Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 12 viiv

Arabati säär ehk peaaegu unelmate neem

Seljataha jäi krimmitatarlaste ja türklaste vallutuste ajalooga linn.

http://www.genichesk.com.ua/

Rannakuurorti ja Krimmist algava neeme vahel on kitsuke väin. Vaata skeemi!
Foto NAGI's: 555sivash+

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13883703&size=o

Üle väina, peale silda, lõpeb peagi asfalt. Paremale keerates jõuaks soolajärve äärde ja saaks jälgida soolatootmist. Sivaši järv on nagu Aasovi soolaka merevee kontsentraat. Suurjärvest ära aurava vee asemele tuleb väinast ja läbi liiva uus merevesi. Et see protsess on samane, mis Musta mere rannaäärses soolajärves, kus peagi ujun, siis uudistama ei lähe. Sõidan otse edasi Krimmi suunas. Mõne tunni kestel pole enam pansionaate ega inimesi näinud. 2 tundi sõitu tähendab 30 km läbimist. Teepind on stepiteel nagu Kukerpillide muusikariist, millega laulumees rütmi kilistab. Plekist lainelise pesulauakujuline pinnastee ei tinista muusikalisi elamusi. Et pääseda jubedast rappumisest, sõidan kord vasema teepeenra rohumätastel, kord jälle parempoolsete ratastega. Auto on jätkuvalt kaldu, radiaatori juures vuhiseb tõusvail pöördeil ventilaator. Ümberringi ainult vesi. Paremal, 20 meetrit eemal on järvesopid, vasakul sama kaugel Aasovi meri. Kohati on neeme kogulaius kuni 100 meetrit. Tee hoidub üha rohkem mere poole. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3091

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13861621&size=l

Uskumatu, aga tõsi. Liivasel rannal pole lõppu näha. Krimmis on ainus kümnete kilomeetrite pikkune liivarand Jevpatorijas, kuid Aasovi merele pole Ukrainas võrdset vastu panna. Liivariba on üle 100 km.

http://www.traveljournals.net/explore/ukraine/map/m1531317/arabat_spit.html

Siin pole ka Krimmi lõunaranniku niiskust, kus merelt tõusev veeaur jääb mägede embusesse. Aasovi meri on üks soojemaid. Maikuus on vesi 26 ja juunis juba 30 kraadi. Rannamõnusid saab maitsta üle 150 päeva. Mere sügavus suureneb väga aeglaselt, mis on mugav ja ohutu lastele. Puhkuse naudingut suurendab pehme rannaliiv ja kalarohke meri ning mageveega täitunud tehisjärved.

Ükskord loodus päästis neeme looduse! See pole muinasjutu algus. Olen Arabatska Strilka (vene keeles Arabatskaja Strelka) kõige õnnelikumas paigas. Vaata pilti!

Foto NAGI's: 1000px_3058

(Auto sõidusuud on lõunasse ehk Krimmi.)

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13891707&size=o&album_id=246389

1970 aasta märtsitormi enneolematu hiidlaine peatas loodusvarade rüüstamise. Neeme keskosas purunes raudtee ja uhuti raudteetamm.

Veel mitu kuud puhusid tuuled ligi 30-35 m / s. Meri ujutas üle peaaegu neeme põhjaosa. Tormid ja hoovused hävitasid lõpuks kogu raudtee.

Raudtee ehitati Nikolai II ajal ja oli postiteeks Feodosia linnaga ja soola veoks , mida ammutati Sivaši järve kaevandustest. Vaata paiknemisi skeemilt!

http://kazan.ho.ua/maps/arabat.htm

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/8/87/Krimmi_poolsaar.png

Kodusõja aegu olevat neemel isegi soomusrong sõitnud. Hiljem raudteeühendus soikus. Peale teist maailmasõda raudtee taastati. Pisikeste merikarpidega segunenud liiv oli ja on ideaalne materjal hüdroelektrijaamade, niisutuskanalite ning teiste hiiglaslike rajatiste ehitamiseks. Vaata pilti!
Foto NAGI's: 1000px_3041

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13858505&size=o&album_id=246389

Liiva veeti nii autode kui raudteerongidega. Iga päev sajad vagunitäied. Raudteed pikendati sedavõrd, kuis kaevandamisega liiv otsa sai. Maha jäid ristkülikukujulised karjäärid. Iga aasta pandi maha 5-7 km uusi roopaid, kuni loodusjõud päästsid liiva. Tormipurustused olid sedavõrd suured, et raudtee ennistamine polnud enam majanduslikult tasuv.

Karjääridest on saanud väikesed suletud veekogud, mis vihmavetest muutunud peaaegu mageveeks. Kunstlikud järved nagu sulanduvad suure Sivaši järvega. Teadmata neeme loodusmaastiku kujunemise ajalugu on seda mõnus nautida. Vaata pilti!
Foto NAGI's: t_1000px_3052

http://nagi.ee/photos/akaasik/13891701/in-set/246389/

Väike peatus ehk uuesti sundseisus

Tegin vahepeatuse, et ventilaatorile ja endale puhkust anda. Sõitsin teelt mõne meetrit mere poole, et mitte liiklust takistada. Ujumiseni ei jõudnudki. Vesi oli vaid vööni kui kaldast olin ligi saja meetri kaugusel. Auto uksed jätsin pärani. Keskpäeva kuumuses polnud tarvidust ihugi kuivatada. Ilmselt võtsin endale ka mõne norskamise minuti. Ärgates mõnusalt värske tunne! Käik sisse ja tagurdades teele tagasi. Mõne sekundiga kaapisid esirattad liiva ning olingi ankrus. Lihtsameelselt läksin teele abi järele. Kui olin paar tundi oodanud, sain aru kuis mul siiani oli vedanud. Krimmi suunas jäi sõita 40-50 km, tagasi jala kõmpida, esimeste pansionaatideni, vähemalt 30 km. Tundus, et puhkus võib pikale venida. Ainus hea asi, et autos oli mitme päeva jagu joogivett, tomateid, mett, kohvi ja teraleiba.

Meenub aastatetagune umbseis. Tõsiselt pigis olin Põltsamaa kutsekooli vastuvõtukomisjoni ees. Kooli võeti eksamiteta. Olin mõne aasta keskkoolis õppinud ja põhikooli matemaatika või

teiste ainetega oleksin hakkama saanud. Ametikoolis ainult vestlus. Aga mida sa vestled, kui olin vaid ühe suve põllutöölisena maaelu näinud. Traktorikabiinis polnud kordagi istunud, rääkimata mis tahes mootorsõiduki juhtimisest. Sain aru, et mitmed noormehed olid juba roolinud. Millised on mutrivõtme möödud, polnud aimugi. Vaevaline oli ka kooli astumiseks suunamiskirja saamine. Kui läksin sovhoosi kontorist soovitust küsima, pidin tükk aega ootama. Olin lipsuga ja loomulikult hoolitsetud ülikonnas ning tantsupõranda kingadega. Tartu näidissovhoosile polnud fotograafist traktoristi tarvis, nemad rahuldusid, et heina hangusin ja laudast sõnnikut põllule vedasin. Järgmise päeva varahommikul, 4-5 km kõmpimise järel, jõudsin naabermajandi kolhoosikontorisse. Esimehel ega minul polnud lipsu. Minul jalas vatipüksid saabastega, temal küll viigiga püksid, aga samuti saapad. Heal meelel anti soovitus ja lubati ka traktoristiks võtta kui kooli lõpetan.

Eksamikomisjoni ette läksin muljet avaldama jälle oma parimas riietuses. Ma pidin igal juhul sisse saama! Ees ootas talv ja põllutöölise kesine palk, mis piltniku omast kordades väiksem. Koolis aga tasuta toit ja öömaja ning mul tekkis nagu tarviduski end fotoaparaatidest võimsamate masinatega siduda. Eriti lummas künnitöö. Mulda ringi keerata, see oli otsekui uue rajamine, millegi algus. Minult aga küsiti, miks ma pole komnoor. See oli nagu välk selgest taevast. Olin töötanud arhiivis, mille kontor asus Toompea lossis ja fotolabor Maneeži tänaval. Ülemus oli Moskva koolitusega, aga keegi polnud sedaviisi küsinud. Ma ei olnud pioneergi. Poisikesena ei meeldinud peale koolitunde mingid koosolemised ja rühmas mängimine. Sain sõbraks ühe Siberi karastusega ja haritud mehega, kes õpetas mulle raamatute köitmist, markide kogumist ja puidu voolimist. Sain temalt Eesti ajast pärit raamatuid, kuidas pilti teha. No milleks mulle pioneerituba ja fanfaari puhumine. Ka käsu korras pioneeriräti kaelas kandmine oli vastu tahtmist. Tahtsin olla vaba, mitte alluda arusaamatutele nõuetele. Et isa oli punaarmees langenud, jäeti mind suurematest sundimistest välja. Olin selle erapooletusega nagu harjunud.

Miks ma pole kommunistlik noor? Kui vastusest ei sõltuks minu vastuvõtt kooli, oleksin vastu küsinud. Aga miks ma peaksin? Sain osa võtta kirjasaatjate koolisusest, ajalehtedele mõne sõnumi ja pildi saata, kuskil mingit probleemi. Polnud nagu juhust, lipsas suust. Nüüd on, ja hakkad ka kutsekooli komsomoli algorganisatsiooni sekretäriks, oli kooli direktor resoluutne. Ma ei tea, kas eitav vastus oleks mind kooli ukse taha jätnud. Teisest küljest oli selge, et küsimus sisaldas juba kooli vastu võtmist. Pealegi oli komsorgi osas midagi uut ja tõotas ka silmaringi avardada. Koos komsomolipileti saamisega vormistatigi mind juhiks. Aga ei läinud poolt aastatki, kui sama direktor nõudis minu komsomolist välja heitmist, üks etteaimamatus teise järel.

Praegu, üle 40 aasta möödudes, tunnen end sama täbaralt ja ootamatus seisukorras. Ei, hirmu pole, aga ärritab enda rumalus, et ei osanud olu ette näha. Kas jääda istuma ja oodata, või panna autouksed lukku ja abi otsida? Ei mahtunud nagu pähe, et rohtunud ja tihedana tunduval rannaliival pole raasugi sidusust. Olin lugenud merikarbikestega segunenud liiva suurepärasest sobivusest Kahovka veehoidla ehitamiseks. Pidin taipa, et liivas pole saviosakeste jälgegi, on vaid kore ja sõre ning ei kanna välispinnale asetatud raskeid esemeid. Ja ikka ei olnud oidu olla kartlik! Alles surmahirm teeb ettevaatlikuks.

Kunagi kopsutuberkuloosi sanatooriumi arsti hoiatus, kuidas võin nende alaliseks kliendiks jääda. Soovitas loobuda pimikus istumisest ja minna maale värske õhu kätte elama. Ellujäämise soov oli hea valiku suunaja. Viis mind loodust armastama ja maastikke nautima.

Nüüd siis mõnulengi, auto küljes kollane veoköis!!

Kolmanda tunni möödudes märkan tolmupilve. Liigub kiiresti! Moskva numbrimärgiga džiibi uksest vaatab vastu rõõmsameelne mees. Pereliikmed tagaistmel.. Kõigile teeb nalja minu abistamine. Paari meetriga olen kõvemal pinnasel. Tänud! Pole probleemi! Ja auto tuiskab edasi.

Spidomeetris 4300 km, 7 öö autos

Hommik! Tuuline Aasovi meri!

Aivazovski muuseumisse 50-60 km , aga miks mõelda Feodosijasse sõidust, kui loodus siinsamas merelisi videopilte täis. Vaata, üks on siin!

Foto NAGI's: 1000px_3143

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13858523&size=o&album_id=246389

Selle vaatemängu kohal olin kaardi järgi juba Krimmis.

JÄRGNEB….

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar