Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 15. märts 2010

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 21. viiv


Maailma suurim muna ehk imed jätkuvad

Ivano-Frankivski oblast Lääne Ukrainas on endine Poola ala, mille Nõukogude väed 1939 aasta sügise hakul Molotovi-Ribbentropi pakti järgi okupeerisid . Piirkond sulandub oma etnograafilise omapära ja mägise loodusega erilisse võluriiki. Kolomõja on 600 aastane linn 60 tuhande elanikuga. Juba kümme aastat on linna visiitkaardiks 14 m kõrgune ja 10 m läbimõõduga muna.Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px-9532_1


http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14386467&size=l

Muuseumis on enam kui 6 tuhat lihavõttemuna. Peale Ukraina, on väljapanekuid India, Pakistani, Valgevene, Poola, Tšehhi, Rootsi, USA jt riikide munakollektsioonidest.
Tavatu arhitektuurse vormiga hoone on minu reisil kolmas Ukraina 7 ime nimistust.
Põhimagistraalist kõrvale sõites pole raske leida külamaja, mille väravas ööseks peatuda ja pererahvaga enne pimedat juttu puhuda. Eesti õlu ja vene keele valdamine sillutab vestluse. Peremees näitab albumist oma ohvitseri karjääri pilte ja maja taga maisi ja arbuusi põllulappi. Maisi külvab labidaga, kiiniga aga raiub haljaks, samuti maiustab lehm arbuuse. Vastutasuks 25 liitrit piima, mis toob pererahvale kuu sissetulekuks 1000 krooni, mis enam kui naise pension. Omanik viib piima üle tee naabrimehe väravasse. Piimapukk nagu meil nõukogude aegu, ainult metallnõu on asendunud plastikuga. Piimavedaja kurdab, et tema teenistus on kasin, kulud hobuse ülalpidamiseks ja vankri hooldamiseks vaevu katavad piima veost saadava. Vedaja peamine sissetulek on 3 lehma piim. Kuid eks sellele lisandu aupaiste olla piima vahendaja ja tundus, et see talle meeldis. Pererahvas polnud põrmugi nõus, et värava ees valmistusin magama, pidin nende hoovi sisse sõitma, selgitasin küll, et varahommikul auto käivitamine võib neid häirida.

Spidomeetris 5600 km, 9. öö autos

Tahtsin hommikul vaikselt lahkuda, ent värava avas peremees ise. Kaunis paigas kaunid inimesed. Eripärane loodus täiendab inimese loomust. Mäletan, et nõukogude ajal ei kohtunud ühegi Võrumaalt tööd otsiva lüpsja või traktoristiga. Ometi oli kuplite peal traktoristi ja kombaineri teenistus lauskmaa mehhanisaatoritest pisem ja töötingimused räbalamad. Igal sügisel läks mõni kombain künkapeal ümber ja künda tuli vaid ühes suunas. Järved ja mäed toetasid ka näguripäevil oma poegi ja tütreid kodukasest kinni hoidma. Ennemini oli tööotsijad saartelt pärit keelemurrakuga, kui võrulased. Midagi sarnast omakandi armastusele oli endast lugupidaval eestlasel Tallinnas: ta ei tahtnud musta tööd teha. Ehitustel ei olnud puhke ega tööriiete vahetamise ruume. Tänaval ja trammis oli ehitustööline kohe äratuntav. Sõitsin rongiga mitu aastat Aegviidust pealinna tööle. Korteri võib olla oleksin töökoha kaudu 15 aasta pärast saanud, mitte varem. Aga meie kaardimängu pundist kadus paari aasta möödudes koolikaaslane, kes töötas Lasnamäe ehitustandril. Millegi pärast keegi ei kadestanud, et noormees sai endale töökoha kaudu korteri. Meie, nagu paljud pealinlased, mustatööliseks ei sobinud. Mida rohkem end tuule, vihma ja külma eest hoidsime, seda enam iga oluga karastunud sisserändajaid lisandus. Ehitustöölisteks tuldi kaugemalt kui Võrumaa.
Alustan nagu Otepää maastikult sõitu Kanepisse, ent orgu laskumine ja tõus on 10 korda pikem. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px+_3445



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14398915&size=l

Lauluga alla ja inertsiga poolde mäkke üles. Kaua sa laulad, kui vasakul mitme kupliga päikese tõusus kiiskav kirik. Kohatu võrrelda, aga kalmistu nagu piduehtes lilleklumpidega aed. Kõikvõimalikud pärjavärvid , erkrohelised ristid, kõrged marmorsambad lahkunute piltidega. Siin on jõukust ja uhkeldamist. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3526_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14400209&size=l

Saan vaid ühest asjast aru, et mina selles mullas küll puhkust ei tunneks ja paluksin end kuhugi kontrastivaesemale kalmule matta. Ei nime ega pilti! Kellele seda vaja? Omaksed mäletavad lahkunut oma mälupildis kuni ise elavad, võõrastele ei ütle enam nimi ega pilt haual midagi. Peale lahkumist tuleb kaduda, jätmata enda põrmust jälgi. Kindlasti on tuha puistamine väetuseks kõige väärtuslikum hüvastijätt. Miks peab aastate möödudes tseremoniaalselt kalmuküngast mälestama, seisma lume sajus, külma käes või millises tahes surnuaia olus. Kas seda on vaja, et teised näeksid leina? Aga kurb on siis, kui alles hauale tulles suudame lahkunut meenutada ega leia aega või ruumi teda enda sees kanda. Kas suure monumendiga teeme tasa elusale vähese tähelepanu osutamise? Ei tea selle surnuaia külastajate arusaamasid. Siin on võõrastav toredus, ainus rahustav teadmine, et tegelikkus võib hoopis teistsugune olla kui mulle paistab. Seniks kuni elu, tuleb nautida hommikut.
Haned on söögimaale ruttamas. Ekskursioonibussiga ei näe külapilti mingi raha eest. Mutike tuleb udu varjust bussipeale, et varakult poodi jõuda. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3399




http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408855&size=l

Teine eit, kui printsess oranžis, on minuga rahul. Lasen hanekarjal üle tee minna ja mõtlen, kas pluusi värv on juhuslik või meelsuse märgiga. Viipan käega ja see naistele meeldib! Orus kiirustab mees, piimapütt hobuvankril. Vedaja on vaevalt eesli suurune, ent jätab enda järele tolmupilve ja kohati tekitab vikerkaare helke. Öösel oli vihma sabistanud. Pinnasteele ei julge käänata, mäeveerust üles sõites võib tagasi libiseda. Teeääres kleepuv ja märg muld. Kui sinna ringipööramiseks keeraksin, siis jääb see selle korra viimaseks ja edasi pühenda puhkus traktori otsimisele.

Vorohta ehk mägine tõmbekeskus

Vorohtasse jõudes on 800 meetri kõrgused mäed metsaga kaetud. Vaata pilti!


Foto NAGI's: 1000_3611



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14408867&size=l

Siin on sõlmpunkt, mida läbimata ei jõua Taga-Karpaatiasse. Vorohta linnastuvasse külasse saab erinevaid teid siseneda ja alati midagi uuesti avastada. Olen asulast eri aegadel läbi sõitnud ja alati raudteeäärseid maju jäädvustanud.
Üks põnevamaid sõite on raudteeviadukti alt, kus tee kõrval, läbi teise võlvi valgub Pruti jõgi. Kui märkad kivisillalt rongi lähenevat, teed loomulikult ajaloolisest kivisillast ülesvõtte. 1884 aastal ehitatud raudtee käivataski turistide retked. Austria armeekorpused panid aluse suusaspordile. Möödunud sajandi alguses ehitasid aristokraadid siia uhkeid villasid, mis sõdade käigus hävinenud. Asemele kerkivad uued. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px-3626_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421769&size=l

Kohalikule ehitusele omaseid ilustusi leiab juba üle 300 aasta taguselt puidust kirikult, mis ehitatud ilma ühegi naelata. Kirik on kui hutsuuli arhitektuuri monument. 5000 elanikuga küla on läbi aasta inimestest tulvil. Siit algab tee Ukraina kõrgeima mäe tippu.
Praeguseks on küla üheks talispordi keskuseks. Suusahüppetornist laskuvad eri maade võistlejad ja treenivad vabariigi koondise liikmed. Läbi aasta töötavatelt suusatõstukitelt naudid kõrgusevaateid .
Ei ole pääsu lapsepõlve piltidest. Elasin raudtee ääres ja nüüd piidlen roopapaare ning elu selle ümber.Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_3619_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14421793&size=l


Käänaku tagant paistab raudteejaam. Ajusoppides avatakse ühtäkki mälestusväärne ja projitseerub pilt, milles oled kindlasti nagu korra olnud. Poisikese eas elasin raudtee läheduses, veduri vile kostus klassiruumi. Lapsepõlve endaga kaasas kanda, on suur rõõm ja õnn! Nii praegugi. Oblasti keskusesse, Ivano-Frankivski linna on nii raud- kui autoteed mööda on 95 km. Eriti eksootiline on veereda rongiga, kus tunnelid mägesid läbivad. Et sõit oblasti keskusesse kestab ligi 4 tundi, ehk 25 kilomeetrit tunnis, on aega ümbrust uudistada. Kui hommikul väljuda, jõuab õhtul tagasi. Kuna mägisel alal sõidab diiselrong aeglaselt, jõuab sadu kaadreid jäädvustada.
Saad ülevaate, kuidas inimesed ja majad seaduvad ja elavad oma argist elu küngaste veerul, jõe ääres ning raudtee kõrval. Kõik vaatamisväärsused ühest kohast ehk vaguni aknast.
Minu jaoks on eriliseks imeks mägedes lokkavad kuused. Vanaisa ja vanaema ehitatud talu ümber kasvasid just samasugused, kui minu peanupp oli kasteheinte kõrgusel. Mäletan, et põdrakanepi vahelt nägin vaid kuuse latvasid ja vilksamisi hobust, keda olin uudistama tulnud. Jooksin ja jooksin: lõputult jämedad puutüved ja lillat värvi õied, kuni ema poisipõnni üles leidis. Pillapalu oli teadagi madal soine ala ja kuuskedele elurõõmus paik. Aga, et maapinnast 1000 meetri kõrgusel võin kohtuda lapseeast meeldima jäänud kuusemetsaga poleks uskunud. Karpaatia metsas kasvab mustikas, kõrgemaid taimi pole. Puujuured ei mahu mägisesse pinnasesse ja peavad meetrite viisi otsima kust niiskust ammutada.
Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_9702_1



http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14388339&size=l
Goverla mäe jalamile vaja jõuda varahommikul. Automootorist ei sõltu siin midagi, küll aga enda omast. Tarvis tõusta 2061 meetri kõrgusele ja kui vahepeal peatuseid teha, siis peab aega ette varuma.

JÄRGNEB…

2 kommentaari:

  1. Väga hea seletus piltide juures. unistan reisist Ukrainasse!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pikemalt saab lugeda e- raamatust "Vabaduse mõtteis endisel Nõukogudemaal". ISBN 978-9949-91-997-0 ja olu mis 5 aastat tagasi imbus tänaseks välja, ehk roosast sai must Ukraina revolutsioon

      Kustuta