Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 18. viiv

Nägemiseni Jevpatorija ehk mere äärest põllumaale

Jälle olete meil, naeratasid poemüüjad, kui puhkusele jõudes esimest korda sisenesin. Olin üllatunud aastatagusest ära tundmisest. Aga meenub, et pole imestada. Rasvaprotsendita 0,5 l keefiri „Laktonia“ tellisid nad teinekord ainult minu tarbeks. Kohalikud peavad 6 kroonist klaaspudelis kaupa kalliks. Mulle sobis, oli keeratava korgiga ning mugav limaani äärde ja hiljem koju sõiduks hulgi kaasa võtta. Ühe rasvaprotsendi sisaldusega keefir on 1 liitrises kilepakendis. Maksab nagu tomat ja paprika 8 krooni. Söön reisil nii vähe kui võimalik.

Hommikul: 1 paprika, 2 tomatit, mille lõikudele mesi ja õietolm.

Keskpäeval: tomat, keefir, paprika, apelsin ning mõned sidrunilõigud. Üks paprika annab kogu päeva vitamiinide vajaduse.

Õhtul peatuspaigas: poest ostetud salat, kalalõikudega. Vedelikku joon 2-3 liitrit päevas, õlut mitte, küll aga virsiku ja viinamarja mahla. Enam tarvitan 2 liitrises pakendis tomatimahla, mille hind 12 krooni. Kolm korda oleks odavam, kui mineraalvett juua, ent soolasest limaani veest välja tulles on paslik mineraalidest maitsestundnud huultele ja suhu kallata tomatimahla või peale hammustada tomatit. On päevi, kus varjus 30 soojakraadi ja limaanis 28. Palavust ei tunne. Õhk, on stepituultest kuiv.

Peale saabumist, on tuuleiilid paari päevaga autot maskeerinud. Mida enam tolmutavad, seda rutem kaob kaubanduslik välimus ja seda muretumalt Lada puu all püsib. Iga päev ranna äärde sõitvad autod on hoovipeal hoolitsetud ja pilkupüüdvad. Minul vaja vaid jalavarjud töökorras hoida. Odav, lihtne ja muretu. Mere ääres pole veel kordagi sandaale ära aetud, küll aga autosid.

Minu virga perenaise viinamarjapuu ulatub kolmanda korruse rõdule. Kui kobarad küpsevad, valmistavad nad mehega omatarbeks veini. See rohkem rituaali mõttes. Pererahvas teeb enamus sisseostud turult, kus kaup kolmandiku võrra poodidest odavam. Kahepeale kokku saavad nad pensioni kaks korda vähem kui meie keskmine pensionär. Nende elamiskulude struktuur pole aga meiega võrreldav. Kolmetoalise korteri üür, elekter, gaas ja vesi ei ületa 300 krooni.

Mina kulutan Krimmis puhkuse ajal iga päev 200 krooni, millest pool ööbimisele.

Limaani äärest, iga päev pea viimase lahkujana, juba tean, et pargis pakutakse ravimtaimi nii kimbukestes kui pakitult.. Autojuhile on virgutava aroomiga piklikud riidest kotikesed. Hüvastijätuks ja koju sõiduks ostan paari.

23. varahommik ehk spidomeetris 4600 km

Krimmi reis on lõppenud. Kavas sõita Karpaatia kaudu koju, aga enne põigata Moldovast läbi.

Seljataha on jäänud poolsaar ja lai Dnipr. Kuid ka Ingul, enne Mõkolajivi linna (vene keeles Nikolaev) on veerohke. Teen peatuse. Seisan seljaga Musta mere poole ja jäädvustan veesõidukeid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14253257&size=l

Jõgi on suure Lõuna-Bugi (ukraina keeles Pidvennõi Bug) lisajõgi. Rõõmustab jahtide rohkus ja ujula. Õhkub rütmilisust ja tornkraanad on ennemini loodusmaastiku kui sadama koostisosad. Usun, et kohtun veel edaspidigi igatsust õhutavate veteväljade vaadetega.

Ei lähe kaua, kui uus peatus. Pole aru saadav, mis rohttaimed põllul kõrguvad ja mida ilmselt siloks koristatakse. Põllul kasvab kõrreline, mida näen esimest korda. Kohati ulatub üle pea ja tihe. Ladvas lehvib lipp nagu meil rannajoonel pilliroo pööris. Sudanka, teavad peatust võtnud mehed. Tuleb meelde, et midagi vilksamisi sai koolis õpitud. Kui aju pingutada, jah, mäletan täpselt, et parempoolsel raamatu leheküljel, kuskil köite keskel olid pliiatsijoonistused ja nimed: Sudaani rohi, Sudaani sorgo. Aafrikast pärit nimi oli sedavõrd eksootiline, et jäi uskumatul kombel mitmed moodi mällu. Ilmselge, et sellelt Krasne (vene keeles Krasnoe) küla põllult, korjatakse enam massi, kui meil Eestis mais haljast kasvataks. Midagi sarnast ei osanud õpiku alusel ette kujutada. Sorgo elutseb ennekõike väga soojas kliimas. 40 soojakraadi on meeltmööda. Musta mere äärealast põhja pool enam ei kasva, küll aga vohab Aafrikas. Jahedus, rääkimata öökülmast, paneb kevadisest külvist tärkava orase põdema, kuni taimede hukkumiseni. Soojalembelist sorgot kohtabki vaid Ukraina lõunaalal. Siloks kasvatakse suhkrurikast sorgot, millest perenaised oskavad siirupit valmistada. On sorte, mida lastakse valmida teraks ja teisi luualehvikuteks. Tugevatest kiudjatest sorgo vartest ja leherootsudest põimitakse luudasid. Toimekamad inimesed on neid koos arbuusidega ka Eestis müünud. Sudaani rohtu kasvatav Ukraina ala ei pane uudistama mitte ainult põhjamaa inimesi, vaid ka Aafrikat. Hiljaaegu uuris Sudaani vabariigi delegatsioon, kuidas teramaisi osta ja mismoodi lõuna Ukrainaga, Musta mere kaudu, kaubavahetust arendada.

Kasvamine eeldab vaba ruumi, et millegi asemele kerkida. Oleme harjunud koristatud teravilja põllule uue vilja külviga, mitte aga selle tarvis põhu põletamisega. Kui Eesti künnimees süütab adra ette jääva põhuvaalu pole ta ainult paha inimene, vaid keskkonnale vaenulik element või midagi sarnast, kes põllu mikro- ja makrofloorat kahjustab. Kindlasti hävivad ka taimekahjurid ja haigusttekitajad ning osaliselt ka umbrohtude seemneid. Kas me ikka oskame igakülgselt hinnata põhupõlengu kahju või kasu? Meie esiisad märkasid, kui metsa põletasid, et kõige pikem kõrs saadi alepõllult. Kui enne Krimmi jõudmist päevalillesid pildistasin, jõudsin puugiga Jevpatorijasse. Puuki muidugi nahalt ei põleta. Pensionil olev arstist korteriperemees tõmbas putuka välja ja pani veritsevale täpikesele joodilapi peale. Käisin päevalillede vahel vaid mõne meetri, aga sellest piisas. Nüüd tee ääres põhu põletamist jälgides loodan, et meie bioringlusest ehk ka mõni puuk sellel moel väheneb. Iga üks on oma huvi eest väljas. Traktorist tulelondiga teenib endale elatist, õhtuks peab põld mustama. Haakeriista ketas ei suuda mulda pöörata, kui põhuvaal põllul. Ukrainas põletatakse kõikjal põhku, mida söödaks ei jõuta koristada. Valikuliselt peenestatakse põhk juba teravilja koristamisel ja see ei sega enam mullaharimist. Kirbet suitsulõhna on sõites pidevalt tunda. Leegid kütavad ärevust. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14273465&size=l

Kohalikud on oluga harjunud ja maaomanikud ei tunneta probleeme, kui neid üldse ongi. Teame, et looduses eksisteerivad mitmed isereguleeruvad süsteemid ja kooslused. Sedavõrd mis kaob, tuleb samavõrd asemele ja vastupidi. Näeme, et loodus taastub metsapõlengutestki. Elutegevus on katkematu protsess, iseasi on ajaline kulg.

Põllul pole lõppu nagu külateelgi. Peatun, aga mis silmapiiri taga, olgu edasi!

Sean pildimasinat kaunitariga kohtuma. Laiuva võraga puu on õitest pungil, mis mesilaste paradiis. Nad koguvad siit vähemalt 8 kg mett. Eestis, sama suurelt pärnalt, korjavad aga enamgi. Akaatsiate ühelt hektarilt kogutakse 600 kg linnumagusat. Ülejäänud meetaimed, nii meil kui Ukrainas, jäävad akaatsia saagile tublisti alla. Akaatsia mett loetakse Ukraina parimaks. On väga hele ja mitte küllastunud suhkru maitsega. Praegugi võtan kohvi kõrvale ja valan tomatilõigule. Saab üpris maitsev komplekt.

Maailmas on üle 1000 akaatsia liigi. Krimmis on põõsavormid kohati sedavõrd tüütu kasvuga, kui meil lepavõsa. Puud sirguvad 10-15 meetrini. On ka lopsakamaid ja kõrgema leinapuu võradega. Kasvab jõudsalt stepis, järelikult talub põuda. Elab meilgi Eestis tuulevarjulises soojemas koduaia nurgas. Vili on pikk, kahe tuletiku jämedune, sirge kaun, tumedate pisikeste seemnetega. Rohelistest kaunadest sai algkooli päevil mitmehäälseid piiksuvaid vilesid meisterdada. Meie tundsime kui läätsepuud, akaatsia mõiste sööbis alles agronoomiks õppimise aegu. Uskujatele sümboliseerib akaatsia surematust ja on püha puu. Üksikuna põllu veerul on väga suursugune ja kaunis. On austustäratav, aga mitte ainult seda. Kui keegi näeb unes õitsevat akaatsiat, on oodata ilusat ja puhast armastust. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14253263&size=l

Usun, et sina, reisijutu lugeja, märkad akaatsia toimet. Ei, mitte lääge filmi seltsielu tähenduses, kus enne ning peale sööki hõigatakse armastust. Vaid näed, mida juulikuine vaade peidab. Uudistad, kuidas on põldu pruunistatud? Kui viltuste ketastega agregaat põllupinda kobestab, pööratakse kõrretüükad ja umbrohuseemned mullal sisse. Kui see tehtud, ütleb maaharija, et põld on kooritud. Põldur ei tee seda iluarmastusest, vaid omakasu pärast. Piltlikult ta nagu ohverdab tarvitamata saagise, et uut ja suuremat saada. Meelitab mullabaktereid põhku lagundama. Õhustatud mullakihist ei aura vett. Niiskus meelitab omakorda umbrohuseemned idanema ja paneb umbrohu juured kasvama. Kui paari nädala pärast on umbrohi tärganud, keerab ader nad sügavamale. Kündmine on ühtede jaoks elu lõpp ja teistele algus. Õhukas mullakiht jääb talveks veevaru koguma, et vara kevadel külvisele elujõudu lisada. Akaatsiaga pilt pruunistatud põlluga pole üksnes vaade tööarmastusest, vaid ka loomingust: kui sügavalt ja mis ajastuses on mulda kultuuristatud.

.

Minul aeg jõuda Pervomaiskisse. Odessa linnani vaid 15 km. Ei sinna ei plaani keerata. Küll aga ajab muigele anekdoot sealselt veebilehelt. Eestlane püüdnud kuldkalakese. Võtnud konksu suust ja kala paluma: Otpusti menja, ja ispolnju ljuboe tvoje želanie! Tõlkes tähendab, et kui kala vabaks saab, lubab kõik tahtmised täita. Eestlane haaranud kala sabast kinni ja teda vastu puud vopsides soovib: ne nat-to rass-go-ffa-ri-vatt sso mnoi ppo russ-ki. (Ei maksa minuga vene keeles kõneleda!)

Eeh Odessa! Sa oled krooninud ühe Tallinna kaunitari Musta mere esimeseks printsessiks ja lasknud mitmel Tartu tudengil matemaatika olümpiaadilt diplomeid koguda. Ja kahjuks need eestlased, kes vaid ukraina keelt mõistavad, ei saa vene keelt rääkivas Odessas ei edasi ega tagasi. GPS kaardilt pole linn nähtav. Odessa naljad juba Nõukogude ajast tuntud!

Ega sellega veel anekdoot lõpe! Mind krooniti Moldova piiril!

Nagu ikka, tuleb tollipunktis oodata. Kõhukas ülemus istub musta limusiini ja kaugeneb suunas, kuhu isegi õhtuks soovin. Tolliteenistuses vaikne, pole ka järjekorda, aga jutule ei pääse. Veerand tunni pärast sain täita migratsiooni kaardi: kuhu, miks, kui kaua jne. Aga mida meile tõite, teadis üks noor mees küsida. Mul hea meel, et saan Eesti õlut kinkida. Peremehele ja perenaisele jäi mälestuseks Vana-Tooma napsuklaasidega kinkekarbis kange liköör . Õlut hoidsime külmikus tagasisõiduks teepeale jagamiseks. „Meid on kaks“, oli nagu naljatlev vastus, kui ühe pudeliga autost tagasi tulin. „Mul paraku vaid üks“, ja see oli vale vastus. Jälle ootamine, lõpuks sain sissesõidu loa. Teises hoones tuli otsida, kes auto üle piiri laseb. Kästi täita kaheleheküljeline tollideklaratsioon. Auto kohta oli enam küsimusi kui minu sõiduki registreerimise tunnistuses andmeid. Üks õllekõhukesega ametimees lubas siinkohal aidata ja kadus. Auto seisis pimenevas Kutšurgani tollipunkti hoovis, ruumis aga ootasid väljapressijad. Pole raske juurde mõelda, kuidas maanteedel võib miilits käituda. Lootsin, et kohtun nagu Valgevene viisakuse ja heas rühis vormimeestega. Võtsin oma dokumendid ja sõitsin Ukrainasse tagasi. Täitsin riiki sisenemise kohta uuesti ankeedi. Lahke tollitöötaja teadis juhatada, et on üks Moldova piiriületus, kus auto sisenemine märgitakse omaniku passi nagu Ukrainaski ja pole nõuet täita eraldi tolli deklareerimise dokumente. Kena on. Võib olla kasutan võimalust mõnel järgmisel aastal, selle korraga sai ekspressreis läbi!

8. öö autos ehk spidomeetris 5300 km

Juba kogenuna kiriku läheduses autos ööbima, sain sellega peale Musta mere karastust, suurepäraselt hakkama. Perenaine täitis minu kaheliitrise termose kohviga ja nüüd mõnulengi meega. Borodino leivaviilud on parajalt tahkunud. Kaasas kohakala konservikarbid, tomatid, mahlad ja lahja keefir. Ainult õietolmu kotikesed said purgist otsa ja uut pole leidnud. Elame üle!

Ees on Odessa-Kiiev kiirtee (E 95, M 05).! Muudkui anna lõbusalt minna ja unusta Moldova! Tõusud ja langused, aga see pole see, millega plaanis kohtuda. Kui Kiievini jääb 200 km, tarvis rajoonikeskusest läände suunduda. 90 tuhande elanikuga Uman on Haapsalu sõpruslinn. Paljude linnade vaated on sarnased ja pole niivõrd paeluvad, kui pühakojad. Kaunilt taastatud kirikust ei saa mööda sõita. 200 aastane Püha Nikolai kirik on Umani linna ehe. Mitte niivõrd suursugune kui harmooniline. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14272063&size=l

Sõitsin Vinnõtsja (vene keeles Vinnitsa) poole, kui Kunka küla väljal, tundmatu pruunja värvusega põllul, kaks kombaini liikusid. Kuivanud varred krõpsuvad. Kõrreline see pole. Kas mingi õlikultuur? Noormees, kes koormalugeja ja autodele saatelehtede väljaandja tutvustas: valge sinep. Külvist 80 päeva möödas ja saak juba valmis. Sinep on kõrge tasuvusega. Kui teravilja üks seeme annab saagis 10, siis sinep 100 seemet. Külvad hektarile 15 kg, kombain koristab samalt alalt 15 tsentnerit sinepit. Õigustatult on külviõnne toova sinepi sordile pandud nimeks Talisman. Kombain liigub jalakäija kiirusel, ühtlase trumlimüdinaga, mitte nii kiirete pööretega kui teraviljas, muidu purustaks seemne ja saaks osaliselt juba jahu. Seeme on kuiv ja peaaegu maitseta ning samase kuldse helgi ja suurusega kui Jevpatorija rannaliiv. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14272081&size=l

Kui Eesti kombainer peab ootama põllu ääres kaste kadumist või jälgib seda laastukatuse harja heledaks kuivamise järgi, siis Ukraina põldur lõikab vilja juba hommikul 9. Lõpetab pimedaga, õhtul kell 9. Ühel kombainil kaks juhti. Seni kuni üks kombainer müttab, teine sööb ja puhkab. Ühe päevaga koristavad 2 kombaini 100 hektarit, kinnitasid neli kombainerit. Eestiga ei saa võrrelda: nii põllu tingimused kui pildistamise huvid pole kattuvad. Linlasele on viljapõld ennekõike moonide jäädvustamiseks, või rukkilille korjamiseks. Teda ei huvita mitme nulliga number põllusuurust märgistab, temale meeldivad ennekõike lilleõied. Et umbrohi on meie rahvuslill, hakka või arvama, kuidas on see mõjutanud meie käitumist ja hoiakut, igal juhul rahvuse püsimise kohalt on positiivne teada: umbrohi ei hävine. Ukrainas oli ja on töökäsi enam kui nende järgi nõudlust. Kui kombainitöö lõpeb, väheneb kombainerite sissetulek kolm korda. Masinaid remontides saavad sama raha, mis pensionär. Hooajal teenib kombainer kuni 3000 krooni.

Nõukogude ajal juhtusin ühte Ukraina kolhoosi. Mina neile heinaseemet, nemad vastu teravilja, kuid mitte äri võimalikkusest ei taha pajatada. Kolhoosi aegu kombaineritele teistsugust tööd ei jätkunudki. Talvel istusid kodus, valmistasid vorsti ja ajasid puskarit. Võimalikult palju kasutati hobuveokiteid. Mida väiksema tööviljakusega töö, seda enam jätkus inimestele tööd. Äraelamise aluseks oli kõrge mullaviljakus, mitte töökultuur. Nõukogude Ukraina kulutas mitu korda vähem vahendeid, kui meie, oma toidu tootmiseks. Meil ei jätkunud traktoriste, seal oli neid ülearu. Ja nii on praegugi töökäsi ülearu. Põllu ääres tööjärge ootav kombainer saaks ka paberitööd teha. Aga siis jääks saatelehtede kirjutaja ilma tööta.Juba enne euroliitu jõudmist tunnustab Ukraina sotsiaaltööd.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 4. viiv

Tšernigiv ehk atraktiivsed kirikud ja kuplid


Et plaanisin Tsernigivisse sõitu, vaja osaliselt korrata tuldud teed ja siis 60 km marsruudil M-01.
Kole lugu, jälle rikkusin liikluseeskirju! Enda arvates olin juba ammu ammu külast väljas ja sõitsin rahulikult 80. Praegu näen, et küla alles lõppes. Siinsed külad on väga pikaks veninud. Õnneks ei olnud miilitsat platsis. Ees sõitva masina kiirusega oli hubane ühineda.
Tee ääres lähevad heinalised lõunale. Jõudsin mõne momendi pildistada. Hobune oli kammitsas ja juba söömas, aga trakoriveokile hanguti veel heina.
Vaata pilti!


http://nagi.ee/photos/akaasik/13545645/

Tšernigiv (vene keeles Tšernigov) võttis mind vastu kahe poisiga. Müüsid teeääres kohvi ja teed. Vat kus pandud äri püsti, kaubelda lahustuva kohvi ja teepulbri pakkidega. Küllap on siis nõudlust ja tarbimise kommet!
Künka otsas viie kaheksanurgelise tornidega, helklevate kullatud kübaratega Püha Katarina kirik. Lumivalged seinad ja rõhutatult vertikaali suunduvad, mis on Ukraina barokse arhitektuuri ilus näide. Valmis 1715 aastal ja on pakkunud algselt ka sõjalist kaitset.
1933 aastast on usklikele suletud. Ent pole traditsioonilise nõukogudeaegse saatusega, vaid vaatamata natsionaliseerimisele, on kirik oma algupära tänaseni säilitanud. Kui kiriku ees pole mässumeelseid usklikke, on seal väga head pildistamise võimalused . Vaata pilti!



http://nagi.ee/photos/akaasik/13545651

Ukraina territooriumil tegutseb Vene Õigeusu Kirik ja Ukraina Õigeusu Kirik . Mõlemad peavad end Katarina kiriku õigusjärglaseks. Tšernigivi oblasti kuberner oli andnud kiriku Kiievi patriarhaadi kasutada, ent Moskva patriarhaadi toetajad pole sellega päri. Peale mitmeid protestiaktsioone on kohus otsuse peatanud. Kirikus pole seni ükski kogudus saanud jumalateenistust pidada.
Moskva patriarhaadi toetajad panid kevadel kirikuesisele platsile protestimärgiks üles suure telgi, improviseerimaks õigeusu kirikut. Kiievi omad ründasid seda gaasipõletitega. Praegu on Katarina kirikus muuseum. Olgugi, et on üks jumal, ei taha vene õigeusu kirikukogudus ühineda ukraina õigeusklikega. Et Moskva patriarhaadil on Tšernigivis mitu korda enim kirikuid kui Kiievi patriarhaadil, ollakse ennem vastasseisu kui leppimise poolt. Kiriku ümber korraldatakse jumalateenistusi ning käiakse päris kirikusse pääsemise nimel 8 aastat kohut.
Kes juba suureks kasvanud, tahab pigem vägevust juurde, kui sellest loobuda.

Suursuguseim ehe linnas on Püha Kolmainu katedraal. Vaata pilti!


http://nagi.ee/photos/akaasik/13545637/
Kirik valmis 1695 aastal, mida rahaliselt toetas Ukraina hetman Ivan Mazepa. Hetmani toel ehitati Ukrainasse üle 20 kiriku. Ja siiski pandi ta kirikuvande alla. Nimelt pidi Ukraina kasakate juht, Peeter I plaani kohaselt, ründama Karl XII vägesid. Ent Mazepa nägi tulevikku ilma Venemaata ja lootis, et Rootsi kuningas soosib teda iseseisva Ukraina kasakate riigi loomisel. Poltaava lahingus sõdis Mazepa rootslaste poolel. Peeter I käsul hakati hävitama kõike, mis meenutaks reeturiks kuulutatud Mazepat. Hetmani isikut kujutavate materjalide hävitamist jätkasid järgmised vene valitsejad. Tänaseks pole Mazepa välimusest säilinud tõepärast pilti.
Tulenevalt vaatevinklist, kas Ukraina peaks olema sõpruses Venemaaga või hoiduma Lääne suunas, on Hetmani reeturiks nimetajaid ja tema pooldajaid. Urkaina president ülistab Mazepat ja see on tema õigus. Tänaseks on Tšernigivi linna paigaldatud mälestusmärk Hetman Ivan Mazepast. Valgest marmorist sammas
seisab ühe vanima Ukraina kolledži ees, mis rajati Mazepa rahadega.
Püha Kolmainu katedraali ja ka linna panoraami on hea pildistada ülevalt kellatornist, mis 58 m kõrgune, avatud kell 9 kuni 17, sissepääs 2 grivnat. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545643/

Väikese kiirusega ehk toonekurgede vaateväljas

Muljetavalav on Dneprist vasakule jäävast lisajõest ülesõit. Pikaks ehitatud silda pidi sõites esialgu ei oletagi, et ees on veekogu. Kui sillakaared hakkavad paistma, siis on nende all näha ka Desna jõge. Paremale jääb teine raudteega sild. Kahju, et sillal ei saa peatuda ja avarust nautida. Jõgi algab Smolenski kõrgendikult, vett kasutatakse ka Smolenski aatomielekrtijaama tarbeks ja suubub Kiievi linnas Dneprisse.
Kiievisse oleks 30 km. Kuid ringteelt keeran marsruudile E-40, Harkivi suunas.
2 rida ühes suunas ja samamoodi vastu, aga sõita eriti ei saa, ikka need järjestikku külad, patuga pooleks lubad autole 60.
Mööda vilksavad mustsõstra ja veel mingite punaste marjadega müügilauad. Suuremate teede ääres pakutakse õunu, tomateid, kurke, tilli ja lilli. Ei hakka sellega tegelema, mul Valgevenest ostetud tomatid ja mahl. Eesti teraleiba jätkub Musta mereni!
Lukoili bensiinijaam. A 98 maksab 7,80 grivnat (11 krooni).Et igas tanklas kõrge oktaanarvuga bensiini ei müüda, tuleb võimalusel paak alati pilgeni täita.
Mammid pakuvad ohtralt kukeseeni.
2 km möödudes uuesti küla…Igav siin ei hakka. 3 kurge takseerivad pesal ümbrust, vist on neilgi põnev elavat liiklust jälgida. Eemal betoonist ja siinsamas puidust, kõrgete aedade ees, istuvad mutikesed, ajavad omavahel juttu ega lase end kurgede kombel liiklejaist häirida. Üks on omaette ja ajalehega, puude varjus. Olen juba viiest kurepesast kilomeetriste vahedega mööda sõitnud. Ühest pesast on neljas end valgusti kuplile sättinud.

Mälestusmärk ehk hoogtegevus asupaiga valikul

Kurgede rohkus on inspireerinud ausamba loojat. Surnud hinged lendavad! Vaata pilti!


http://nagi.ee/photos/akaasik/13545653/

Mulle tundub, et kaldu asetatud rist mõjub veelgi enam ja nii ta pildile seadsin. Tegelikult on monument maapinnaga risti ja paikneb Kiiev-Harkivi magistraali M-03, E-40 ääres, vahetult enne Borispili linna. Suur, kõrge, seest tühi rist, taeva foonil kurgede tiivasirutustega. Paraku lai magistraal nagu neelab selle mälestusmärgi, müra ei võimalda keskenduda. Tundub, et asukoht on kiirustades paika pandud nagu nõukogude ajal propaganda üritustelgi juhtus. Võta indu maha oma sovetskaja ülekandmisega! Ukraina ülemraada on vastu võtnud seaduse, mis kohustab valitsust jäädvustama näljahäda ohvrite mälestust. Ma pole mälestusmärgi vastu, jutt on asukoha valikust. Et juba kaugelt oleks märgatav ja samas vaikusesse viiv. Praegu sõidad esimese hooga sellest mööda, pead väga täpselt eelnevalt teadma, et kui paistab viit lennuväljale, siis vaja pidurdada, otsida paremale parkimise võimalust, muidu sõidadki mööda. Tagasipöörde kohta kaherealisest, kahesuunaliselt teelt leiad alles linnas ja siis ei jää muud, kui sõidad tuldud teed paar kilomeetrit tagasi, et autot siis nobedasti ausambapoolsele sõidureale seada.
Mälestusmärk avati 26 novembril 2008. Ukrainas suri kolhooside asutamise aegu 1932-1933 põuast, organiseerimatusest ja kolhoosidesse mitte astujate karistamise tulemusel ligikaudu 4 miljonit inimest.
Autotee kära häirib keskendumist, et mälestada ja mõelda, mis oli Golodomor (Näljahäda). Jääb vaid hetk kohtumisest kunstiteosega ja kahjuks mitte midagi enamat, aga võiks, sest materjali on küllaga.
Teame, et Ukraina president on ka Ungaris ja Poolas avanud Näljahäda mälestusmärke. Samas kirjutavad vastased, et kui president edasi ausambaid avab, võib kulutuste rohkusest tulla taas näljahäda. Valitsus on eraldanud 5 miljonit grivnat, et püstitada mälestusmärk Washingtoni. Rõhutatakse, et president püüab Ukraina rahva ühendajaks seada ühised kannatused ja ühise vaenlase nagu Venemaa. Kas on need õelad sahinad? Eks näeme, kuidas senisel presidendil talvel valimistel läheb! Internetis kolajana, kardan tema läbipõrumist. Aga rahval, kelle riik on maailma korrumpeerunute edetabelis, on arvamusi seinast seina. Tegelikult on president öelnud, et mitte praegune vene rahvas pole näljahädas süüdi, vaid seda on eelmine riigikord. Ukraina julgeolekuamet on kandnud süüdlasteks 19 nime. Esimesel kohal on Stalin. Ukraina president on mitmeid kordi suunanud rõhuasetuse stalinismi kuritegudele, see on poliitiliselt korrektsem, kui meie poliitikute kombel samastada stalinismi ja kommunismi.

Olud pilkaspimedas ehk kentsakas ööbimispaik

Borispil jäi seljataha. Saab juba veidi rahulikumalt sõita. See oli jube, kuidas linnas liiklus kokku kiilus, iga valgusfoori taga tuli mitmeid minuteid peatuda. Sõidan Poltaava suunas. Tahan jäädvustada esimest mälestusmärki Ukraina Näljahädast ehk Golodomori. Suurel Kiiev-Harkivi trassil on neli erineva kiirusega rada. 2 rida 130, 1 rida 90 ja äärmine parempoolne lubab sõita 70 km tunnis. Iga üks valib tempo oma masina või iseenda seisundi järgi.
Kell varsti pool üksteist. Sõidan niikaua kui silm võtab. Kui kuskil külas mõni vaikne tänav ja valgustatud hoovivärava ees autot mahutav plats, siis sinna jään ööbima. Praegu on rahulik liiklus. Harkovi suunas on 2, aga vastu tuleb vaid 1 rida. Poltaavasse on 280 km. Väga mõnus, kui mõni rekkemees jääb ette, pimedas niikuinii ümbrust ei näe ja teise järel muretum sõit.
Väljas on täiesti pime. Sellest hoolimata on peegelsiledal pinnal mõnus ja lihtne, tuleb vaid jälgida teed palistavat valge joont ja asi ants.
Ent ikkagi on kottpimedas harjumatu. Kodus sõites näed teeäärest kaugemale, siin sõidad nagu suures mustas tunnelis ja teadmatuses kuhu tee viib. Pilti elustavad, siin ja teiselpool maanteed, etteaimamatud valgusepesad. Elamusküllane nägemus ruumis võib eksitada aja tajumist. Kohati tundub, et näen öös kumavaid bensiinijaamasid samas sageduses kui päeval kurepesasid. Teinekord mõni hetkeline pilt jääb su mällu kauaks püsima ja seda pikemalt, mida ootamatum kokkupuude.
Borispilist , peale 20 km, jääb bensukohti aina vähemaks. Mida kaugemale keskusest, seda suurem harvendus. Sõidan 80-ga ja ilma kaitseingliteta. Minu eest on suured autod haihtunud ja ka vastu tuleb vähem. Vormiliselt eeldaks, et kahesuunaline maantee on juba olemuselt omaette klass, kuid paraku 50 km möödumist, enam ei ole. Jäiga olekuga vene auto kõigub. Kodunt välja sõites pole kordagi löökaukusid kohanud, nende vältimiseks on viimane aeg ööbimisele mõelda.

Enne keskööd olen Jagotini linnas. Uudistan. Elektrirong viiks 2 tunniga Kiievisse ja 1 liitri bensiini hinnaga. Soodne sõidupakkumise koht, ent mitte ööbimiseks. Arusaadav, et raudteejaama autoparkla pole sobiv.
Surnuaiast mööda, sõidan suure kahekordse maja kõrge betoontara lähedusse. Uhkeldava nikerdustega värav, siin taga vaevalt pätid elavad. Majas tuled juba kustunud, ent aiaäärselt elektripostilt langeb turvalist valgust. Sean end autos ankrusse. Olen valmis kostitama, kui leidub, kellelt auto parkimiseks luba küsida.
Enne magama jäämist tühjendan laptoppi oma peegelkaamera 3 mälukaarti ja laen aku. Kitsukesel majanduslikul ajal on lausa nauding mõelda, et olen 1500 kr kokku hoidnud, kui ei ostnud reisi tarvis Canoni firma akulaadijat. 600 kroonise pingelaadijaga saan auto sigaretisüütajast 220 volti, mis toidab nii sülearvuti kui fotoaparaadi akulaadijat!


Päevalill ehk päikeselill vaatab valguse poole

Spidomeetris 2600 km, 4 öö autos

Varahommikul keegi värava taga ei liikunud. Pole parata, õlled jäävad järgmist korda ootama. Veetagavarast sai üks 5 liitriline kanister jälle tühjaks. Suurest Hiina termosest peaks kohvi jätkuma kuni Krimmi jõudmiseni! Samuti jääb vett ka kümbluseks. Väga kindel on sõita kaasavõetud veega. Kui teeääres allikavesi torude mööda pideva vooluna jookseb, saab tühjad veenõud täita. Tavaliselt on need kohad Krimmis ja Taga-Karpaatias. Mujalt ettevaatuse mõttes vett ei võta.
Enne Lubnisse jõudmist koondusid sõiduread üheks teeks. Kell 6 pole liiklus sedavõrd tihe, kui õhtul, pimeda saabudes. On näha suuri masinaid, kus autojuhid kabiinis magavad. Teeääres lai päevalillepõld, õisikud ei ole varajasest tunnist veel päikese poole kaldu, vaid ootel, millal päike keskpäeva poole nihkub ja siis kuuletub kogu põld. Olen Kiievist juba 200 km kaugusel ja maantee Poltaava oblastisse jõudes taas oivaline. Lõpmatuseni sile, muudkui anna valu kuidaviisi oskad. Ainult rehvide sumin, ei midagi muud.
Mäest üles, tõus, teepervel sirgumas päevalilled. Tuletab meelde aega, kui nõukogude teraviljakoormad elevaatorisse sõites olid vilja maha pudistanud ning hilissügisel lõid asfaldi servad orasest rohetama. Nii siinkohal. Ise alla poole meetri, aga kollane õiekate kukil, tõestamaks, et ei jätku siinmailgi koormatele katteid. Kui suurel põllul võttis aega, siis teeäärsed pisikesed õisikud on juba truult päikese poole ehk saanud päikeselilleks. Õis jääb kopeerima päikese teekonda.
Aga kella kaheksaks , vastutulnud hiigelsuurel põllul, on päikeselilled end juba truult energiakandja poole pööranud. Avar vaade ja kuidas saab siin peatamata edasi sõita. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/akaasik/13545647/

Teen uue peatuse, et kontrollida õiget sõidusuunda. Mett on siinkandis juba mitmel pool müüdud. Ostan, pooleliitrine purk, 22 grivnat (30 krooni). Ent mitte hind pole tähelepanuväärne, vaid 55-aastane „Pobeda“, mis igapäevases kasutuses. Kohe meenus, et minu malepartner oli sellise auto peal Tallinnas taksojuht ja ise oli pärit Ukrainast. Selline pidepunkt siis vana autoga. Sain teada, et veel mõni kilomeeter, siis suunanäidu järgi vasakule ja mäest üles külasse, kus klooster ning suure tornikellaga mälestusmärk.



JÄRGNEB…