Elan üsna Moinaki järve lähedal, umbes 10 minutiga jõuan. Täpsem oleks öelda limaan, mitte järv. Aastatuhandeid tagasi oli see veekogu üks Musta mere lahesopp. Tormid uhtusid liiva ja eraldasid lahe merest paarisajameetrise ribaga. Lahte paisatud meresetetest tekkis aastatega mustjas muda. Auramise tagajärjel suurenes soolsus ja alanes veetase. Limaan ei ole ära kuivanud, sest meri toidab seda liivakihtide vahelt. Soolajärv asub allpool merepinda. Limaan on madal. Korra olen sealt lühemas suunas läbi kõndinud ja vesi kaenalaukudeni ei tõusnudki, pikkust on ligi 2 km. Kohati vajuvad jalad paarikümne sentimeetri sügavuselt sooja mudasse. Vees lamades ei vaju põhja. Ujudes pole jalgade töö oluline. Suhu satub mõni veepiisk: nii soolast vett pole enne tundnud. Kui oled veest väljas, siis nahal sool veidi kristalliseerub, seevastu paarkümmend aasta tagasi kattusid ihukarvad justkui härmaga. Nüüd on soolsus vähenenud. Ent praegune kontsentratsioon: 60 g soola 1 liitri vee kohta on ikkagi tavatu, mis üle 10 korra suurem kui Läänemeres. Vees on naatriumjodiidi , räni, alumiiniumi, bromiid , magneesiumi, uraani, strontsiumi jne. , ehk teisisõnu, mineraalsoolades on esindatud pea kõik Mendelejevi tabeli elemendid. Kõrgsoolsusega limaanivees (vene keeles rapa) on ka mitmeid orgaanilisi aineid ja mudal on radioaktiivne toime.
Kuurordina sai Jevpatorija tuntuks 1830. aastast, kui muda hakati kasutama reuma raviks. Algul toodi muda paarikümne kilomeetri kauguselt Saki järvest ja soojendati seda türgi saunas, mis nüüdki töötab. Hiljem läks kasutusele kohalik, Moinaki järve, muda. Limaani muda sai kasutada kuni Ukraina iseseisvumiseni, mil Põhja-Krimmi kanali joogivesi sattus reguleerimatult järve. Nüüd tuuakse muda jällegi Sakist. Möödunud sajandi esimesel kümnendil ehitati Jevpatorijasse trammitee, et ühendada kesklinn mudaravilaga. Mõned aastat hiljem valmis raudteeliin, laiendades mudaravi kättesaadavust Sevastopoli ja Harkivi (vene keeles Harkov) linnarahvale.
Praegu on Jevpatorijas üle 80 tervistuskohta ja ligi 50 laste suvelaagrit.
Hommikul marsivad lapsed läbi stepirohu, limaanijärvest mööda, mere äärde.
Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14169565&size=l
Nõukogude ajal oli Jevpatoria eelkõige lastekuurort arvukate sanatooriumide ja pioneerilaagritega. Sellest ajast on praegugi kõige parema asukohaga plaažid laste käsutuses. Liigeste ja luupõletike haigusnähtudega lapsed siin tervenevad. Linna vanim sanatoorium on lastesanatoorium „Rodina“, kus algul raviti täiskasvanuid. Peakorpuse hoonel, mis asub Moinaki limaani kaldal, on nõukogude ajast pärit memoriaaltahvel: “Siin oli 1926. aastal ravil kodusõja kangelane kirjanik N. Ostrovski.“ Märkimist väärib, et pimedaks jäänuna, kirjutas ta autobiograafilise teose „Kuidas karastus teras“, mida on trükitud enam kui 34 miljonit eksemplari. Ukrainas elanud kirjaniku romaan oli minu põlvkonna kohustusliku kirjanduse loetelus. Tööliste idealiseerimine, klassivõitluse pinevad vastuolud, sangarlus ja mitmed põnevad olud, on romaani ainetel mitmeid kordi ekraniseeritud. Viimane 20 seerialine kinoteos, Pavel Kortšaginist, romaani peategelasest, oli vaatajate silme ees alles 10 aastat tagasi. Siinkohal kohtume imeteldava poliitikaga, kuidas jagatakse kodumaad. Mõne Ukrainas sündinud kirjaniku kohta, kes aga pikalt Venemaal elanud ja surnud, öeldakse otsesõnu Ukraina kirjanik, osade kohta aga mitte. Ainult surmaeelse aasta Venemaal elanud Nikolai Ostrovski, on tuntud kui Nõukogude kirjanik.
Kirjanikuga seotud lastesanatooriumist mõnisada meetrit edasi, jääb pargirohelusse Moinaki klassikaline mudaravi korpus. Juba tsaari ajal kuulsaks saanud mudakeskus töötab endist viisi edasi, vaatamata muda lõppemisele limaanist. Kui ma esimesed korrad limaanijärvest välja tulles karvupidi soolakristallides olin, siis tarvitati päevas 80 tonni muda. Varahommikul ümber järve joostes nägin vagunette, millesse muda laaditi. Õhus oli tunda väävelvesiku lõhna ja kuulda kajakate lärmi. Järv oleks ise muda edasi tootnud, kui joogivesi poleks bioloogilisi protsesse aeglustanud. Järve kaugema rannajoone lähedale on ehitatud uus elamurajoon ja sealt pääseski vesi järve. Muda on muidugi alles ja seda uljad puhkajad igal võimalikul moele päevituse vaheaegadel kasutavad. Päikesest kuivanud mudalompide ääred on valkjad ja mudaski tugev soolade sisaldus, ent bioloogilist mõju pole. See ei sega muda korjajaid. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126309&size=l
Peale psüühilise eneserahu muud tervistavat muda kogumisel ja naha määrimisel pole. Ravimuda tuuakse Saki järvest.
Kõrvuti mudakeskuse esinduslikus hoones toimetatavale, saab raviprotseduure ka vabas õhus. Just nagu vanas Egiptuses. Ja just neile, kellel pole meeltmööda traditsioonilises mudavannis lesida või lasta end mässida sooja mudaga linadesse ja oodata nagu karistuse saanud poiss, millal kana pissib. Mulle sobib limaani ääres püsti seistes muda tarvitada. Tahan päikese käes vestelda ja näha mis juhtub minu ihule määritud mudaga. Ei soovi jääda mõneks ajaks liikumatuks objektiks nagu mudakeskuse seinte vahel üle saja aasta on talitatud.
Just egiptlaste ravimeetod on see, mille järele olen aastakümneid tulnud. Niiluse jõemuda kasutuse viis elab edasi Moinaki limaani kallastel. Raviplaaži nimetatakse Panatseja (tõlkes Imerohi).
Ja seni saab Imerohtu üpris odavalt kasutada, kuni ärimehed ei hakka randa luksuslikuks spaaks välja arendama, muda tarnimisega raha tootma. Kuna eluea kasvades on enam võimalusi vaesemaks jääda kui rikastuda, on karta, et ühel ajal siia, vabaõhu ravilasse, pole paljudel enam asja. Linn ärgitab ehitama kauneid, ent kalleid paviljone, raha neelavaid puhketubasid, luksuslikke dušši kabiine jne. Loomulikult on ümbrus siis esteetilisem ega näe enam varisenud nõukogudeaja rannaehitisi. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14130919&size=l
Kuidas mudaravi päikese paistel võtta, või kui kaua soolajärves supelda, saab kohapeal arstilt teada. Igale isikule siiski oma ravirežiim. Mudaravi koos limaanijärves kümblemisega on tulemuslik mitmesuguste liigesvaeguste, tugi- ja liikumiselundite haiguste ning traumajärgsete tüsistuste puhul. Soolases vees liikumine tugevdab organismi energiapotentsiaali, tugevdab vastupanuvõimet haigustele ja suurendab ainevahetust. Seda viimast olen siit tulemuslikult jahtinud.
Praegu lasen määrida oma selga ja põlvesid. Maksan ühe muda protseduuri eest 30 krooni. Ühtlane, mõne millimeetrine mudakiht kuivab alla poole tunni krõbedaks koorikuks. Keerad end päikese paistel ja jälgid, kas kaaslase selg, keda enne sind määriti, on juba heledamaks kuivanud. Vee auramist näeb ka põlvedelt, ent liikudes sopistub muda ja kuivamise jäljed pole ühtlased. Võib kesta all ka kauemaks jääda, ent veidi ebamugav. Et mudaprotseduuri tuleb vähemalt 10 korral toimetada ja vaja ka mõni päev vahele jätta, on ravisaajate seltskond omaseks saanud, ning juttu jätkub. Mudaga määrituna on kõik nagu võrdses seisus ja valmis üksteist abistama ja jälgima sinu kaasa võetud vara, kui lähed dušši alla või suplema. Siin vahetatakse aadressegi ja kohtutakse järgmisel või ülejärgmisel aastal.
Kui sul selg ja/või põlv valutab, siis mõtle, miks 30 aastat tagasi seda tunda ei olnud. Kui aastatega 30 kg ihurammu juurde tulnud nagu minul, pole tarvis valutavatele kohtadele arsti juures käimistega aega ja raha kulutada. Alustada tuleb algusest: endast ja Moinaki limaanijärve apteegist. Olen kolme Krimmi reisiga 20 kg kergemaks saanud ja põlvevalu ning selg minevikku vajumas. Tee oma keha kergemaks ja tunned end tervenema, nii lihtne ning kui raske! Aga pole tõhusamat abilist ainevahetuse kiirendamiseks kui limaani kollakas soolavesi. Järve kaldal on jugadušš, mis 25 krooni eest klopib su keha kergemaks. 10 minutiga saad pooleks tunniks tunde, et nüüd võiks tsarlestoni tantsida. Olid ajad kus mõnuga sai jalga loopida, kuigi kahjuks vähe, sest enamus tüdrukuid ei tundnud stiili, aga seda kaunim meenutada toda ühte ja ainust. Olime temaga pea alati esimesed tantsupõrandal. Sai vabalt jalga visata või pikemaid samme ja põrandale mitu tiiru teha. Ühel hetkel taipasin, et oma laiade puusadega pole ma talle võistlustantsus partneriks, peale rütmitaju on vaja ka välimust. Andsin alla! Nüüd otsin liigestele veeravist abi. Soolavee jugasid tuleb samuti vähemalt 10 korda kasutada ja ikka puhkepausidega. Eelmisel aastal ei jätnud ühtegi päeva vahele ja koju sõites olin autos haigem, kui Krimmi tulles. Alles nädalate möödudes tundsin end luude poolest tervena. Jugadušš (kohapeal õeldakse šarko) on kõigile võrratu enesetunde parandaja, ent limaani ääres naudisklevad hüdromassaži peaasjalikult ülekaalulised.
Rannamõnude ja rahustavate stepituulte varjus on paras hetk oma rahulolematust virgutada. Organism ei taha justkui üleni rammestusse jääda. Ühele Harkivi daamile meeldis võimaluse korral ennast sedasi kütta, oli valmis või pooldama kodusõda ja vere valamist, kui Ukraina peaks Venemaale selja pöörama ja NATO-sse astuma. Ta polnud vaene ega odava Nõukogudeaegse elu taganutja. Tal oli peatänaval kosmeetika pood ja ilusalang ning kavaler äritses välismaal pestitsiidiga. Päikese käes lahvatas mingi seletamatu slaavlaste ühtekuuluvuse kihk. Seda , et NATO peaks Venemaad, või vastupidi armastama hakkama, ta ei uskunud. Traditsiooni kohaselt pidi keegi nagu vaenualal seisma. Ühed arvasid, et kaitsta tuleb end amerikaniseerumise, mitte NATO eest ja oldi pahased, et dušikabiini kõrval USA lipust tuulevari tehtud ja see iga päev silma riivab Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126245&size=l&album_id=248019
Ei kujuta tõesti ette, et Jevpatorijas inglise keelt rääkijad äritsema hakkaksid, olgu nad siis Euroopast või mitte. Rahvas pole psüühiliselt küps omas kodus vöörkeeles suhtlema, ja ka mitte ainult Ukraina keeles. Krimmis on venelasi enam kui ukrainlasi. Siin pole rahvuste vahelist vastandumist nagu meil. Ei lobiseta ka integratsioonist, siin lihtsalt elatakse koos ja ei panda pahaks, kui kasutatakse läbisegi nii vene- kui ukrainakeelseid silte. Hotelli hoonel ukraina ja inglise, kauplusel venekeelne pealkiri jne.Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176007&size=l
See on loomulik ja üksteist austav. Pole tekitatud Narva olu, kus enamuses vene keelt rääkiv elanikkond peaks nagu eesti keeles kohaliku omavalitsusega, poemüüjatega või kellega iganes suhtlema. Krimmis on leitud rahulik elamise viise. Ka koju jõudnud tatarlastele leitakse maad eluaseme rajamiseks. Aga see ei satu alati magusale paigale, mida rahakas tatarlane ja kohalik korruptsioon heaks kiidaksid. Tatarlastele meeldivad ennekõike eksootilised paigad, mitte niivõrd lage stepi ala.
Mehed teavad rääkida, et tatarlaste esindus USA-st on käinud siin kohalikele elupaiga muretsemiseks abi pakkumas. Justkui väike nali, arvab noormees kaevurite linnast. Kõik teavad, et Krimmis pole naftat. Ameerika on kohal vaid siis, kui naftat leidub. Ja ikka demokraatia ja enda ohutu elu kaitsmise nimel. Mis sellest, et hiljem selgub nagu Iraagi riigi pugul, et polnudki USA-d ohustavaid ohtlikke keemiarelvi või hirmsaid pomme.
Mulle tundub, et Ameerika abi põhineb ammu nähtud filmi ideel. Purustada ja lõhkuda ning võimalikult ruttu, et asjaosaliste mällu ei süüviks kannatuse raskus. Kiiresti vaja alustada ülesehitusega, et maailma teaks kuidas abistatakse ning ollakse heategija. Mäletan sentimentaalset lugu tänavapoisist. Kauge meenutus seletub vist erakordsest teekonnast. Sõitsime filmi vaatama sugulase BMW-ga. Minul õrn lootus, ehk õnnestub kunagi ise sadulasse istuda ja tema jääb külgkorvi. No ei juhtunud seekord ega hiljem. Chaplini tummifilm jooksis ”Rahu” vastmalminud kinohoones Koplis. Naljakaid seiku oli mitmeid nagu tervenisti näitleja enda kujugi. Kuid mällu jäi midagi tõsist. Aknaklaasijast Charlie Chaplin oli masu ajal töötuks jäänud. Ent klaasissepp leidis väljapääsu. Kokkulepitult lõi tänavapoiss kõrvalmaja aknaklaasi katki ja jooksis minema. Mõni hetk hiljem jõudis sinna aknaklaasija, seljas raam klaasidega. Õnnetusse sattunu oli õnneküllane juhuslikust kohtumisest. Aknaklaasiajale kuulusid tänusõnad ja teenitud tasu. Idee, kuidas teenida raha ja jääda nii päästja kui abistaja rolli on USA-s edasi arenenud. Kõige räigem näide omakasust: New York Times 23.06.1941 toob ära Harry Trumani seisukoha, siis veel senaator, et abistame nii Nõukogudemaad kui ka Saksamaad, mida enam sõda kestab, seda rohkem üksteist tapetakse.
Kas ka täna, USA presidendi käepigistus, meie riigipeaga, tähendab ühele eestimaalasele elu lõppu või kannatusi ? Kas sõpruse hinda maailmavalitsejaga võime kokku lugeda langenute haudadelt? Kas Euroopas on meelemürk vähenenud, kui Afganistasin meie mees langeb? Tubakaga kaupleja Monaki äärest, kes hangib välismaalt sigarette, teadis, et nüüd transpordivad seda sõjalennukid, kindel ja kaitstud äri. Ei osanud keegi ka vastu sahistada. Kuid tõega, aina hävitatakse moonipõldusid, ent narkoainete hulk ei kahane.
Mis teemasid mudased mehed üles ka ei võta, lõpeb see peagi soolavees. Peale poolt tundi, kontrollimata muda värvust nahal, on koorik krõbe. Ujuda on raskem, vesi lükkab kogu keha veepinnaga horisontaali. Lihsam on paarsada meetrit kõndida ja muda on nahalt lahustunud. Jala alt tõuseb heljumina põhjamuda, mis omakorda ainevahetuse kiirendaja. Ent kõigi protseduuride eeltingimuseks on soojus. Muda lasen nahale määrida, kui see plekkvannis päikeselt vähemalt 30 sooja kraadi kogunud. Kui vanni käega katsudes soojust ei tunne, jään ootama. Päeval, kella 3-4 ajaks, on maksimum sooja ja siis võib alustada. Limaani minek on tasuta, kuid mõtetu, kui pole mereveest soojem. Raviv toime algab ligilähedaselt 27 kraadi juurest. Teinekord tuulega, on vees soojemgi kui õhu käes. Ühe päeva jooksul pole tervisele sobiv üle paari korra end limaanis leotada.Võib südamele mõjuda. Mina aga saan hea une.
Varavalges mere äärde, peale lõunat limaani. Kui 2-3 päeva järel ravipaus, siis ekskursioonibussiga mägedesse. Lihtne ja väsitav see kuurordi elu. Kas ka kasulik hingele ja meelele?
Kui mitte iga päev muljetada, siis üksikud sündmused talletuvad kauaks. Neist on kodunt eemal olles mõnus toituda ehk justkui vaadata lõputuna näivat seriaali oma elust. Huvitav, kunagi ei kohtu läbinisti negatiivse tegelasega. Esmapilgul paha minevikutegelane või ebameeldiv olukord, taandub soojal maal nagu pehmemaks. Aegamööda tärkab hukkamõistu asemele mõistmine. Läbi teiste märkad ennast, kuni näed põhjuste seostes ka enda autoportreed.Põgene mineviku eest. Kuid mitte ka tuevikku, mis pole just kõige selgem.
Trammiga kesklinna poole. Frunze parki. Sõitsin samasuguse vaguniga Kadriorgu Artur Rinnet kuulama. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124231&size=l
Nojaa, rattapaaride vahe samane, mis meil siis ja praegu. Ainult harjumatu, et üks tramm ootab peatuses vastutulevat. Jevpatorijas on kogu liini ulatuses üks roopapaar nagu meil kino „Lembitu“ juures. Kui Venemaal armastati kultuuritemplitele kõlavat nime: „Edasi Kommunismile“, siis meie Tallinnas oli kinokatusel oma sõberpoiss Sakalast. Trammipeatusest kuni mereni on terve rahvajõuk koos. Jätkub šašlõki suitsu, lõputuid rahavahetuse ja nipsasjade müügipunkte, on paljastava tagumikega tüdrukuid ja tätoveerituid mehemürakaid. Fotograafide pildigaleriist ostetakse loojuva päikesega Krimmi vaateid. Sädelevad digipildid ja elektroonilised helid. Kõik hüüavad kõike. Reisibürood pakuvad tänavatel pileteid. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176017&size=l
Ekskursioone nii koobastesse kui mäe peale ronimiseks. Pilet Bahtšisaraisse, Jaltasse, Sevastopolisse, kuhu iganes, kasvõi laevareis Istanbuli. Iga kant on müügiks! On alles demokraatia!
JÄRGNEB…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar