Mägise Krimmi algus ehk kivine rannajoon
Veekanali ehitamise aegu oli Krimmi poolsaar Nõukogude Venemaa osa. Et põhja Krimmi kanali veed täitusid Dnepri, mitte Venemaa jõe veest, otsustati kanaliehitustööde haldamise ja majanduslike arvestuste lihtsustamiseks ning rahvaste sõpruse märgiks, kinkida poolsaar Ukrainale. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega, 19 veebruar 1954, arvati Krimmi oblast Vene föderatsioonist Ukraina nõukogude vabariigi koosseisu. See oli ajal, mil möödus 300 aastat Perejaslavi raada otsusest, lahkuda Poola ülemvõimu alt ja ühineda Venemaaga.
On oletusi, et Nikita Sergejevitš Hruštšov , enne valimist NLKP KK I sekretäriks, püüdis kingiga heastada Ukraina rahva kannatusi näljahäda ajast, kuna oli golodomori aegu Ukrainas üks kompartei tippjuhte. Avalikkusele pakuti aga Ukraina ja Venemaa ühise ajaloo tähistamist. Olgu nende ajenditega, miks Krimm sai Ukraina osaks kuidas oli, ent määrav otsus Krimmi kohta sündis Boriss Nikolajevitš Jeltsini käe all 8. detsembril 1991 a. ehk päeval, mil Ukraina, Valgevene ja Venemaa riigijuhid otsustasid lahkuda Nõukogude Liidust. Sama aasta detsembris valiti iseseisvale Ukrainale esimene president.
Peale Vene-Türgi sõda, 1783 aastal, kuulutas Katarina II Krimmi poolsaare Venemaa osaks. Kuni tänaseni igatseb osa kohalikke venelasi Krimmi tagastamisest Venemaale. Mitte kõik unistused ei täitu ning sellega peame arvestama nii tööl kui puhkehetkil, täna ja homme!
Krimmi poolsaar on Eestist kaks korda väiksem ja rahvast üle poole miljoni enam. Krimmi jõudmine viib korraks mõtte esivanematele, kes siin ligi 150 aastat tagasi kanda kinnitasid. Nemad ja enamus tänaseid rändajaid, sisenesid poolsaarele läbides traditsioonilist Krimmi väravat, Armjansk-Krasnoperekopsk, musta papli sammastega. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14051655&size=l&album_id=248019
Tänu Venemaa vallutuspoliitikale said suurest ja laiast maast pisikese suutäie ka maltsvetlased. Meie praktilised eelkäijad ei tulnud Krimmi turismindust edendama, nagu tänane ärimees Eestist. Eestlased valisid viljaka mullaga stepiala põhjapoolses Krimmis, et põllundusest elatuda. Eestlaste asumeid on Krimmis kutsutud oaasideks. See on stepis elamise kohta suur tunnustus. Krasnogvardiiske rajoon, kus Krasnodarka külas elab üle 50. eestlase pere, laiub lagedal loodusemaastikul. Sealt ei leia midagi huviväärset pildile panekuks. Olen peatumata läbi sõitnud. Pole ka märganud eestikeelseid viiteid kultuuriühingust või teistest toimetustest. Kindlasti leiaks mõne eestlase kui otsida, aga milleks, kui pole väljastpoolt kutset näha. Ei tunne kogu Krimmis ühtegi eesti keelt kõnelevat pildiproffi, ega tea sugulase olemasolu, et sisse põigata. Iseasi, kui keegi teeb ettepaneku, õpetada eestlasi jäädvustada kaunist Krimmi maastikku. Aga masu ajal sellest mõelda võrdub samaga kui Maltsveti talunik Lasnamäe veerul valget laeva ootas. Heategevus on rikaste privileeg, mina juhin ainult manuaalkäigukasti ja hoian Lada rooli. Samas olen üpris rahul, et see pole Mercedes. Mida odavam auto, seda vähem muret, mida vähem raha, seda vähem probleeme kulutuste plaanimisel ja seda enam aega mõelda, kuidas tervistavalt ja säästlikult elada. Aastas olen paarsada krooni annetanud, enamaks pole jaksu. 30 aastat nooremana mõtiskleksin muidugi teisiti. Kuidas? Et pole prohvetite sugupuust, ei hakka sind, lugupeetav lugeja, oleksidega tüütama. Kõik sõltub eelistustest, kas iga hinna eest raha või vaimuvara koguda.
Edasi maapealsete kõrguste poole!
Krimmi lõunarand on mägine. Enamus kõrgustikke vaid mõnisada meetrit üle Munamäe. Seevastu liigestatud, järsuservalised ja püstloodis veerud loovad enama hingekõdituse kui Haanja rohelised kingud. Siin näed midagi tavatut. Kaunis ja kättesaamatu! Ahvatlev nagu suudlemata huuled paokil naisesuul.
Peale Arabati neeme, kerkivad esimesed kaljud. Sain päikselises orus, Solnetšnaja Dolina, pildile uuristeega lubjakivise koopa. Võid vaid uneleda sinna sisse ronimisest, ei enamat. Aga vähemalt on mu igatsus üles tähendatud. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046481&size=o&album_id=246389
Feodosija linna piirimailt algab mägine Krimmi lõunarannik ja lõpeb enne Sevastopoli linna, ühtekokku 250 km rannikuga piirduvat kaarjat teed. Mere äärde jäävad kuurordid Sudak, Alušta, Gurzuf, Jalta, Alupka, Foros. (Alušta ja Jalta linna vahel 40 km trollibussi ühendust.) Otsem tee, põikamata mere äärde ja läbides Simferopoli ja Bahtšisarai linna, on 60 km lühem. Krimmi idapoolseim on Kertši poolsaar. Ajalooliselt põnev, ent mitte pildistamiseks ja sinna ei sõida.
Feodosija on vanim linn mida olen külastanud. Linna asutasid 6. sajandil e.m.a. kreeklased. Bosporuse riigi valitsemisala asendus Bütsantsi impeeriumiga. Võib uskuda, et ka viikingid olid siin kaubareisil. Rünnati Konstantinoopolit, kuid ühelgi korral ei õnnestunud vallutada. Kui vastane oli tugev, eelistati röövretke asemel kauplemist. 14. sajandil sai linnast Genova kolooniate keskus. Siis oli linna nimeks Kaffa. Järgneva paari sajandi jooksul valitsesid türklased. Osmanitele järgnes 18 sajandist Vene impeerium.
1817. aastal sündis ja elas linnas Ivan Aivazovski, kelle pildid on välja pandud tema endises galeriis, kuskohast vaid paarsada meetrit mereni. Aivazovski elu mõte oli maalida merd. Ta pärandas maailmale ligi 6000 meremaali. Tema nime kandvas muuseumis on näha üle 400. Samuti tema kõige suuremat maali „Lainete keskel“ 282 x 425 см. Marinist on maetud Armeenia kiriku surnuaeda. Kunstnik oli sünnilt armeenlane. Teine tähelepanu vääriv isiksus on Aleksandr Grin. Hoone, kus kirjanik 5 aastat elas, on nagu vana laev, mille salongide riiulitel ja seintel kunstiteosed. Tänavalt püüab pilku sadamabaari meenutav tammepuust muuseumi välisuks, suur ankur, mast ja rippuv latern. Grin sündis 1880.a. Elas vaesuses ja oli vastuolus revolutsiooni ideoloogiaga. Ja samas pole tema teostes küünilisust ja skeptitsismi. Oma hingelt oli ta sotsiaaldemokraat ja unistaja, kes tahtis luua ebatõelist maailma, kus esiplaanil puhtad tunded. Kirjanik on kui romantismi sümbol, kelle jutustusest „Punased purjed“ on loodud helitöid ja kinofilm. Aleksandr Grini matustele ei tulnud ükski nõukogude kirjanik, küll aga üle 200 linna elaniku.
Muuseumid asuvad vanalinnas, avatakse kell 9, suletakse 17,oo ja sissepääs 5 krooni. Esmaspäeviti kõikjal suletud. Feodosija pole mitte üksnes paradiisi pesa hingele vaid ka ihule.
Linnaga külgneval Koktebeli kaldapealsel on nudistide rand.
http://www.rentmyflatinfeodosia.com/feodosia_guide/naturist_beach.asp
Mitme kilomeetri pikkust Feodosija rannajoont näeb veebikaamerast
Kui kodunt vaadates ilm sobib, siis käivita auto ja kahe päevaga oled kohal, kui teel vahepeatusi ei tee ega Valgevenet läbi!
Liivast randa, nagu Aasovi mere ääres, siin ei leia. Väikesed, veest lihvitud ja ümardunud kivikesed ei tee jalatallale valu, ent palja ihuga seal ei lesi. Seevastu hilja õhtulgi on froteerätiku all küljealune soe. Sooja kasumlikku mõju märksasid juba meie esiisast talupidajad. Kivide soojamahutavus annab veeriselises pinnases enama viljasaagi kui põllul, kus pole kive.
Mustavärvi liivaga rannani jääb 40 km.
Genova kindlus Sudakis on paremini säilinud kui Feodosijas. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046489&size=o&album_id=246389
Aega kokku hoides, pole mõtet Feodosija kindlust külastadagi. Ennemini pühenduda seal marinistile ja mereveele. Sudaki kindlust alustati peale Feodosija valmimist. Ajaloolaste hinnangul ehitus kestis kuni 1469. aastani. Siin on ansamblina säilinud linnuseseinad ja kaitseehitised, hammastornid ning eri uskumisi üle elanud tempel. Järskude kaljunõlvadega ja üksikuna koonilisel mäel laiuv linnus oli looduslikult mitmest küljest kaitstud. Arvukad 15 meetrised lahingtornid, 7 meetri kõrguse ja kuni 2 meetri paksusega seinad, muutsid kindluse vallutamatuks. Muljetavaldav on 30 hektariline kindluse hoov, mida ümbritseb kahe kilomeetrine müür. On mida pildile jäädvustada! Kella kuue ajal on viimane aeg päikesekiiri püüda, hiljem mäed varjavad.
Hoovis korraldatakse keskaja sõjalahinguid. On söögikohti ja vaateid merele.
Kindluse all laiub ida suunas 2 kilomeetri pikkuses liivakas rand, mis lõpeb meelelahutusliku veekeskusega. Rannas meresadam. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14047103&size=o&album_id=246389
Eesti ja Krimmiga võrreldes, langeb siin poole vähem sademeid, mis taandab linna Lõuna-Krimmi kuivemaks alaks. See pole ainus eripära! Musta rannaliiva leiab ainult Sudakist, kuid mitte igas lahesopis. Kivipuru meenutavas kvartsliivas on palju radioaktiivseid mineraale. Tervistav on end liivaga katta kui liigesed valutavad või teised reuma vaegused. Liivavannid pole kasulikud südame- ja suhkruhaigetele. Olen teinekord rannas viivuks suikunud ja järgmisel päeval avastanud käevartel nööpnõelapea suuruseid ville. Siis on kuumenenud kvartsliiva terakesed nahka põletanud. Igatahes selle elab üle!
JÄRGNEB…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar