Piidlen pildimasinale vaateid. Paikonna kõrgeim punkt ületab mitu korda seni nähtud linnuse kivist platood. Tee ääres saab puhast allikavett maitsta ja täidan kõik 5 liitrised kanistrid. Rahulik ümbrus. Kaljukünkalt, puude vahelt kiikab kits, ei pööragi minult pilku ja kuidas saabki, kui kipsist. Sedaviisi allikakohtade tähistamisega algab Lääne Ukraina. Paljud looduslembelised kohad on märgistatud kujudega. Tõsi, nad pole tähelepanuväärsed kunstiteosed, kuid on inimeste südamesoojuse märgid, et sind janu kustutama kutsuda. Meistritöö on värvilistest kivikestest pannoo voolava veejoaga- ja oh imet, kolhoosnikud on rahvusrõivas ja ei mingit kõigi maade rahvaste ühendamise sümboolikat. Vaata pilti!
Jõuan uute elamuste võrku. Kohtumine Ukraina teise imega. Kui eelmine, uhkeldavate tornidega linnus oli sadu aastaid järjest Venemaa valitseda, siis see linnake mitte, olgugi et vahemaa vaevalt 50 km. Hotõn (vene keeles Hotin, mitte segi ajada Valgevene küla nimega Hatõn), jäi peale Venemaa Kodusõda, kuni Teise Maailmasõjani, Rumeenia kuningriigile. Ja mitte ainult too linn, vaid kogu oblast oli 1918 kuni 1940 Rumeenia valduses. Teisisõnu: see paikkond oli justkui meiegi, ühe põlvkonna jagu vähem seotud nõukogulike traditsioonidega nagu kirikute hävitamine ja vene keele õppimine. Kohtusin vana mehega, kes oskas küll rumeenia ja ukraina, kuid mitte vene keelt. Täitsa üllatav leid, kahjuks ei osanud temalt uudistada, kuidas ta üle 45 aasta sai ilma vene keeleta hakkama. Aga miks ka mitte, kui 11 tuhande elanikuga linnas elab oletatavalt alla 300 venelase. Statistika järgi on rajoonis venelasi vähem kui 2%. Kogu oblasti elanikkonnast on kolmveerand ukrainlased, üle 10 % rumeenlased ja veidi allapoole moldaavlased, venelasi vaid 5%. Venelasi samas vahekorras nagu Narvas eestlasi. Narvas suhtluses vene nagu siin ukraina keel. Musta mere ääres jälle enamalt vene keel. Mitte riigi võimkond, vaid ennemini lävimise tihedus, on määranud keele kasutuse.
Linnades aega ei viida. Kas 600 aastane oblasti keskus tõesti midagi ei paku? Mitte seda, ent võtad mis pidi tahes vaate, igal juhul jääb masendavalt palju traate taevast katma. Iseasi, kui keegi kirjastusest oleks tellinud linna vaateid. Aga arutleda ju võib, kuigi pideva fotograafide koolituse olus on selline mõtlemine enam kui kentsakas. Reaalse vajaduse korral peaks kohapeal mitu päeva pildistama: varahommikuti, tühja liiklusega tänaval manööverdama, et traate vältida. Midagi sellist risustatust kohtab Eestis loodusmaastiku pildistamisel. Üks ülekande mast piirab teist ja vastupidi. Mastide rägastikust vabaned avaramas Ukrainas. Aga millal saaks linnades traadita vaateid nautida? Enne usu kommunismi, kui esteetilise linnapildi tulekut. Ei oskagi midagi utoopilisemat sooviks tähendada, isegi rikkama Eesti riigi sündimise lugu on enam usutavam. Kuigi jah, maailma linnades on juba katsetatud traate kaotada või maapinda peita. Ilmselt minu pildimasin seda aeg ei näe. Mine või taime ja mullatoidule, ole maas käpuli ja pildista putukaid ja liblikaid või kirjuid lehti ning lumehelbeid. Ei noh, ilus muidugi, aga mitte kordumatu nagu Eesti maastik ja ei oska nagu eestimaist satikat ja mutukat mälupilti tuua, et märkida made in Estonia.
Avaral väljal, ajalooliste kaubandusteede keskmes ja Dnestri jõe paremal kaldal on 1000 aastane Hotõn. Siin oli viikingite peatuspaik ja Genova kaupmeeste kaupade ümberlaadimise punkt. Linna oli lahingute tallermaaks. Olulised lahingud võimu ja valitsemise pärast peeti paar kilomeetrit eemal, kindluseseinte taga. Kindluse hoovis on komandandi loss, mis sõna otseses mõttes kindlaim kants ja seninähtust kõrgeimate seintega. Vaata pilti!
Vähemalt iga saja aasta tagant ründasid kindlust Moldova, Poola ja Türgi võimuväed.
1621 aastal peatasid siin kindluse kaitsjad Türgi edasipääsu Euroopasse. Hotõni lahing on üks kuulsusrikkamaid. Vaenlase ülekaalukad jõud ei suutnud kaitsjaid üle kavaldada. Kindluses asusid Poola sõdurid. Neile tulid appi ukraina kasakate väed, kes seadsid oma laagri türgi piiramislaagri lähedusse. 200 tuhat türgi ja tatari sõdalast oli ähvardav jõud kasakate ja poola 35 tuhandelisele ühendväele. Sõda kestis viis nädalat. Sõja käigus said türgi sõdurid teada, et ühed kasakad olid Mustal merel uputanud 20 türgi laeva ja rünnanud Konstantinoopolit. Türklased vastasid Hotõnis võimsa tormtulega, ent kasakaid ei suudetud karistada. Muuseumis lubati mul üht momenti jäädvustada. Vaata pilti!
Kui aga rahvas sammub iseseisvuse maale, siis uued valitsused otsitavad oma vanu kangelasi, et mõjutada elavaid ja näidata oma hoolivust väärtustada ajalugu. Tekib tarvidus seada üles eeskujusid ja leida rahvuskangelasi. Samas avaneb ukseke ka poliitiku hingesügavusse. Tulihingeline vabadusvõitleja häälestab energia reeturite paljastamisele ja kättemaksule, tasakaalukas intelligent rõhub ajalooliste kangelaste leidmisele, panustab positiivsusele.
Ataman Petro Sagaidatšnõi monument (skulptor I.Gamal) püstitati 370 aastat peale lahingut. Vaata pilti!
Kaardi järgi http://www.mandria.ua/u/sights.html?did=183 kerge pärale jõuda. Jäägu see lugeja ja minu järgmise reisi uueks sihiks. Aga tagasi peab tulema, sellest pole pääsu! Ega muidu siia omal ajal mongolidki ratsutanud. Kuid 20 meetri kõrgusega seinad ja vaid üks sild üle vallikraavi, tegi vallutajale kindlusesse sisenemise keeruliseks. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14369517&size=l
Mis ajaloos teada majesteetliku ja kättesaamatuna, on täna meile avatud. Kitsuke lossihoov viib ruttu mõtted müüridele ja tekitab ettekujutuse kuidas seal end kaitsti. Koonusjad tornikatused ja püstised katuseviilud loovad romantilisi rütme. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14379827&size=l
JÄRGNEB…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar