinik

Elan üsna Moinaki järve lähedal, umbes 10 minutiga jõuan. Täpsem oleks öelda limaan, mitte järv. Aastatuhandeid tagasi oli see veekogu üks Musta mere lahesopp. Tormid uhtusid liiva ja eraldasid lahe merest paarisajameetrise ribaga. Lahte paisatud meresetetest tekkis aastatega mustjas muda. Auramise tagajärjel suurenes soolsus ja alanes veetase. Limaan ei ole ära kuivanud, sest meri toidab seda liivakihtide vahelt. Soolajärv asub allpool merepinda. Limaan on madal. Korra olen sealt lühemas suunas läbi kõndinud ja vesi kaenalaukudeni ei tõusnudki, pikkust on ligi 2 km. Kohati vajuvad jalad paarikümne sentimeetri sügavuselt sooja mudasse. Vees lamades ei vaju põhja. Ujudes pole jalgade töö oluline. Suhu satub mõni veepiisk: nii soolast vett pole enne tundnud. Kui oled veest väljas, siis nahal sool veidi kristalliseerub, seevastu paarkümmend aasta tagasi kattusid ihukarvad justkui härmaga. Nüüd on soolsus vähenenud. Ent praegune kontsentratsioon: 60 g soola 1 liitri vee kohta on ikkagi tavatu, mis üle 10 korra suurem kui Läänemeres. Vees on naatriumjodiidi , räni, alumiiniumi, bromiid , magneesiumi, uraani, strontsiumi jne. , ehk teisisõnu, mineraalsoolades on esindatud pea kõik Mendelejevi tabeli elemendid. Kõrgsoolsusega limaanivees (vene keeles rapa) on ka mitmeid orgaanilisi aineid ja mudal on radioaktiivne toime.

Kuurordina sai Jevpatorija tuntuks 1830. aastast, kui muda hakati kasutama reuma raviks. Algul toodi muda paarikümne kilomeetri kauguselt Saki järvest ja soojendati seda türgi saunas, mis nüüdki töötab. Hiljem läks kasutusele kohalik, Moinaki järve, muda. Limaani muda sai kasutada kuni Ukraina iseseisvumiseni, mil Põhja-Krimmi kanali joogivesi sattus reguleerimatult järve. Nüüd tuuakse muda jällegi Sakist. Möödunud sajandi esimesel kümnendil ehitati Jevpatorijasse trammitee, et ühendada kesklinn mudaravilaga. Mõned aastat hiljem valmis raudteeliin, laiendades mudaravi kättesaadavust Sevastopoli ja Harkivi (vene keeles Harkov) linnarahvale.
Praegu on Jevpatorijas üle 80 tervistuskohta ja ligi 50 laste suvelaagrit.

Hommikul marsivad lapsed läbi stepirohu, limaanijärvest mööda, mere äärde.

Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14169565&size=l

Nõukogude ajal oli Jevpatoria eelkõige lastekuurort arvukate sanatooriumide ja pioneerilaagritega. Sellest ajast on praegugi kõige parema asukohaga plaažid laste käsutuses. Liigeste ja luupõletike haigusnähtudega lapsed siin tervenevad. Linna vanim sanatoorium on lastesanatoorium „Rodina“, kus algul raviti täiskasvanuid. Peakorpuse hoonel, mis asub Moinaki limaani kaldal, on nõukogude ajast pärit memoriaaltahvel: “Siin oli 1926. aastal ravil kodusõja kangelane kirjanik N. Ostrovski.“ Märkimist väärib, et pimedaks jäänuna, kirjutas ta autobiograafilise teose „Kuidas karastus teras“, mida on trükitud enam kui 34 miljonit eksemplari. Ukrainas elanud kirjaniku romaan oli minu põlvkonna kohustusliku kirjanduse loetelus. Tööliste idealiseerimine, klassivõitluse pinevad vastuolud, sangarlus ja mitmed põnevad olud, on romaani ainetel mitmeid kordi ekraniseeritud. Viimane 20 seerialine kinoteos, Pavel Kortšaginist, romaani peategelasest, oli vaatajate silme ees alles 10 aastat tagasi. Siinkohal kohtume imeteldava poliitikaga, kuidas jagatakse kodumaad. Mõne Ukrainas sündinud kirjaniku kohta, kes aga pikalt Venemaal elanud ja surnud, öeldakse otsesõnu Ukraina kirjanik, osade kohta aga mitte. Ainult surmaeelse aasta Venemaal elanud Nikolai Ostrovski, on tuntud kui Nõukogude kirjanik.

Kirjanikuga seotud lastesanatooriumist mõnisada meetrit edasi, jääb pargirohelusse Moinaki klassikaline mudaravi korpus. Juba tsaari ajal kuulsaks saanud mudakeskus töötab endist viisi edasi, vaatamata muda lõppemisele limaanist. Kui ma esimesed korrad limaanijärvest välja tulles karvupidi soolakristallides olin, siis tarvitati päevas 80 tonni muda. Varahommikul ümber järve joostes nägin vagunette, millesse muda laaditi. Õhus oli tunda väävelvesiku lõhna ja kuulda kajakate lärmi. Järv oleks ise muda edasi tootnud, kui joogivesi poleks bioloogilisi protsesse aeglustanud. Järve kaugema rannajoone lähedale on ehitatud uus elamurajoon ja sealt pääseski vesi järve. Muda on muidugi alles ja seda uljad puhkajad igal võimalikul moele päevituse vaheaegadel kasutavad. Päikesest kuivanud mudalompide ääred on valkjad ja mudaski tugev soolade sisaldus, ent bioloogilist mõju pole. See ei sega muda korjajaid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126309&size=l

Peale psüühilise eneserahu muud tervistavat muda kogumisel ja naha määrimisel pole. Ravimuda tuuakse Saki järvest.

Kõrvuti mudakeskuse esinduslikus hoones toimetatavale, saab raviprotseduure ka vabas õhus. Just nagu vanas Egiptuses. Ja just neile, kellel pole meeltmööda traditsioonilises mudavannis lesida või lasta end mässida sooja mudaga linadesse ja oodata nagu karistuse saanud poiss, millal kana pissib. Mulle sobib limaani ääres püsti seistes muda tarvitada. Tahan päikese käes vestelda ja näha mis juhtub minu ihule määritud mudaga. Ei soovi jääda mõneks ajaks liikumatuks objektiks nagu mudakeskuse seinte vahel üle saja aasta on talitatud.

Just egiptlaste ravimeetod on see, mille järele olen aastakümneid tulnud. Niiluse jõemuda kasutuse viis elab edasi Moinaki limaani kallastel. Raviplaaži nimetatakse Panatseja (tõlkes Imerohi).

Ja seni saab Imerohtu üpris odavalt kasutada, kuni ärimehed ei hakka randa luksuslikuks spaaks välja arendama, muda tarnimisega raha tootma. Kuna eluea kasvades on enam võimalusi vaesemaks jääda kui rikastuda, on karta, et ühel ajal siia, vabaõhu ravilasse, pole paljudel enam asja. Linn ärgitab ehitama kauneid, ent kalleid paviljone, raha neelavaid puhketubasid, luksuslikke dušši kabiine jne. Loomulikult on ümbrus siis esteetilisem ega näe enam varisenud nõukogudeaja rannaehitisi. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14130919&size=l

Kuidas mudaravi päikese paistel võtta, või kui kaua soolajärves supelda, saab kohapeal arstilt teada. Igale isikule siiski oma ravirežiim. Mudaravi koos limaanijärves kümblemisega on tulemuslik mitmesuguste liigesvaeguste, tugi- ja liikumiselundite haiguste ning traumajärgsete tüsistuste puhul. Soolases vees liikumine tugevdab organismi energiapotentsiaali, tugevdab vastupanuvõimet haigustele ja suurendab ainevahetust. Seda viimast olen siit tulemuslikult jahtinud.

Praegu lasen määrida oma selga ja põlvesid. Maksan ühe muda protseduuri eest 30 krooni. Ühtlane, mõne millimeetrine mudakiht kuivab alla poole tunni krõbedaks koorikuks. Keerad end päikese paistel ja jälgid, kas kaaslase selg, keda enne sind määriti, on juba heledamaks kuivanud. Vee auramist näeb ka põlvedelt, ent liikudes sopistub muda ja kuivamise jäljed pole ühtlased. Võib kesta all ka kauemaks jääda, ent veidi ebamugav. Et mudaprotseduuri tuleb vähemalt 10 korral toimetada ja vaja ka mõni päev vahele jätta, on ravisaajate seltskond omaseks saanud, ning juttu jätkub. Mudaga määrituna on kõik nagu võrdses seisus ja valmis üksteist abistama ja jälgima sinu kaasa võetud vara, kui lähed dušši alla või suplema. Siin vahetatakse aadressegi ja kohtutakse järgmisel või ülejärgmisel aastal.

Kui sul selg ja/või põlv valutab, siis mõtle, miks 30 aastat tagasi seda tunda ei olnud. Kui aastatega 30 kg ihurammu juurde tulnud nagu minul, pole tarvis valutavatele kohtadele arsti juures käimistega aega ja raha kulutada. Alustada tuleb algusest: endast ja Moinaki limaanijärve apteegist. Olen kolme Krimmi reisiga 20 kg kergemaks saanud ja põlvevalu ning selg minevikku vajumas. Tee oma keha kergemaks ja tunned end tervenema, nii lihtne ning kui raske! Aga pole tõhusamat abilist ainevahetuse kiirendamiseks kui limaani kollakas soolavesi. Järve kaldal on jugadušš, mis 25 krooni eest klopib su keha kergemaks. 10 minutiga saad pooleks tunniks tunde, et nüüd võiks tsarlestoni tantsida. Olid ajad kus mõnuga sai jalga loopida, kuigi kahjuks vähe, sest enamus tüdrukuid ei tundnud stiili, aga seda kaunim meenutada toda ühte ja ainust. Olime temaga pea alati esimesed tantsupõrandal. Sai vabalt jalga visata või pikemaid samme ja põrandale mitu tiiru teha. Ühel hetkel taipasin, et oma laiade puusadega pole ma talle võistlustantsus partneriks, peale rütmitaju on vaja ka välimust. Andsin alla! Nüüd otsin liigestele veeravist abi. Soolavee jugasid tuleb samuti vähemalt 10 korda kasutada ja ikka puhkepausidega. Eelmisel aastal ei jätnud ühtegi päeva vahele ja koju sõites olin autos haigem, kui Krimmi tulles. Alles nädalate möödudes tundsin end luude poolest tervena. Jugadušš (kohapeal õeldakse šarko) on kõigile võrratu enesetunde parandaja, ent limaani ääres naudisklevad hüdromassaži peaasjalikult ülekaalulised.

Rannamõnude ja rahustavate stepituulte varjus on paras hetk oma rahulolematust virgutada. Organism ei taha justkui üleni rammestusse jääda. Ühele Harkivi daamile meeldis võimaluse korral ennast sedasi kütta, oli valmis või pooldama kodusõda ja vere valamist, kui Ukraina peaks Venemaale selja pöörama ja NATO-sse astuma. Ta polnud vaene ega odava Nõukogudeaegse elu taganutja. Tal oli peatänaval kosmeetika pood ja ilusalang ning kavaler äritses välismaal pestitsiidiga. Päikese käes lahvatas mingi seletamatu slaavlaste ühtekuuluvuse kihk. Seda , et NATO peaks Venemaad, või vastupidi armastama hakkama, ta ei uskunud. Traditsiooni kohaselt pidi keegi nagu vaenualal seisma. Ühed arvasid, et kaitsta tuleb end amerikaniseerumise, mitte NATO eest ja oldi pahased, et dušikabiini kõrval USA lipust tuulevari tehtud ja see iga päev silma riivab Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126245&size=l&album_id=248019

Ei kujuta tõesti ette, et Jevpatorijas inglise keelt rääkijad äritsema hakkaksid, olgu nad siis Euroopast või mitte. Rahvas pole psüühiliselt küps omas kodus vöörkeeles suhtlema, ja ka mitte ainult Ukraina keeles. Krimmis on venelasi enam kui ukrainlasi. Siin pole rahvuste vahelist vastandumist nagu meil. Ei lobiseta ka integratsioonist, siin lihtsalt elatakse koos ja ei panda pahaks, kui kasutatakse läbisegi nii vene- kui ukrainakeelseid silte. Hotelli hoonel ukraina ja inglise, kauplusel venekeelne pealkiri jne.Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176007&size=l

See on loomulik ja üksteist austav. Pole tekitatud Narva olu, kus enamuses vene keelt rääkiv elanikkond peaks nagu eesti keeles kohaliku omavalitsusega, poemüüjatega või kellega iganes suhtlema. Krimmis on leitud rahulik elamise viise. Ka koju jõudnud tatarlastele leitakse maad eluaseme rajamiseks. Aga see ei satu alati magusale paigale, mida rahakas tatarlane ja kohalik korruptsioon heaks kiidaksid. Tatarlastele meeldivad ennekõike eksootilised paigad, mitte niivõrd lage stepi ala.

Mehed teavad rääkida, et tatarlaste esindus USA-st on käinud siin kohalikele elupaiga muretsemiseks abi pakkumas. Justkui väike nali, arvab noormees kaevurite linnast. Kõik teavad, et Krimmis pole naftat. Ameerika on kohal vaid siis, kui naftat leidub. Ja ikka demokraatia ja enda ohutu elu kaitsmise nimel. Mis sellest, et hiljem selgub nagu Iraagi riigi pugul, et polnudki USA-d ohustavaid ohtlikke keemiarelvi või hirmsaid pomme.

Mulle tundub, et Ameerika abi põhineb ammu nähtud filmi ideel. Purustada ja lõhkuda ning võimalikult ruttu, et asjaosaliste mällu ei süüviks kannatuse raskus. Kiiresti vaja alustada ülesehitusega, et maailma teaks kuidas abistatakse ning ollakse heategija. Mäletan sentimentaalset lugu tänavapoisist. Kauge meenutus seletub vist erakordsest teekonnast. Sõitsime filmi vaatama sugulase BMW-ga. Minul õrn lootus, ehk õnnestub kunagi ise sadulasse istuda ja tema jääb külgkorvi. No ei juhtunud seekord ega hiljem. Chaplini tummifilm jooksis ”Rahu” vastmalminud kinohoones Koplis. Naljakaid seiku oli mitmeid nagu tervenisti näitleja enda kujugi. Kuid mällu jäi midagi tõsist. Aknaklaasijast Charlie Chaplin oli masu ajal töötuks jäänud. Ent klaasissepp leidis väljapääsu. Kokkulepitult lõi tänavapoiss kõrvalmaja aknaklaasi katki ja jooksis minema. Mõni hetk hiljem jõudis sinna aknaklaasija, seljas raam klaasidega. Õnnetusse sattunu oli õnneküllane juhuslikust kohtumisest. Aknaklaasiajale kuulusid tänusõnad ja teenitud tasu. Idee, kuidas teenida raha ja jääda nii päästja kui abistaja rolli on USA-s edasi arenenud. Kõige räigem näide omakasust: New York Times 23.06.1941 toob ära Harry Trumani seisukoha, siis veel senaator, et abistame nii Nõukogudemaad kui ka Saksamaad, mida enam sõda kestab, seda rohkem üksteist tapetakse.

Kas ka täna, USA presidendi käepigistus, meie riigipeaga, tähendab ühele eestimaalasele elu lõppu või kannatusi ? Kas sõpruse hinda maailmavalitsejaga võime kokku lugeda langenute haudadelt? Kas Euroopas on meelemürk vähenenud, kui Afganistasin meie mees langeb? Tubakaga kaupleja Monaki äärest, kes hangib välismaalt sigarette, teadis, et nüüd transpordivad seda sõjalennukid, kindel ja kaitstud äri. Ei osanud keegi ka vastu sahistada. Kuid tõega, aina hävitatakse moonipõldusid, ent narkoainete hulk ei kahane.

Mis teemasid mudased mehed üles ka ei võta, lõpeb see peagi soolavees. Peale poolt tundi, kontrollimata muda värvust nahal, on koorik krõbe. Ujuda on raskem, vesi lükkab kogu keha veepinnaga horisontaali. Lihsam on paarsada meetrit kõndida ja muda on nahalt lahustunud. Jala alt tõuseb heljumina põhjamuda, mis omakorda ainevahetuse kiirendaja. Ent kõigi protseduuride eeltingimuseks on soojus. Muda lasen nahale määrida, kui see plekkvannis päikeselt vähemalt 30 sooja kraadi kogunud. Kui vanni käega katsudes soojust ei tunne, jään ootama. Päeval, kella 3-4 ajaks, on maksimum sooja ja siis võib alustada. Limaani minek on tasuta, kuid mõtetu, kui pole mereveest soojem. Raviv toime algab ligilähedaselt 27 kraadi juurest. Teinekord tuulega, on vees soojemgi kui õhu käes. Ühe päeva jooksul pole tervisele sobiv üle paari korra end limaanis leotada.Võib südamele mõjuda. Mina aga saan hea une.

Varavalges mere äärde, peale lõunat limaani. Kui 2-3 päeva järel ravipaus, siis ekskursioonibussiga mägedesse. Lihtne ja väsitav see kuurordi elu. Kas ka kasulik hingele ja meelele?

Kui mitte iga päev muljetada, siis üksikud sündmused talletuvad kauaks. Neist on kodunt eemal olles mõnus toituda ehk justkui vaadata lõputuna näivat seriaali oma elust. Huvitav, kunagi ei kohtu läbinisti negatiivse tegelasega. Esmapilgul paha minevikutegelane või ebameeldiv olukord, taandub soojal maal nagu pehmemaks. Aegamööda tärkab hukkamõistu asemele mõistmine. Läbi teiste märkad ennast, kuni näed põhjuste seostes ka enda autoportreed.Põgene mineviku eest. Kuid mitte ka tuevikku, mis pole just kõige selgem.

Trammiga kesklinna poole. Frunze parki. Sõitsin samasuguse vaguniga Kadriorgu Artur Rinnet kuulama. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124231&size=l

Nojaa, rattapaaride vahe samane, mis meil siis ja praegu. Ainult harjumatu, et üks tramm ootab peatuses vastutulevat. Jevpatorijas on kogu liini ulatuses üks roopapaar nagu meil kino „Lembitu“ juures. Kui Venemaal armastati kultuuritemplitele kõlavat nime: „Edasi Kommunismile“, siis meie Tallinnas oli kinokatusel oma sõberpoiss Sakalast. Trammipeatusest kuni mereni on terve rahvajõuk koos. Jätkub šašlõki suitsu, lõputuid rahavahetuse ja nipsasjade müügipunkte, on paljastava tagumikega tüdrukuid ja tätoveerituid mehemürakaid. Fotograafide pildigaleriist ostetakse loojuva päikesega Krimmi vaateid. Sädelevad digipildid ja elektroonilised helid. Kõik hüüavad kõike. Reisibürood pakuvad tänavatel pileteid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176017&size=l

Ekskursioone nii koobastesse kui mäe peale ronimiseks. Pilet Bahtšisaraisse, Jaltasse, Sevastopolisse, kuhu iganes, kasvõi laevareis Istanbuli. Iga kant on müügiks! On alles demokraatia!

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 15. viiv

2010-02-11T22:20:00.000-08:00

Jevpatorija ehk kuldsed rannaliivad

Teadsin, et õhtul pimedas tundmatusse Ukraina linna sõita on hullumeelsus. Tänava nimed on valgustamata, reisisuunda näitavad marsruudid tähistamata või episoodiliselt näha. Ei ole seda kindlust, kui Poolas öösel sõites, kus eksimatult saad asulaid ja linnu läbida ning jõuad aega raiskamata sihtkohta. Siin kaob mõnes linnas tunnine ajalõik, et soovitud suunda leida. Jah, pimedas lahkelt juhatatakse sulle teed kui küsid. Seda küll! Ühel korral isegi üks taksojuht sõitis minu ette, et õiges kohas märku anda kus ära pöörata. No midagi sarnast ei saa juhtuda Jevpatorijas. Arvasin ja mitte ainult, olin selles kindel, kui kell kümme pimedasse linna jõudsin.

Olin linnas olnud vähemalt 10 korral, viimasel kahel aastal isegi autoga. Esimest korda aga tulin õhtul. Ammu juba perenaisele helistatud, et kohe olen kohal. Kui tänavanimesid polnud võimalik lugeda, valisin kavalama taktika. Teadsin, et ööbin trammiliini lähedal ja võtsin roopad orientiiriks. Jõudsin depoosse, mis tunduvalt teises paigas. Aga mis suunas tagasi pöörata, kui roopapaarid jooksevad nii vasakule kui paremale. Üks järelkäruga Ziguli omanik vist taipas minu puudu jäävat taipu. Mitte ei küsinud tänava nime, vaid isegi maja numbrit. Mõni käänak ja põiktänav, tuttav spordihoone ja ristteelt edasi, olingi päral. Sain tänuga üle anda kaasavõetud õlled. Põikasin pimedasse hoovi, pesunöörid, uus katsetus ja lõpuks leidsin kastani, mille all olin varem juba parkinud.

Peremees uudistas, kas signalisatsioon ikka töötab. Eelnevatel aastatel toimis ülihästi. Kui kass hüppas auto katusele või puudelehed väristasid, pidin öösel üles tõusma autot rahustama. Sedasorti aktiivsest puhkusest otsustasin loobuda. Jah, seekord on signalisatsioon katuse osas vähem tundlik, see eest uste katsumine on reguleeritud erksamale, andsin rahustava hädavastuse. Korteriomanikule see sobis, sest kui olin eemal, tundis tema auto eest nagu moraalset vastutust. Tegelikult võtsin akult juhtme maha ja ükski mürts ning pauk poleks autolt signaali välja meelitanud. Peaasi, et pensionärist arst ei peaks minuga koos öösel ärkama, ja tema naine ei teaks aku väljalülitust. Muidu hommikustel koosolekutel, korrusmaja akna all, lobiseb sõbrannadele saladuse.

Hommik möödus viimase teraleivaga. Leib ei hallitu kui viilud autos laiali laotada, et hiljem nagu kuivikuid maitsta. Pole midagi magusamat, kui kodust eemal Eesti leiba süüa. Sellest juba üle 20 aasta, kui siin kuurortlinnas kahe nädala jooksul Lihula suuri käsitsi sõtkutud ja voolitud tumedaid leibu sõin. Teine kahekilone oli veidi tahkunud, aga selle korvas aroom. Kui ma enne söömist leiba nuusutasin, palus rannas üks kohalik minult tükikese. Must leib Musta mere ääres! Võrratu elamus! Tumeda leiva sõber jääb Ukrainas hätta. Teraleiba siin üldse ei tunta, mustast leivast leiab Borodino leiva maitselise, midagi sarnast, mäherdust ligi 40 aastat Saaremaal küpsetatakse. Kallan leiva peale õietolmuga segatud mee, kõrvale kaks tomatit ja samuti meega. Soola saab nagunii järve veest, mis juba omaette teema. Joogiks mineraalvesi, mille hiljem asendan mahlaga. Olen aastaid siia justkui dieedile sõitnud. Peamise energia annab päike, mis kahandab isegi söögiisu.

Varahommikul mere äärde jõudes pole küll esimene. Rehaga juba riisutakse mereadru, mida vaid üksikutes rannalõikudes mõned meetrid. Korrastataks lamamisraame ja tühjendatakse prügikaste. Kaugemal, kõrge võrkaia taga põriseb otse veepiiril mingi agregaat, mida mees ohjab. Uudistan ja saan pildistamise loa. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14084393&size=o&album_id=248019

Kivikoristusmasin eraldab liivast kõik kivikesed, pudelikorgid ja teised sõrmkübara või enama suurusega prahi ning libistab liivapinna tasaseks. Itaaliast pärit liivasorteerija maksab enam kui minu auto uuena. Sõidab laiade poolroomikutega vilkalt mööda liiva ja enne suvitajate tulekut on rand puhas.

Sisenemine seesugusele siledale ja puhtale rannaliivale maksab 30 krooni. Rehaga silutud randa saab 8 krooni eest. Seal on rohkem inimesi ja mõni võib su kõrval suitsugi haisema panna. Tavaliselt minnakse selleks eraldatud alale. Eliitrannal aga jälgib valvur korra järele.

Et Mustal merel on 20 päevast vaid üks tormine, siis enamus puhkusele

sõitnust teab merd rahulikuna ja selgena. Ja keelel kohe küsimus, miks helesinise veega merd Mustaks nimetatakse. Meremehed näevad tumedat värvi tormi ajal ja ankru hiivamisel. Paarisaja meetril sügavuses on meres nagu surnud ala. Peale anaeroobsete bakterite merepõhjas muud elutegevust polegi. Taimejäänuseid ja merefaunat töödeldes, on bakterid sajandite jooksul tootnud miljardeid tonne väävelvesinikku. Süvakihtides, hoovuste ja hapniku puudusel, suurenevad pidevalt väävelvesiniku kogused. Laeva ankur muutub merevee sügavustes vesiniksulfiidist mustaks. Argielus oleme sama keemilist toimet märganud, kui pinnasest tumedaid ja ligaseid veevärgi torusid välja kaevame. Väävelvesiniku iseloomulikku mädamuna lõhna saame nuusutada seisvast joogiveest, kuid mitte Musta mere suplusalalt. Rannas on vesi hapnikurikas ja sellest ka puhas, lõhnata ning läbipaistev. Seesamune meeldib ka meduusidele, kes tulevad kohale juulikuu lõpus. Meduusist saab mööda ujuda, teinekord kui ei märka, võid kerge kõrvetuse saada. Ennemini heidutab ootamatus, kui kõrvetuse tugevus. Ellujäämine on garanteeritud, ka siis, kui üksi meduusiga kohtama lähed. Probleem hoopis, kuidas end kaitsta varga eest. Tüüpiline pealetung on viisakas palumine, kas tohin oma rätiku teie kõrvale jätta ning siis eemalduda. Kui sina lähed vette, tuleb tema oma rätiku ja sinu asja järele, või teeb seda järgmisel korral. Ma ei hirmuta sind päikest armastav lugeja, vaid hoiatan!

Jevpatorija laht on Krimmi poolsaare läänekaldal ja sügavust kuni 10 meetrit. Linn lahe kaldal on üks Ukraina päikesepaistelisem. Keskmiselt paistab aastas 2500 tundi, võrdluseks: Eestis 1700 ja olümpialinnas Sotšis 2100 tundi. Suvekuudel on õhus 24-27 soojakraadi, merevees 22 ja enamgi. Kuurorti pehme ja kuiv kliima, ilma suurte temperatuuri kõikumisteta, on suurepärane paik tervise taastamiseks ja lastega puhkamiseks. Siin ei ole mägesid, mis hoiavad merelt tulevat veeauru niiskena nagu lõuna- ja kirderannikul. Linn on kolmest ilmakaarest stepi embuses.

Jevpatorijal on üle 2500 aastane ajalugu, algselt nimetati kreeklaste rajatud linna Kerkintida. Linna panoraam on täienenud kahe sihvaka minaretiga. Keskaegne islami pühakoda, oma arvukate kuplitega, on Ukraina suurim. Iseseisvuse aegu taastati üle 20 meetri kõrguvad ümartornid, kust kutsutakse rahvast palvusele. Mošeesse Cuma Cami peab sisenema paljajalu, ent sees pildistamise keeldu ei ole. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124209&size=l&album_id=248019

Kuid mitte moslemite, armeenia ja vene pühakojad, türgi saun, teater ja vanalinna osa oma ajalooga pole Jevpatorija magnetiks.

Tõmbekeskuseks on kuldsed liivad ja kuivad stepituuled. 100 tuhande elanikuga kuurortlinn on suvel vastu võtnud 1 miljon puhkajat ja ravile sõitnut. Kui sa otsid ainult eksootikat, siis sul pole siiapoole asja. Ööklubid ja pargimelu ei erine siin Krimmi teistest rannikulinnadest. Sa ei näe siinpool ka ahvatlevaid mägesid, on üksnes meri ja päike. Kui aga tahad raha kokku hoida, siis on see kahtlematult Jevpatorija! Elu on vähemalt kaks korda odavam kui lõunarannikul. Kuid ka siit leiad 100 dollarit maksva hotellitoa, kui teisiti ei saa. Minult küsis perenaine ühe päeva eest 10, talle nimelt just dollarid sobisid. Aga peremehele meeldis haruldane 5 krooni. Maailma ainukene rahatäht maletaja pildiga kaob varsti ringlusest. Vähemalt üks jääb Musta mere äärde.

Mäletan, et Tsernobõli katastroofi aegu, oli Musta mere rannikul eriti palju suplejaid. Perestroika oli siis enam kõneaineks, kui sündmused aatomielektrijaamas. Malehuviline ei saanud kuidagi aru ja vaatas väga kahtlevalt, kui rääkisin üle 100 tuhande eestimaalase kogunemisest lauluväljakule. Pisima Nõukogude liiduvabariigi kohta olevat sellise väljaku olemasolu võimatu. Aga et kogunetakse oma riigi ja iseseisvuse eest lauluga protestima, on uskumatu. Ja mida üks kõike näinud inimene ei usu, siis seda pole ka olemas! Teine, Kaukaasia päritolu, lühikest kasvu mees uuris, et mis meil kaasas, kui koguneme. Et ma ei saanud küsimuse mõttest aru, viipas ta hõlma all peitu pandavale terariistale või veelgi millelegi toekamale. Kui rääkisin, et rahvas varustas end laulikutega, vaatas mägilane mulle kui mõistuses eksinud mehele. Et temperatuur oli 30 kraadi umber, liivas 40 ja mina põhjamaalane, siis musta verd mees peaaegu andestas mulle. Ainult teistel päevadel enam malest ei huvitunud. Polnud hullu, tarvitses rannas malendid üles panna, kui uued sõbrad kohal ja seltskonnas jätkus maailmaparandamine. Tegelik demokraatia ongi ju rannas. Päevitajatel pole paguneid ega varanduslikke või seisuslikke sümboleid. Loeb vaid kõneosavus ja mõtteselgus ning veenmine.

Siis kui arvuteid ei tuntud, mängisin kirimalet. Pidin paarile partnerile, kellega vales järjekorras saadetud käikudest hätta jäin, viiki nuputama. Võtsin partiid Musta mere äärde kaasa. Kahe nädalaga leidsime rannas oletatava mängu ja lõpetasin turniiri kaotuseta, ning sain maakonnas esikoha. Aga see oli jube aeg, kodus mitmed partiid üleval ja teinekord ööselgi ärkasin, otsimaks paremat käiku. Õnneks on see hullus möödas, sest kirimale kujutaks ennekõike võistlust maleprogrammide koostajate, mitte kirja teel malekäigu saatjate vahel. Praegu on endise aja järelkajana, minu peatuspaiga kõrval, aatomielektrijaama avariis tervisekahjustuse saanutel oma klubi. Sellega on hiljuti liitunud ka Afganistani sõjaveteranid. Seal teinekord mängitakse malet, kuid see pole enam see, mis rannas. Liivapeal enam maletajaid ei näe. Jääb üle mängida üski, oma arvutiga ja seda siis õhtul. Vanasti mängiti päeval isegi parkides, enam mitte. Ilmselt on nooremal põlvkonnal teisenenud võimalustest uued huvid. Korteris kus elan, oli teine tuba üüritud kahele puhkust veetvale ukrainlasele. Nende aktiivne tegutsemine algas õhtul üheksa paiku ja hommikul, kui mere äärde seadsin, jõudsid nad piljardi mängult tagasi. Valikuvabadus ja ihaldusväärsed võimalused tänases Krimmis ületavad kordades aastakümnete taguse ühelaadse nõukoguliku elukorralduse.

Suurenenud avatus ja mitmekesisem vaba aja kasutus, on paraku ka ebasoovitult arenenud. Kesklinnast on rannaliiv endale rahulikuma asupaiga otsinud, jättes kaldale paljandunud krobelised liivakivi klombid. Kui paarkümmend aastat tagasi sai rannas nautida valge ristiku ja lutserni seemnega sarnanevat liiva, siis nüüd leiab selle 5 km eemal, rannajoone loode osas. Muidugi on endiselt kesklinna rand inimesi täis, pole siin ju Jaltale, ega teistele Krimmi lõuna ja idapoolsetele mägistele randadele omast kiviklibu, ent pole ka muretut merevees käimist. Ainult rahu! Leia kehvast olust eelkõige positiivset. Mida vähem saad vees jalutada, seda rohkem ujuda või kaldapealselt päikest. Võib olla rändab liiv millalgi tagasi, selline võimalus nagu olemas, sest süüdlased on mängust väljas. Jevpatorija rannatransport on kokku kuivanud. Õigemini öeldes, alused on roostetanud, veest välja tõstetud ja rändavad ümbersulatamisele. Mitmete randade vahel sõitsid vahetpidamata sõukruvide vihinais mootorlaevad. Turistidel oli piiritu võimalus lainetel kõikuda ja olla osaline liiva uhtumisel.

Nüüd on lahte täitmas tasase loomuga ja väikesemahulise veeväljasurvega jahid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124217&size=l&album_id=248019

Loodus saab puhata. Jääb lootus, et liiv kunagi looderannalt kesklinna tagasi liigub.

JÄRGNEB…