Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 24. detsember 2009

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 7. viiv



Poltaava ehk linn võidupärjaga


Taamal on päikeselilled oma energiaallikale truult silma vaatamas. Täielik kuuletumine. Eile jälgisin, et õhtupoole nad enam päikest ei vaata. On keskpäev.

Sõidu jooksul näen esimest korda, et linna nime ei kaunista kõrged postamendid või rahvusornamentika. On lihtsad tähed POLTAAVA, ent see eest on kõrgust, vähemalt 1 m.

Teeääres, peale 400 km sõitu, õigeusu rist ja pilved, mis kutsuvad pildistama. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px+8262

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137282/?page=1

Uudistan keda püha rist meeles peab. Tundub, et õigeusu kirik on leidnud sobiva juhuse kuulutada, kuidas kõik koos võtsid vastu ristiusu. Novgorodi vürst Vladimir, võidelnud end Kiievi suurvürstiks, muutis paganliku kultuse. Teda ristiti 998 aastal nagu edasi kogu rahvast Kiievis, Poltaavas, Polatskis, Novgorodis ja mujal, kogu Kiievi-Venes. Algas kirikute ehitamise ajastu ja kreeka õigeusu levik.

Praegu, 20 aastat tagasi, oli Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal riikide iseseisvuse taastamine olulisem, kui suurejooneliselt tähistada kristluse 1000 aastapäeva. Tänaseks, rahvustunnete lõkkele puhkemise aegu, on tunda vastandumist Venemaaga. Selle vastumõjuks, on Moskva patriarhaadi õigeusu kirikukogudused aktiviseerinud kampaaniat, et oleme kõik koos vendadega Venemaalt. Korraldatakse ristikäike meenutamaks, millal õnnistati kristlust. 2008 täitus 1020 aastat ristiusu vatsuvõtmisest Kiievi- Venes, mis kujunes märkimisväärsemaks, kui oli 1000 aastase juubeli tähistamine. Ka Püha Rist, Poltaava linna alguses, pole pärit suurest tähtpäeva ajast, vaid aastast 2008. Pühendus „Päästa ja Hoia“ mõjub suursugusena ja on väljapeetud kujunduses. Risti õnnistas Poltaava piiskopkonna pastor Filipp, kes on ka Mgari kloosti peapiiskop.

Parkimisplatsil märkas noormees lähedalasuvast Lada autesindusest kuidas suunatuld vilgutasin. Relee oli eelmisel päeval streikima hakanud, vilkus kui ise tahtis ja pidin ise hoovaga kaasa aitama. Abipakkuja taipas hoobilt probleemi ja mõne minutiga olime auto osade turul. Osta mida tahad! Läksime teadja kaupmehe juurde, tema suunas edasi ja asi lahenes. Ostsin tagavaraks teisegi, kui esimese ära proovisin. Suunatulede relee sain 19 grivna eest ehk 28 krooniga. Nii odavalt ja ilma teenustasuta. Auto kaitsmete karbis on mitu sarnase kujuga vidinat, mina poleks osanud õiget välja valida. Nüüd oskan tänu lahkele poltaavalasele.

Poltaava nimi on meile tuttav ennemini linna lähedal toimunud lahinguga, kui linna endaga. Kohtumine ajalooga algab keskväljakult. Turistid jäädvustavad end Võidusambaga, mille otsa on kotkas lennanud. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 350kb _8297_3

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137284/?page=1

Peale lahingut, tervitasid linnaelanikud garnisoni sõdureid ja väejuhte. Kohta, kus 27. juunil 1709. aastal toimus kohtumine Peeter Suurega, otsustati 100-aastane juubel eriliselt märgistada. Võidu väärikaks tähistamiseks koguti 135000 rubla. Arhitektide M. Amvrosimov ja Toma de Tomon projekti järgi ehitati mälestusmärk. 16 meetri kõrguse samba hall graniit, on pärit Krementšugi karjäärist. Monumenti kroonib kullatud kotkas, kes hoiab sõjanooli ja lahinguväljale suunatud võidupärga. Raha kotka ja teiste pronksist kujude ja muu kaunistuste tarvis annetas tsaar Aleksander I. Võidusammas valmis 27 juulil 1811 aastal. Samal aastatuhandel ehitati ümarväljakut palistavad administratiivhooned. Võidusammas, koos ümbritseva pargi ja klassitsistlikus stiilis hoonestikuga keset linna, moodustab pilkupüüdva ansambli. On rütmi, harmooniat ja ajaloolist linnakultuur ilu. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px++8282


http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137287/?page=1

Nunnaklooster ehk noore sõjapealiku staap

Vanima miljööväärtuse leiab kõrgelt künkalt, kui kesklinna ümarväljakust mööda Frunze tänavat üles sõita. Nagu enamik keskaja kloostreid, nii ka Poltaava Ülestõusmise klooster, on ehitatud mäe otsa ja sellel on olnud kindluse ülesanne. Peale Rootsi kuninga staabi lahkumist algas kloostris õitseaeg, ent kahjuks mitte isiklikult Karlile. Tal jäi veel 3 aastat elada, suri 21 aastasena. Tema lapseelu algas sõjamängudega ja lõppes päris sõjas. Karl XII oli viimane valitseja Euroopas, kes hukkus lahingväljal.

Klooster asutati 1650 aastal, Vorskla jõe ja Poltavka oja liitumiskohal. Väike lisajõgi on tuntuks saanud nimega Tarapunka, mis oli Poltaavas sündinud kuulsa nõukogude estraadiartisti hüüdnimi.

Esimesed kloostri hooned olid puidust. Sajandi lõpus kahjustasid neid krimmi-tatarlased. Purustused suurenesid 1709 aastal, kui kloostri lähedalt, metsaga kaetud künkalt rootslased ja teisel pool nõlva, üle külatee, paiknenud Poltaava garnisoni suurtükid, vastastikku tulistasid.

18. sajandil asendati puidust ehitised kivist hoonetega. Olgugi, et kirikud, kellatorn ja peahoone valmisid eri aegadel, on moodustunud harmooniline tervik. Püha Risti õigeusu katedraal on ainus seitsmekupliga Ukraina kirik ja kaunis baroki näide. Vaata pilti (2 risti jäävad kuplite varju, kõrgemast punktist ja paremale polnud kahjuks ruumi astuda)
Foto NAGI's: 1100px_8330

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137286/?page=1

20 sajandil katkes mitmel korral kloostri töö. Nõukoguliku traditsiooni kohaselt muudeti klooster raudteelaste klubiks, seal töötas ajalooarhiiv, oli laste töökoloonia ja üliõpilaste söökla. Saksa okupatsiooniaastail klooster taastati. Sõjajärgsel ajal oli kloostris kuni 100 nunna. Kloostri territooriumile oli maetud kuulsaid kultuuritegelasi ja vaimulikke. Kloostrimüüri ääres oli surnuaed. Kadunud hauatähistega maalappidel kasvatati aedvilju. Ent täielik kalmistu häving saabus 1960 aastal, kui valitsuse poolt klooster suleti ja nunnad paigutati vanadekodudesse. Hauakive ja ausambaid kasutati ehitusmaterjaliks. Kloostriruumidesse paigutati psühhaatriahaigla ja ladustati meditsiinitehnikat, väiksemast kirikust sai autoremonditöökoda. Ukraina iseseivumisega taastati klooster. Praegu on seal 19 nunna. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_8340

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137288/?page=1

Mida enam kaunist sajanditevanust õigeusukirikute arhitektuuri vaadata ja jäädvustada, seda raskemaks meeleolu muutub. Tekib isegi tahtmine eemalduda või kirikutele vaid pildistamise tarbel läheneda. Järjepidev tutvumine usklike ahistamise looga on masendav. Kergem on lüüa käega, see ei puutu minusse. Aga aukartus ajaloo vastu!. Kurja pole teinud loom, vaid mõtlev olend, kelleks ennastki pean. Ja kaugete geeniahelate pidi oleme samavõrd seotud, kui omal ajal Varjaagide meri Musta merega. Ajaloo ja tõe ning kloostri uudistajatest pole puudu. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000pxl_8353



http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/137283/?page=1&ncrnd=4981

Tähelepanuväärt seos kunagise Poltaava kubermanguga on Venemaa ja nüüd ka Ukraina klassikul. Nikolai Gogol õppis Poltaava rahvakoolis.Tema novellidest tuntud Dikanka külas on, lisaks kirjaniku vanemate mõisale, vaatamisväärne ka kaunis õigeusu kirik. Ei saa me ilma sibulkupliteta! Diganka on praegu 8 tuhande elanikuga linnastunud küla. Otse põhja sõites jääb Poltaavast 30 km kaugusele.

JÄRGNEB…


teisipäev, 22. detsember 2009

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 6. viiv


Issandamuutmise klooster ehk pilkupüüdev perekond

Mälestusmärgist eemal, kõrgendikul, vilksab puude vahelt kiriku kupleid. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_8220

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136923/?page=1

Mgari Issandamuutmise õigeusu klooster asutati 1624 aastal. Ajapikku ehitati puidust ehitiste asemele kivist hooned ja aiamüür. 18 sajandil valmisid kellatorn ja kirik, kokkusobitatud vene puidust arhitektuuri ja bütsantsliku stiiliga. Kloostris on viibinud Bogdan Hmelnitski poeg, külastasid aga Peeter I, keisrinna Elisabeth, ja Hetman Mazepa ning Taras Ševtšenko. Kloostrisse on maetud tuntud kirikutegelasi.

Kloostri harmoonilisele arengule tuli 1919 aastal tagasipööre.

Klooster avati taas 1994 aastal. Asub looduskaunis kohas. Orus on luigetiik.

Sõidan lähemale. Kahe kloostri peale on üks tegutsev kirik, kus 4 nunna ja 27 munka käivad koos jumalateenistusel. Naiste kloostri kirik on taastamisel. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8236

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136931/?page=1

Üks ehitusmees oli teeninud aega Haapsalu lennuväljal. Tema vilunud kõrv eraldas täpselt, kust maalt olin pildistama sõitnud. Kohtume veel kindlasti ja näitas taevalaotusele.

Mine tea! Aga kui Ilmutuse kirik saab valmis, siis ehk varemgi, et teha uus foto. Kiriku restauraatoreid on aidanud Taras Ševtšenko piltide ja jooniste uurimine, mida ta Kiievi arheoloogilise komisjoni liikmena 1843-1846 aastal Poltaava kubermangus oli jäädvustanud. Peamine põhjus tagasi tulekuks on pääs kilomeetrite pikkusesse koobastikku, mis kaevatud XI sajandil ja seintel ajaloolised kirjed. Oletatakse, et praeguse maapealse kloostri asemel oli algselt koobasklooster.

Kodusõja ajal oli tunnelites lõhkeainete ladu ja hiljem käik mineeriti. Iidsete maaaluste kloostrikäikude avamiseks, et vältida ootamatuid plahvatusi, otsitakse endise nõukogudemaa kaitseministeeriumi arhiividest miinide paigutuse kaarte. Mgari Issandamuutmise kloostri kodulehte peetakse Ukraina kloostrite seas parimaks. http://www.mgarsky-monastery.org/

Võib loota, et kui avatakse mõni kloostri maaalune käik, sellest internetis teavitatakse. Kloostri väravas istub kerjus ja on lugeda päevakava, millal korraldatakse jumalateenistusi. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8244

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136932/?page=1

Kõrgendikust 100 meetrit allpool voolab mittesügav Susi jõgi. Oletatakse, et jõe alt läheb kloostrisse tunnel. Jõe ja kloostri vahele jääb Mgari küla pikim tänav. Nõukoguliku traditsiooni järgi kannab Lenini nime. Drastiline mälestus nimest, kelle võimule tulekuga hukati siin kõik mungad ja kloostrist tehti kulakute kinnipidamise koht, hiljem sõjaväe ladu ja lõpuks pioneerilaager .

Kloostripoolsel mäeveerul on mais juba üle minu pea kasvanud! Sultan tipus, jagab tuulega tolmu. Puhas sooline ebavõrdsus, tippu ei kasva ükski emasõis.

Jõgi on kalamaime täis. 30 kraadisest soojusest oli ujuma pääsemine mõnus elamus. Huvitav, kuidas kloostri müüride taga pikas rüüs palavusega võideldakse. Ilmselt aitab aktiivne tegevus ja mõõdukas söömine. Seal ei näe higistavaid ülekaalulisi. Hommikune liturgia algab kell 6, õhtune jumalateenistus kell 17 ja kestab kuni 20. Kellatornist kaikub kellahelin kaugele. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8251

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/136933/?page=1

Söögiaeg on keskpäeval ja õhtul kell 8. Pärast sööki õhtupalve, mille järel saab magama minna.

Mungad paastuvad nädalas kolmel korral: esmaspäev, kolmapäev ja reede. Kloostri asukad valmistavad mööblit, neil on oma mesila, lindla, koguvad ravimtaimi, kasvatavad toiduvilja nisu ja rukist, valmistavad kalja. Kloostri mett on hinnatud toidulaatadel ja saab osta kohapeal. Eriti lahked olid nunnad: palun pildistage, võite siseneda, oleme avatud, tulge jälle. Jah, kehakaal väheneks kloostri igapäevases tempos kindlasti. Kuid mitu korda mugavamalt saab sellest lahti Evpatooria kuurortlinnas, kuhu paari päeva pärast jõuangi.

JÄRGNEB…

kolmapäev, 16. detsember 2009

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 5. viiv




Memoriaal ehk tegelikkus ületas ettekujutuse

Sõidan Poltaavasse suunduvalt teelt kitsasse Mgari küla teele.

Kui valguse poolest ülesvõte õnnestub, siis rohkem näljaajal hukkunute jäädvustamisega ei tegele! Ega ka jõua. Ainuüksi Poltaava oblastis on üles pandud 600 mälestist. Sõidan ikkagi puhkama jaenda tervist, mitte Ukraina rahva mälu, turgutama. Esimese Golodomori mälestusmärgi projekti autor on NSV Liidu teeneline arhitekt, A. Ignantenko.



Mälestis püstitati 12. augustil 1990.

Olin monumenti virtuaalselt mitmed korrad näinud. Tundsin selle kaugelt ära. Aga poleks uskunud, et tõelisus nii vägevasti mõjub. Mitme meetri laiune ristiga liidetud tornikekell „Golodomor-1933“ on suurejooneline sümbol. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px+_8216

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134792/?page=0

Kella servaga on ühendatud 30 pisikellukat, märkimaks iga Ukraina oblasti, Ukraina presidendi, Slaavi Keskuse, filmistuudio ja teiste memoriaali toetajate osalust üldrahvalikust leinast. Muljet võimendab vaikus, rahu, suursugusus, eraldatus, värskus, vilju kandvad pähklipuud, hoolitsetus, mis jätkub teiselpool küngast kloostri ja kirikuga. Siia tuleks veelgi tagasi!.

Kui Borispili linnaservas olev monument ei suuda oma kärarikka paigaga hinge tungida, siis siin pääseb kõik mõjule. Väga hea koha valik. sobiv paik mälestad. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 350kb_8201_2

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/134793/?page=0


Teen palju kaadreid, mitte üksnes kvaliteetse pildi tarbeks, vaid tunnen sisimas vajadust salvestada ajusoppidesse ennekuulmatut metslust. Viljakal mustamullaga maal, kus teravili kasvab pea igas olus, ainult pane seeme mulda, jäid inimesed ilma leivata. Miljonid inimesed Ukrainas surid nälga. Viljasaak viidi riigist minema. Oli põuaaasta, vilja saadi vähem. Aga just selle pärast on arusaamatu, miks viljavarumise plaani ei vähendatud. Miks paljudes paikades viljatootjale piskutki alles ei jäetud, isegi mitte seemnevilja. Ilmastik andis Stalini võimule, kasakate igipõlise iseseisvustahte allasurumiseks, soodsa võimaluse.

15. detsembrist 1932 keelustati varustada toiduainetega külasid, kes ei suutnud täita viljavarumise plaani. Külaelanikele ei jäänud muud, kui süüa koeri ja kasse, soodest korjati konnasid. Kariloomad olid eelmisel aastal hukkunud. Näiteks Poltaava ümbruse külades suri näljutamise ajal kuni 120 inimest, võrdluseks: Suures Isamaasõja aegu hukkus poole vähem. Külas, kus praegu mälestusmärk, suri inimesi perekondade viisi.

Ukraina rahvaarvu vähenemist kinnitavad 1926 ja 1939 aasta rahvaloenduse andmed. Selles ajavahemikus kasvas kogu nõukogudemaa elanikkond 16%, Venemaal koguni 28%, Valgevenemaal 11%, kuid Ukraina rahvas kahanes 10% ehk 13 aasta jooksul kadus 3 miljonit inimest. Neid statistilisi andmeid on kasutanud ka mitmed juristid Rootsist, Belgiast, Suurbritanniast, Prantsusmaalt ja mujalt. Ent rahvusvaheliselt pole Ukrainas toimunut genotsiidiks kinnitatud.

ÜRO keeldus Venemaa nõudel Golodomori küsimust arutlusele võtmast. Põhjendatakse, et põuaaasta oli ka mitmes Venemaa piirkonnas. Samuti on teada, et kolmekümnendatel suri inimesi nälga veel Lääne-Ukrainas, mis ei olnud nõukogude, vaid Poola riigi alal.


JÄRGNEB…

esmaspäev, 14. detsember 2009

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 4. viiv



Tšernigiv ehk atraktiivsed kirikud ja kuplid


Et plaanisin Tsernigivisse sõitu, vaja osaliselt korrata tuldud teed ja siis 60 km marsruudil M-01.
Kole lugu, jälle rikkusin liikluseeskirju! Enda arvates olin juba ammu ammu külast väljas ja sõitsin rahulikult 80. Praegu näen, et küla alles lõppes. Siinsed külad on väga pikaks veninud. Õnneks ei olnud miilitsat platsis. Ees sõitva masina kiirusega oli hubane ühineda.
Tee ääres lähevad heinalised lõunale. Jõudsin mõne momendi pildistada. Hobune oli kammitsas ja juba söömas, aga trakoriveokile hanguti veel heina.
Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8041

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545645/

Tšernigiv (vene keeles Tšernigov) võttis mind vastu kahe poisiga. Müüsid teeääres kohvi ja teed. Vat kus pandud äri püsti, kaubelda lahustuva kohvi ja teepulbri pakkidega. Küllap on siis nõudlust ja tarbimise kommet!
Künka otsas viie kaheksanurgelise tornidega, helklevate kullatud kübaratega Püha Katarina kirik. Lumivalged seinad ja rõhutatult vertikaali suunduvad, mis on Ukraina barokse arhitektuuri ilus näide. Valmis 1715 aastal ja on pakkunud algselt ka sõjalist kaitset.
1933 aastast on usklikele suletud. Ent pole traditsioonilise nõukogudeaegse saatusega, vaid vaatamata natsionaliseerimisele, on kirik oma algupära tänaseni säilitanud. Kui kiriku ees pole mässumeelseid usklikke, on seal väga head pildistamise võimalused . Vaata pilti!

Foto NAGI's:

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545651

Ukraina territooriumil tegutseb Vene Õigeusu Kirik ja Ukraina Õigeusu Kirik . Mõlemad peavad end Katarina kiriku õigusjärglaseks. Tšernigivi oblasti kuberner oli andnud kiriku Kiievi patriarhaadi kasutada, ent Moskva patriarhaadi toetajad pole sellega päri. Peale mitmeid protestiaktsioone on kohus otsuse peatanud. Kirikus pole seni ükski kogudus saanud jumalateenistust pidada.
Moskva patriarhaadi toetajad panid kevadel kirikuesisele platsile protestimärgiks üles suure telgi, improviseerimaks õigeusu kirikut. Kiievi omad ründasid seda gaasipõletitega. Praegu on Katarina kirikus muuseum. Olgugi, et on üks jumal, ei taha vene õigeusu kirikukogudus ühineda ukraina õigeusklikega. Et Moskva patriarhaadil on Tšernigivis mitu korda enim kirikuid kui Kiievi patriarhaadil, ollakse ennem vastasseisu kui leppimise poolt. Kiriku ümber korraldatakse jumalateenistusi ning käiakse päris kirikusse pääsemise nimel 8 aastat kohut.
Kes juba suureks kasvanud, tahab pigem vägevust juurde, kui sellest loobuda.

Suursuguseim ehe linnas on Püha Kolmainu katedraal. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8088

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545637/
Kirik valmis 1695 aastal, mida rahaliselt toetas Ukraina hetman Ivan Mazepa. Hetmani toel ehitati Ukrainasse üle 20 kiriku. Ja siiski pandi ta kirikuvande alla. Nimelt pidi Ukraina kasakate juht, Peeter I plaani kohaselt, ründama Karl XII vägesid. Ent Mazepa nägi tulevikku ilma Venemaata ja lootis, et Rootsi kuningas soosib teda iseseisva Ukraina kasakate riigi loomisel. Poltaava lahingus sõdis Mazepa rootslaste poolel. Peeter I käsul hakati hävitama kõike, mis meenutaks reeturiks kuulutatud Mazepat. Hetmani isikut kujutavate materjalide hävitamist jätkasid järgmised vene valitsejad. Tänaseks pole Mazepa välimusest säilinud tõepärast pilti.
Tulenevalt vaatevinklist, kas Ukraina peaks olema sõpruses Venemaaga või hoiduma Lääne suunas, on Hetmani reeturiks nimetajaid ja tema pooldajaid. Urkaina president ülistab Mazepat ja see on tema õigus. Tänaseks on Tšernigivi linna paigaldatud mälestusmärk Hetman Ivan Mazepast. Valgest marmorist sammas
seisab ühe vanima Ukraina kolledži ees, mis rajati Mazepa rahadega.
Püha Kolmainu katedraali ja ka linna panoraami on hea pildistada ülevalt kellatornist, mis 58 m kõrgune, avatud kell 9 kuni 17, sissepääs 2 grivnat. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8072
http://nagi.ee/photos/akaasik/13545643/

Väikese kiirusega ehk toonekurgede vaateväljas

Muljetavalav on Dneprist vasakule jäävast lisajõest ülesõit. Pikaks ehitatud silda pidi sõites esialgu ei oletagi, et ees on veekogu. Kui sillakaared hakkavad paistma, siis on nende all näha ka Desna jõge. Paremale jääb teine raudteega sild. Kahju, et sillal ei saa peatuda ja avarust nautida. Jõgi algab Smolenski kõrgendikult, vett kasutatakse ka Smolenski aatomielekrtijaama tarbeks ja suubub Kiievi linnas Dneprisse.
Kiievisse oleks 30 km. Kuid ringteelt keeran marsruudile E-40, Harkivi suunas.
2 rida ühes suunas ja samamoodi vastu, aga sõita eriti ei saa, ikka need järjestikku külad, patuga pooleks lubad autole 60.
Mööda vilksavad mustsõstra ja veel mingite punaste marjadega müügilauad. Suuremate teede ääres pakutakse õunu, tomateid, kurke, tilli ja lilli. Ei hakka sellega tegelema, mul Valgevenest ostetud tomatid ja mahl. Eesti teraleiba jätkub Musta mereni!
Lukoili bensiinijaam. A 98 maksab 7,80 grivnat (11 krooni).Et igas tanklas kõrge oktaanarvuga bensiini ei müüda, tuleb võimalusel paak alati pilgeni täita.
Mammid pakuvad ohtralt kukeseeni.
2 km möödudes uuesti küla…Igav siin ei hakka. 3 kurge takseerivad pesal ümbrust, vist on neilgi põnev elavat liiklust jälgida. Eemal betoonist ja siinsamas puidust, kõrgete aedade ees, istuvad mutikesed, ajavad omavahel juttu ega lase end kurgede kombel liiklejaist häirida. Üks on omaette ja ajalehega, puude varjus. Olen juba viiest kurepesast kilomeetriste vahedega mööda sõitnud. Ühest pesast on neljas end valgusti kuplile sättinud.

Mälestusmärk ehk hoogtegevus asupaiga valikul

Kurgede rohkus on inspireerinud ausamba loojat. Surnud hinged lendavad!
Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8180

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545653/

Mulle tundub, et kaldu asetatud rist mõjub veelgi enam ja nii ta pildile seadsin. Tegelikult on monument maapinnaga risti ja paikneb Kiiev-Harkivi magistraali M-03, E-40 ääres, vahetult enne Borispili linna. Suur, kõrge, seest tühi rist, taeva foonil kurgede tiivasirutustega. Paraku lai magistraal nagu neelab selle mälestusmärgi, müra ei võimalda keskenduda. Tundub, et asukoht on kiirustades paika pandud nagu nõukogude ajal propaganda üritustelgi juhtus. Võta indu maha oma sovetskaja ülekandmisega! Ukraina ülemraada on vastu võtnud seaduse, mis kohustab valitsust jäädvustama näljahäda ohvrite mälestust. Ma pole mälestusmärgi vastu, jutt on asukoha valikust. Et juba kaugelt oleks märgatav ja samas vaikusesse viiv. Praegu sõidad esimese hooga sellest mööda, pead väga täpselt eelnevalt teadma, et kui paistab viit lennuväljale, siis vaja pidurdada, otsida paremale parkimise võimalust, muidu sõidadki mööda. Tagasipöörde kohta kaherealisest, kahesuunaliselt teelt leiad alles linnas ja siis ei jää muud, kui sõidad tuldud teed paar kilomeetrit tagasi, et autot siis nobedasti ausambapoolsele sõidureale seada.
Mälestusmärk avati 26 novembril 2008. Ukrainas suri kolhooside asutamise aegu 1932-1933 põuast, organiseerimatusest ja kolhoosidesse mitte astujate karistamise tulemusel ligikaudu 4 miljonit inimest.
Autotee kära häirib keskendumist, et mälestada ja mõelda, mis oli Golodomor (Näljahäda). Jääb vaid hetk kohtumisest kunstiteosega ja kahjuks mitte midagi enamat, aga võiks, sest materjali on küllaga.
Teame, et Ukraina president on ka Ungaris ja Poolas avanud Näljahäda mälestusmärke. Samas kirjutavad vastased, et kui president edasi ausambaid avab, võib kulutuste rohkusest tulla taas näljahäda. Valitsus on eraldanud 5 miljonit grivnat, et püstitada mälestusmärk Washingtoni. Rõhutatakse, et president püüab Ukraina rahva ühendajaks seada ühised kannatused ja ühise vaenlase nagu Venemaa. Kas on need õelad sahinad? Eks näeme, kuidas senisel presidendil talvel valimistel läheb! Internetis kolajana, kardan tema läbipõrumist. Aga rahval, kelle riik on maailma korrumpeerunute edetabelis, on arvamusi seinast seina. Tegelikult on president öelnud, et mitte praegune vene rahvas pole näljahädas süüdi, vaid seda on eelmine riigikord. Ukraina julgeolekuamet on kandnud süüdlasteks 19 nime. Esimesel kohal on Stalin. Ukraina president on mitmeid kordi suunanud rõhuasetuse stalinismi kuritegudele, see on poliitiliselt korrektsem, kui meie poliitikute kombel samastada stalinismi ja kommunismi.


Olud pilkaspimedas ehk kentsakas ööbimispaik

Borispil jäi seljataha. Saab juba veidi rahulikumalt sõita. See oli jube, kuidas linnas liiklus kokku kiilus, iga valgusfoori taga tuli mitmeid minuteid peatuda. Sõidan Poltaava suunas. Tahan jäädvustada esimest mälestusmärki Ukraina Näljahädast ehk Golodomori. Suurel Kiiev-Harkivi trassil on neli erineva kiirusega rada. 2 rida 130, 1 rida 90 ja äärmine parempoolne lubab sõita 70 km tunnis. Iga üks valib tempo oma masina või iseenda seisundi järgi.
Kell varsti pool üksteist. Sõidan niikaua kui silm võtab. Kui kuskil külas mõni vaikne tänav ja valgustatud hoovivärava ees autot mahutav plats, siis sinna jään ööbima. Praegu on rahulik liiklus. Harkovi suunas on 2, aga vastu tuleb vaid 1 rida. Poltaavasse on 280 km. Väga mõnus, kui mõni rekkemees jääb ette, pimedas niikuinii ümbrust ei näe ja teise järel muretum sõit.
Väljas on täiesti pime. Sellest hoolimata on peegelsiledal pinnal mõnus ja lihtne, tuleb vaid jälgida teed palistavat valge joont ja asi ants.
Ent ikkagi on kottpimedas harjumatu. Kodus sõites näed teeäärest kaugemale, siin sõidad nagu suures mustas tunnelis ja teadmatuses kuhu tee viib. Pilti elustavad, siin ja teiselpool maanteed, etteaimamatud valgusepesad. Elamusküllane nägemus ruumis võib eksitada aja tajumist. Kohati tundub, et näen öös kumavaid bensiinijaamasid samas sageduses kui päeval kurepesasid. Teinekord mõni hetkeline pilt jääb su mällu kauaks püsima ja seda pikemalt, mida ootamatum kokkupuude.
Borispilist , peale 20 km, jääb bensukohti aina vähemaks. Mida kaugemale keskusest, seda suurem harvendus. Sõidan 80-ga ja ilma kaitseingliteta. Minu eest on suured autod haihtunud ja ka vastu tuleb vähem. Vormiliselt eeldaks, et kahesuunaline maantee on juba olemuselt omaette klass, kuid paraku 50 km möödumist, enam ei ole. Jäiga olekuga vene auto kõigub. Kodunt välja sõites pole kordagi löökaukusid kohanud, nende vältimiseks on viimane aeg ööbimisele mõelda.

Enne keskööd olen Jagotini linnas. Uudistan. Elektrirong viiks 2 tunniga Kiievisse ja 1 liitri bensiini hinnaga. Soodne sõidupakkumise koht, ent mitte ööbimiseks. Arusaadav, et raudteejaama autoparkla pole sobiv.
Surnuaiast mööda, sõidan suure kahekordse maja kõrge betoontara lähedusse. Uhkeldava nikerdustega värav, siin taga vaevalt pätid elavad. Majas tuled juba kustunud, ent aiaäärselt elektripostilt langeb turvalist valgust. Sean end autos ankrusse. Olen valmis kostitama, kui leidub, kellelt auto parkimiseks luba küsida.
Enne magama jäämist tühjendan laptoppi oma peegelkaamera 3 mälukaarti ja laen aku. Kitsukesel majanduslikul ajal on lausa nauding mõelda, et olen 1500 kr kokku hoidnud, kui ei ostnud reisi tarvis Canoni firma akulaadijat. 600 kroonise pingelaadijaga saan auto sigaretisüütajast 220 volti, mis toidab nii sülearvuti kui fotoaparaadi akulaadijat!


Päevalill ehk päikeselill vaatab valguse poole

Spidomeetris 2600 km,
4 öö autos

Varahommikul keegi värava taga ei liikunud. Pole parata, õlled jäävad järgmist korda ootama. Veetagavarast sai üks 5 liitriline kanister jälle tühjaks. Suurest Hiina termosest peaks kohvi jätkuma kuni Krimmi jõudmiseni! Samuti jääb vett ka kümbluseks. Väga kindel on sõita kaasavõetud veega. Kui teeääres allikavesi torude mööda pideva vooluna jookseb, saab tühjad veenõud täita. Tavaliselt on need kohad Krimmis ja Taga-Karpaatias. Mujalt ettevaatuse mõttes vett ei võta.
Enne Lubnisse jõudmist koondusid sõiduread üheks teeks. Kell 6 pole liiklus sedavõrd tihe, kui õhtul, pimeda saabudes. On näha suuri masinaid, kus autojuhid kabiinis magavad. Teeääres lai päevalillepõld, õisikud ei ole varajasest tunnist veel päikese poole kaldu, vaid ootel, millal päike keskpäeva poole nihkub ja siis kuuletub kogu põld. Olen Kiievist juba 200 km kaugusel ja maantee Poltaava oblastisse jõudes taas oivaline. Lõpmatuseni sile, muudkui anna valu kuidaviisi oskad. Ainult rehvide sumin, ei midagi muud.
Mäest üles, tõus, teepervel sirgumas päevalilled. Tuletab meelde aega, kui nõukogude teraviljakoormad elevaatorisse sõites olid vilja maha pudistanud ning hilissügisel lõid asfaldi servad orasest rohetama. Nii siinkohal. Ise alla poole meetri, aga kollane õiekate kukil, tõestamaks, et ei jätku siinmailgi koormatele katteid. Kui suurel põllul võttis aega, siis teeäärsed pisikesed õisikud on juba truult päikese poole ehk saanud päikeselilleks. Õis jääb kopeerima päikese teekonda.
Aga kella kaheksaks , vastutulnud hiigelsuurel põllul, on päikeselilled end juba truult energiakandja poole pööranud. Avar vaade ja kuidas saab siin peatamata edasi sõita. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1100px_8506
http://nagi.ee/photos/akaasik/13545647/

Teen uue peatuse, et kontrollida õiget sõidusuunda. Mett on siinkandis juba mitmel pool müüdud. Ostan, pooleliitrine purk, 22 grivnat (30 krooni). Ent mitte hind pole tähelepanuväärne, vaid 55-aastane „Pobeda“, mis igapäevases kasutuses. Kohe meenus, et minu malepartner oli sellise auto peal Tallinnas taksojuht ja ise oli pärit Ukrainast. Selline pidepunkt siis vana autoga. Sain teada, et veel mõni kilomeeter, siis suunanäidu järgi vasakule ja mäest üles külasse, kus klooster ning suure tornikellaga mälestusmärk.



JÄRGNEB…

neljapäev, 10. detsember 2009

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 3. viiv


Eelmisest viivust jäi, partisanidelt metsavendadele mõeldes, üles küsimus, miks USA tollaja raadiohääled ei õpetanud metsas redus olevaid mehi, kuidas ellu jääda. Eesti rahvast kasutati külma sõja tööriistana, mitte talle abi andmiseks, kuidas teha õigeid valikuid, et ellu jääda.

Mitmed loomapildid ehk mida teadis Stalin

 
Et  ületada Valgevene piiripunkt  Komarin, tuleb ööbida selle lähedal või  vähemalt  tunnise sõiduaja kaugusel. Vaja  enne tolliametnike vahetust üle jõuda. Miks selline ülesanne?  Olen kogenud, kuidas hommikuse vahetuse   aegu muutub autos istumine  igavikuks, olgugi et piiriületajaid vaevalt  kahekäe sõrmede jagu. Mida lühem järjekord, seda rahulikum  ametnikul kohvi juua. Ukraina poolel  on sellel ajal nii sisse- kui väljasõidul isegi  suurem kohmerdamine. 

Päike ühtäkki vikerkaart poetamas! Kuid pole pilkupüüdvat maastikku, on vaid lage põld. Ilmselt niikaua kui sõites leian esiplaaniks midagi sobilikku, kaob valguse sära. Mingid puud eespool! Autost jooksujalu välja ja viimase hetke vajutus!

Vaata pilti!
Foto NAGI's: 359kb_7948


http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133058/?page=0

Maantee ääres pisike restoran. Kosutan veidi vaimu, et päeva meenutusi partisanidest ja sellega kaasnenust maha raputada. Must kange kohvitassike maksab 3900 rubla, meil tuleks 15 krooni. Valgevenes elades saaks Eesti pensionäril aastas üle miljoni rubla. Miljonärina olemise jutt meeldis ka baarmannile. Läks lahkeks ja lubas oma hoovis öösel autot parkida. Tänutäheks tõin kaks Eesti parimat pooleliitrist õllepudelit. Olin reisi jaoks ostnud neli neljalist plokki, et autos magamise korral valvureid kostitada. Proovin uudishimust ka 100 grammi valgevene konjakit 4100 rbl (16 krooni).Pole maitse tundmise spetsialist, ent kui oleks aega, kõlbaks teist kordagi tellida. Mõne eksootilise produkti järgi, mida antud riigis ise ei valmistata või kasvatata, saab ära arvata kaubahinna kujunemise. Spordi mõttes rehkendan, miks 100 grammi kohvivett on samas hinnas konjakiga. Valgevene aktsiis on alles poisikese kasvu! Ei tea, miks? Järsku riik hoolitseb rahva tervise eest, et puskarit ei aetaks või odekolonni ei joodaks. Ent kui odav, siis joovad palju! Pole ringi sõites nagu aru saanud, et nad eestlastest enam tarbiksid. Kirikutes käib küll rahvast enam.

Baaris kuuldus, et Komarini tollipunktist saavad üle ainult Ukraina ja Valgevene masinad. Minu kodutöö internetist seda ei avastanud! Tõsi, selliseid ülekäike on. Mullu Ukrainas pidingi tagasi vurama. Igatahes sõidusuuna valikusse on poetunud kahtluse pisik.

Kolmas öö autos. Spidomeeteris 1800 km.

Varavalgel võtan Hoiniki linnas bensiini. Kuna Valgevenes on see kõige odavam, siis niipalju kui paaki mahub. Idakaares näen ettepoole kaldu Lenini kuju. Lenin on läbi sõites vaid korra Valgevenest peatunud. Muid tema isikuga seotud ajaloolisi sidemeid riigiga pole teada. Kuid reisi jooksul on see juba teine skulptuur mida temast näen. Kas noorema põlvkonna esindaja Lenini sagedust tähele paneks, kui üldse märkaks ? Minu eas ollakse bolševike sümbolitega ühel või teisel määral seotud. Nii õpinguraamatu kui diplomi saamisel tuli kujust mööduda. Ja kellegil ei tulnud Tartus peahoone ees pähe, et aastate möödudes, lisaks tuntud laulusõnade tähendusele, kuidas Lenin paitas laste päid , leitakse tema armumaailmast kiindumise samasooliste parteikaaslaste vastu.

Tollal teadsid seda vaid väljavalitud parteiarhiivist, samuti Lenini naine, Stalin ja veel mõned parteijuhid. Kogu nõukogude aja olid arhiivid lukus ja parteijuhi elu osaliselt salastatud. Tänase malli järgi pole samasooliste armastus, esinegu nad meie ees kas meedias või homoseksuaalide baarides, mingi sündmus, ent omal ajal, kui Lenini teoseid lugesin, oleks saladuse väljalipsamine mõjunud eemaletõukava pauguna.

Valgevenes on Leninist mitmeid kordi suuremas aus fašismi võitu tähistavad sümbolid. Kas on see aja märk, eristamaks olulist ebaolulisest, või on Leninist ära tüdinetud? Võib oletada, et kui rahvas taas õigeusku pöördumas, siis Lenini nimi tuhmubki. Kuid on üks Valgevene küla, kus nimi mitmeid kordi vanem kui Lenini eluiga. Küla asub Slutski jõe kaldal, 40 km enne Pripjatisse suubumist. Koduloolane oli leidnud, et sadu aastaid tagasi, võtnud kohaliku mõisniku tütar Lena endalt elu. Õnnetu armastaja viskus kõrgelt kaldalt jõkke .Lohutamatu isa pani, tütre mälestuseks, külale Lenini nime.

Lenini nimi hoogustas külas revolutsioonilist tegevust. Saati Peterburi sündmuseid, loodi külas kohe nõukogude võim. Seevastu peale Kodusõda, Poola riigi valdusesse jäänuna, said leninlased, oma ajaloolist küla nimetades, politseinikelt karistuse. Viimase sõja ajal oli külas koonduslaager, kus hävitati mitu tuhat juuti. Siinkohal veel üks pentsiku nimega juhtum. Lenini küla arsti nimi oli Hitler ja keda sakslased koos teistega tapsid.

Rohkem kui proletaarlaste parteijuhi kivikuju, armastavad valgevenelased metsa ja loodust. Teeäärtes on näha kirjadega kaetud värvitud tähiseid, manitsemaks hoidma loomi ja linde. Ei saa Valgevenet seljataha jätta, jäädvustamata teeääres naivistlikke pilte. Kogu sõidu vältel jälgivad kividelt sind metsloomad.

Vaata pilti
Foto NAGI's: 1100px_7874

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133060/?page=0

Kuusetüve kõrval üleskutse: hoia loodust, kaitse metsa. Sagedaseim käsulause on, ära viska prügi.

Ja tõega, ei näinud asfaldi kõrval vedelevat olmeprahti. Kas mõjub trahvimise ähvardus? Eestis võid tundide kaupa sõita, kohtamata tee ääres võimalust, kuhu panna tühjaksjoodud taara. Valgevenes on teisiti. Siinmail polegi vaja kampaania korras teeääri puhastada, sest kõikvõimalikes kohtades on prügikastid paigas. Paraku meie prügikoristus on pigem reklaamikära, kuidas likvideeritakse tagajärgi, ent mitte põhjuseid. Kui ühistööna valmistaksime aluseid ja paigaldaksime prügikaste, teeksime ära midagi väärtuslikumat kui senine tulem.

Kell seitse, külatänavad on vaiksed. Üks kummirehvidega hobuvanker siiki läheneb. Tubini külas mõlemal pool asfalti uuemad majad.Sekka vaid mõni vanem, madala katusega,ühekordne palkmaja, siniste aknaraamidega.Teeääri palistavad toonekurgede pesad. Hobune oli märgid jätnud. Toonekured jalutamas. Buss tuleb vastu, kured hüppavad kraavi ja eemalduvad põllule. Karjane suure piitsaga, jälgib, et veised vasakult poolt äkki teele ei trügi.

Tollipunkti on veel 50 km. Eks näis kas saan sealt üle

Lõuna-Valgevenes on hulga kopsakamad põllukultuurid kui põhjapool nähtud. Hästi tihe rukkipõld. Juba mitu km olen sõitnud ja ikka põld ei lõpe. See on nagu agronoomi laulupidu, silmarõõmuks vähemalt 50 miljonit kõrt . Vaata pilti!
Foto NAGI's: 360kb_7869

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133059/?page=0

Jah, nii suurt rukkipõldu pole ennem näinud. Rukist kasvab Valgevenes samapalju kui Ukrainas ning neid edestavad Poola, Venemaa ja Saksamaa.

Teeääres tahvlid hoiatamas tähelepanelikusele. Kuid täna, taolist uduseina kui tulles, ei ole.

Paremat kätt mais juba õitseb. Sellise aja kohta väga suure saagi potentsiaaliga: mehe pikkune ja enamgi, tihe, roheline müür. Edasi tumedas värvitoonis söödapeedid. Nisupõld, madal, ühtlane. Üksiti toonekurg jalutamas. Ümber põllu randaalitud haakeriista laiuselt kaitseriba.Tumepruun muld. Tundub, et vastu Ukraina piiri, läbin väga tasemel majandit. Pildistan nimesilti: ühisettevõte” Punane sovhoos”. No miks peab 21 sajandil punane nimekuju edasi elama? Ent seda nime leiab kaardilt mitmest teisestki oblastist.

Mida järeldada? Mitte Valgevenes pole aeg peatunud, vaid minus endas, kui härja kombel punast nähes, end üles kütan! Meenub veel üks teine enesepiitsutus. Hiljuti virtuaalses pildiportaalis pahandas fotosõber, miks ma nõukogude korda taga igatsen.Sedastas, et ta ei taha mitte mõeldagi, millises suletud totalitaarses riigis me elasime. Tol ajal poleks kõne allagi tulnud, et tavainimene oleks saanud välismaale sõita. Paraku elab süüdistaja justkui muutumatus ajas. Ta ei märka, et endise nõukogude suurriigi inimesed reisivad sama vabalt kui meie ja nemad küll ei taha suletud riigis elada. Nõukogude aega ei igatseta ka mitte Valgevenes. Teine asi on meenutada oma lapsepõlve, tööaastaid. Ühegi riigi ühiskonnakorraldus ei suuda pisendada tema alama noorpõlve rõõme ja läbielamisi, olgu või ebameeldivad, sest nad on kallid, seotud lähedaste inimestega, nad on minu omad.

Kas ehk võtta rahulikult, punane on vaid üks värvus. Värvide mitmekesisuse mõistmine on ka USA-s enam arenema hakanud. Esmalt presidendi nahavärvi valikus ja siis väikese naaberriigi nägemises. USA, hirmust kommunismi idee ees, keelustas aastakümneteks oma rahvale Kuuba saare külastamise, hiljuti hakati osaliselt juba lubama. Paraku, küttes end kommunismi vihkamisega ja tappes selle idee kandjaid Vietnamis ja Koreas, ei leidnud USA valitsus ülemaailmset mõistmist, rääkimata oma rahvast. Tänapäeval, olles majanduslikus surutuses, ollakse tänulikud võimalusele suhelda punase Hiinaga. Olgem ausad, teame ju hästi, mitte punase lipu lehvitajad ei hävitanud USA kaht kõrghoonet ja inimesi.

Milline kergendus!

Esimene hea signaal piiri ületamise võimalusest. Läti numbrimärgiga masin tuiskas minust mööda! Küllap ta ikka loodab kaugemalegi põrutada kui valgevene riigipiir!

.

Oli meeldiv lahkuda ehk kohtumiseni Valgeve!

Peale kella kaheksat läbisin Kamarini piiripunkti. Enne sain alles jäänud rublad eurodeks vahetada.Valgevene rahast puhas ja samas ka grivnadest, mida kohapeal ei müüdud. See eest lohutav teadmine, et bensiini on üle poole paagi ja igal juhul jõuab sõita nii esimese Ukraina panga kui ka tankimisjaamani. Üldiselt võib rahul olla. Valgevenemaa sai ootuspäraselt läbitud, kui mitte enamgi. Kompuutreid on vahetatud! Nii dokumentide vormistamine kui kogu korraldus on kiirem ja veelgi usalduslikum. Tolliametis, eelmise korraga võrreldes, oli noori naisi tööle võetud. Mida riiki sisse tõin ja välja viin, pole probleemiks tehtud. Mäletan eelmisest korrast, tollist keegi küsis, mis mul jahipüssi meenutavas rohelises kotis on. Kuuldes, et fotoaparaadi statiiv, jäädi uskuma. Ehk aitas siin minu hall pea ja vene keele kasutus, ei tea.Igal juhul võib ametnikke usaldada.Teel olles võib alati miilitsa poole pöörduda, juhatatakse, selgitatakse ja teinekord tuntakse ka huvi, kuidas Lada vastu peab! Peab!

Ei jäta seekord Valgevenega hüvasti.Kolme nädala möödudes taas meeldiv kohtuda! Pole tarvidust Poola kaudu koju sõita!

Dnepr on piirijõgi ehk sild Tallinna baari

Et Ukrainasse jõuda, tuleb ületada Dnepr.

Pikkuselt on see Euroopa neljas jõgi. Algab Venemaalt, Belski kõrgustikust. Valgevenes voolab 600 ja Ukrainas 1100 км pikkuselt. On 70 km ulatuses kahe riigi piirijõeks. Ukrainas kohtume Dnepriga mitmel korral ja jõuame veel mõõta laiust ja võimsust. Eelpool, kirjeldades Polatski linna, oli Dnepr viikingite laevateeks.

Ukraina Piiripunktis läks ülearu palju aega. Oli meeskonna vahetus ja nad eriti nagu ei kiirustanudki. Tunniajalise ootamisega sai lõpuks üle! Õnneks oli see tollipunkt ainult sõiduautodele, kes teab mitu tundi muidu oleks läinud. Piiripunktis õeldi, et tavaliselt, kui kogu vahetus juba tööl, on kiirem üleminek. Võib eeldadagi. Pole aja raiskamist WC ja valuutavahetuse otsimisele. Kõik on ühes, kuid mitte siin,vaid kuskil kaugemas asustuses.

Kiievisse on 200, aga Eestiga seotud linna kõigest 20 km.

Mõni km peale piiriületamist on viit Slavutitš. Sirge asfaltee, kahelpool noor mets, paarikümnesed männid ja tükati poole vanemaidki. Autosid selles suunas peaaegu ei liigu.Piiramatu arv metsapeatuseid.

Vanaslaavi keeles nimetati Dnepri jõge Slavutitš. Linn on Ukraina kõige noorem ja ehitati Tšernobõlist evakueeritutele. Ka Eesti ehitajad on siia oma jälje jätnud. Iga nõukogude vabariik on ehitanud oma stiilis maju, mis kvartalite kaupa annavad linnale romantilise sisu. Üllatas, et eestlastel ja lalätlastel on tüüpilistele 5 korruselistele karpmajadele tehtud 1 korruselisi viilkatusega kahepereelamauid.Korteris 4 tuba. Seal elavad inimesed, kes on kaugemalt tolnud oma elutingimusi parendama.

Sain ühe daamiga jutule.Nemad olid Leningiradist, mees töötab praegugi spetsialistina Tsernobõli aatomielektrijaamas.Paljud sõidavad tuumajaama tööle,samuti on siin suur raudteede sõlm. Ilmselt oskab, 22 aastane linn, raha liigutada. Linnas silmasin mitmeid pangakontoreid. Pangas, kus valuutat vahetasin, oli deller siin linnas sündinud.Üllatusin aga siis, kui nägin suure väljaku ääres Tallinna nime. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1100px_8012

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133061/?page=0

Baaris vanalinnna pannoo ja riiulitel Vana-Tallinn. Tass kanget kohvi sama hinnaga mis Valgevenes ehk siin siis 12 grivnat.

Enne lahkumist sain aru, miks niipalju näha lasteootes naisi.Skulptuuride ja pareljeefidega kaunistatud sünnitusmaja on purskaevude ja haljastusega üks meelidivam paik 25 tuhande elanikuga linnas.


JÄRGNEB…