Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 16. viiv

Moinaki ehk vabaõhu kliinik

Elan üsna Moinaki järve lähedal, umbes 10 minutiga jõuan. Täpsem oleks öelda limaan, mitte järv. Aastatuhandeid tagasi oli see veekogu üks Musta mere lahesopp. Tormid uhtusid liiva ja eraldasid lahe merest paarisajameetrise ribaga. Lahte paisatud meresetetest tekkis aastatega mustjas muda. Auramise tagajärjel suurenes soolsus ja alanes veetase. Limaan ei ole ära kuivanud, sest meri toidab seda liivakihtide vahelt. Soolajärv asub allpool merepinda. Limaan on madal. Korra olen sealt lühemas suunas läbi kõndinud ja vesi kaenalaukudeni ei tõusnudki, pikkust on ligi 2 km. Kohati vajuvad jalad paarikümne sentimeetri sügavuselt sooja mudasse. Vees lamades ei vaju põhja. Ujudes pole jalgade töö oluline. Suhu satub mõni veepiisk: nii soolast vett pole enne tundnud. Kui oled veest väljas, siis nahal sool veidi kristalliseerub, seevastu paarkümmend aasta tagasi kattusid ihukarvad justkui härmaga. Nüüd on soolsus vähenenud. Ent praegune kontsentratsioon: 60 g soola 1 liitri vee kohta on ikkagi tavatu, mis üle 10 korra suurem kui Läänemeres. Vees on naatriumjodiidi , räni, alumiiniumi, bromiid , magneesiumi, uraani, strontsiumi jne. , ehk teisisõnu, mineraalsoolades on esindatud pea kõik Mendelejevi tabeli elemendid. Kõrgsoolsusega limaanivees (vene keeles rapa) on ka mitmeid orgaanilisi aineid ja mudal on radioaktiivne toime.

Kuurordina sai Jevpatorija tuntuks 1830. aastast, kui muda hakati kasutama reuma raviks. Algul toodi muda paarikümne kilomeetri kauguselt Saki järvest ja soojendati seda türgi saunas, mis nüüdki töötab. Hiljem läks kasutusele kohalik, Moinaki järve, muda. Limaani muda sai kasutada kuni Ukraina iseseisvumiseni, mil Põhja-Krimmi kanali joogivesi sattus reguleerimatult järve. Nüüd tuuakse muda jällegi Sakist. Möödunud sajandi esimesel kümnendil ehitati Jevpatorijasse trammitee, et ühendada kesklinn mudaravilaga. Mõned aastat hiljem valmis raudteeliin, laiendades mudaravi kättesaadavust Sevastopoli ja Harkivi (vene keeles Harkov) linnarahvale.
Praegu on Jevpatorijas üle 80 tervistuskohta ja ligi 50 laste suvelaagrit.

Hommikul marsivad lapsed läbi stepirohu, limaanijärvest mööda, mere äärde.

Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14169565&size=l

Nõukogude ajal oli Jevpatoria eelkõige lastekuurort arvukate sanatooriumide ja pioneerilaagritega. Sellest ajast on praegugi kõige parema asukohaga plaažid laste käsutuses. Liigeste ja luupõletike haigusnähtudega lapsed siin tervenevad. Linna vanim sanatoorium on lastesanatoorium „Rodina“, kus algul raviti täiskasvanuid. Peakorpuse hoonel, mis asub Moinaki limaani kaldal, on nõukogude ajast pärit memoriaaltahvel: “Siin oli 1926. aastal ravil kodusõja kangelane kirjanik N. Ostrovski.“ Märkimist väärib, et pimedaks jäänuna, kirjutas ta autobiograafilise teose „Kuidas karastus teras“, mida on trükitud enam kui 34 miljonit eksemplari. Ukrainas elanud kirjaniku romaan oli minu põlvkonna kohustusliku kirjanduse loetelus. Tööliste idealiseerimine, klassivõitluse pinevad vastuolud, sangarlus ja mitmed põnevad olud, on romaani ainetel mitmeid kordi ekraniseeritud. Viimane 20 seerialine kinoteos, Pavel Kortšaginist, romaani peategelasest, oli vaatajate silme ees alles 10 aastat tagasi. Siinkohal kohtume imeteldava poliitikaga, kuidas jagatakse kodumaad. Mõne Ukrainas sündinud kirjaniku kohta, kes aga pikalt Venemaal elanud ja surnud, öeldakse otsesõnu Ukraina kirjanik, osade kohta aga mitte. Ainult surmaeelse aasta Venemaal elanud Nikolai Ostrovski, on tuntud kui Nõukogude kirjanik.

Kirjanikuga seotud lastesanatooriumist mõnisada meetrit edasi, jääb pargirohelusse Moinaki klassikaline mudaravi korpus. Juba tsaari ajal kuulsaks saanud mudakeskus töötab endist viisi edasi, vaatamata muda lõppemisele limaanist. Kui ma esimesed korrad limaanijärvest välja tulles karvupidi soolakristallides olin, siis tarvitati päevas 80 tonni muda. Varahommikul ümber järve joostes nägin vagunette, millesse muda laaditi. Õhus oli tunda väävelvesiku lõhna ja kuulda kajakate lärmi. Järv oleks ise muda edasi tootnud, kui joogivesi poleks bioloogilisi protsesse aeglustanud. Järve kaugema rannajoone lähedale on ehitatud uus elamurajoon ja sealt pääseski vesi järve. Muda on muidugi alles ja seda uljad puhkajad igal võimalikul moele päevituse vaheaegadel kasutavad. Päikesest kuivanud mudalompide ääred on valkjad ja mudaski tugev soolade sisaldus, ent bioloogilist mõju pole. See ei sega muda korjajaid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126309&size=l

Peale psüühilise eneserahu muud tervistavat muda kogumisel ja naha määrimisel pole. Ravimuda tuuakse Saki järvest.

Kõrvuti mudakeskuse esinduslikus hoones toimetatavale, saab raviprotseduure ka vabas õhus. Just nagu vanas Egiptuses. Ja just neile, kellel pole meeltmööda traditsioonilises mudavannis lesida või lasta end mässida sooja mudaga linadesse ja oodata nagu karistuse saanud poiss, millal kana pissib. Mulle sobib limaani ääres püsti seistes muda tarvitada. Tahan päikese käes vestelda ja näha mis juhtub minu ihule määritud mudaga. Ei soovi jääda mõneks ajaks liikumatuks objektiks nagu mudakeskuse seinte vahel üle saja aasta on talitatud.

Just egiptlaste ravimeetod on see, mille järele olen aastakümneid tulnud. Niiluse jõemuda kasutuse viis elab edasi Moinaki limaani kallastel. Raviplaaži nimetatakse Panatseja (tõlkes Imerohi).

Ja seni saab Imerohtu üpris odavalt kasutada, kuni ärimehed ei hakka randa luksuslikuks spaaks välja arendama, muda tarnimisega raha tootma. Kuna eluea kasvades on enam võimalusi vaesemaks jääda kui rikastuda, on karta, et ühel ajal siia, vabaõhu ravilasse, pole paljudel enam asja. Linn ärgitab ehitama kauneid, ent kalleid paviljone, raha neelavaid puhketubasid, luksuslikke dušši kabiine jne. Loomulikult on ümbrus siis esteetilisem ega näe enam varisenud nõukogudeaja rannaehitisi. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14130919&size=l

Kuidas mudaravi päikese paistel võtta, või kui kaua soolajärves supelda, saab kohapeal arstilt teada. Igale isikule siiski oma ravirežiim. Mudaravi koos limaanijärves kümblemisega on tulemuslik mitmesuguste liigesvaeguste, tugi- ja liikumiselundite haiguste ning traumajärgsete tüsistuste puhul. Soolases vees liikumine tugevdab organismi energiapotentsiaali, tugevdab vastupanuvõimet haigustele ja suurendab ainevahetust. Seda viimast olen siit tulemuslikult jahtinud.

Praegu lasen määrida oma selga ja põlvesid. Maksan ühe muda protseduuri eest 30 krooni. Ühtlane, mõne millimeetrine mudakiht kuivab alla poole tunni krõbedaks koorikuks. Keerad end päikese paistel ja jälgid, kas kaaslase selg, keda enne sind määriti, on juba heledamaks kuivanud. Vee auramist näeb ka põlvedelt, ent liikudes sopistub muda ja kuivamise jäljed pole ühtlased. Võib kesta all ka kauemaks jääda, ent veidi ebamugav. Et mudaprotseduuri tuleb vähemalt 10 korral toimetada ja vaja ka mõni päev vahele jätta, on ravisaajate seltskond omaseks saanud, ning juttu jätkub. Mudaga määrituna on kõik nagu võrdses seisus ja valmis üksteist abistama ja jälgima sinu kaasa võetud vara, kui lähed dušši alla või suplema. Siin vahetatakse aadressegi ja kohtutakse järgmisel või ülejärgmisel aastal.

Kui sul selg ja/või põlv valutab, siis mõtle, miks 30 aastat tagasi seda tunda ei olnud. Kui aastatega 30 kg ihurammu juurde tulnud nagu minul, pole tarvis valutavatele kohtadele arsti juures käimistega aega ja raha kulutada. Alustada tuleb algusest: endast ja Moinaki limaanijärve apteegist. Olen kolme Krimmi reisiga 20 kg kergemaks saanud ja põlvevalu ning selg minevikku vajumas. Tee oma keha kergemaks ja tunned end tervenema, nii lihtne ning kui raske! Aga pole tõhusamat abilist ainevahetuse kiirendamiseks kui limaani kollakas soolavesi. Järve kaldal on jugadušš, mis 25 krooni eest klopib su keha kergemaks. 10 minutiga saad pooleks tunniks tunde, et nüüd võiks tsarlestoni tantsida. Olid ajad kus mõnuga sai jalga loopida, kuigi kahjuks vähe, sest enamus tüdrukuid ei tundnud stiili, aga seda kaunim meenutada toda ühte ja ainust. Olime temaga pea alati esimesed tantsupõrandal. Sai vabalt jalga visata või pikemaid samme ja põrandale mitu tiiru teha. Ühel hetkel taipasin, et oma laiade puusadega pole ma talle võistlustantsus partneriks, peale rütmitaju on vaja ka välimust. Andsin alla! Nüüd otsin liigestele veeravist abi. Soolavee jugasid tuleb samuti vähemalt 10 korda kasutada ja ikka puhkepausidega. Eelmisel aastal ei jätnud ühtegi päeva vahele ja koju sõites olin autos haigem, kui Krimmi tulles. Alles nädalate möödudes tundsin end luude poolest tervena. Jugadušš (kohapeal õeldakse šarko) on kõigile võrratu enesetunde parandaja, ent limaani ääres naudisklevad hüdromassaži peaasjalikult ülekaalulised.

Rannamõnude ja rahustavate stepituulte varjus on paras hetk oma rahulolematust virgutada. Organism ei taha justkui üleni rammestusse jääda. Ühele Harkivi daamile meeldis võimaluse korral ennast sedasi kütta, oli valmis või pooldama kodusõda ja vere valamist, kui Ukraina peaks Venemaale selja pöörama ja NATO-sse astuma. Ta polnud vaene ega odava Nõukogudeaegse elu taganutja. Tal oli peatänaval kosmeetika pood ja ilusalang ning kavaler äritses välismaal pestitsiidiga. Päikese käes lahvatas mingi seletamatu slaavlaste ühtekuuluvuse kihk. Seda , et NATO peaks Venemaad, või vastupidi armastama hakkama, ta ei uskunud. Traditsiooni kohaselt pidi keegi nagu vaenualal seisma. Ühed arvasid, et kaitsta tuleb end amerikaniseerumise, mitte NATO eest ja oldi pahased, et dušikabiini kõrval USA lipust tuulevari tehtud ja see iga päev silma riivab Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14126245&size=l&album_id=248019

Ei kujuta tõesti ette, et Jevpatorijas inglise keelt rääkijad äritsema hakkaksid, olgu nad siis Euroopast või mitte. Rahvas pole psüühiliselt küps omas kodus vöörkeeles suhtlema, ja ka mitte ainult Ukraina keeles. Krimmis on venelasi enam kui ukrainlasi. Siin pole rahvuste vahelist vastandumist nagu meil. Ei lobiseta ka integratsioonist, siin lihtsalt elatakse koos ja ei panda pahaks, kui kasutatakse läbisegi nii vene- kui ukrainakeelseid silte. Hotelli hoonel ukraina ja inglise, kauplusel venekeelne pealkiri jne.Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176007&size=l

See on loomulik ja üksteist austav. Pole tekitatud Narva olu, kus enamuses vene keelt rääkiv elanikkond peaks nagu eesti keeles kohaliku omavalitsusega, poemüüjatega või kellega iganes suhtlema. Krimmis on leitud rahulik elamise viise. Ka koju jõudnud tatarlastele leitakse maad eluaseme rajamiseks. Aga see ei satu alati magusale paigale, mida rahakas tatarlane ja kohalik korruptsioon heaks kiidaksid. Tatarlastele meeldivad ennekõike eksootilised paigad, mitte niivõrd lage stepi ala.

Mehed teavad rääkida, et tatarlaste esindus USA-st on käinud siin kohalikele elupaiga muretsemiseks abi pakkumas. Justkui väike nali, arvab noormees kaevurite linnast. Kõik teavad, et Krimmis pole naftat. Ameerika on kohal vaid siis, kui naftat leidub. Ja ikka demokraatia ja enda ohutu elu kaitsmise nimel. Mis sellest, et hiljem selgub nagu Iraagi riigi pugul, et polnudki USA-d ohustavaid ohtlikke keemiarelvi või hirmsaid pomme.

Mulle tundub, et Ameerika abi põhineb ammu nähtud filmi ideel. Purustada ja lõhkuda ning võimalikult ruttu, et asjaosaliste mällu ei süüviks kannatuse raskus. Kiiresti vaja alustada ülesehitusega, et maailma teaks kuidas abistatakse ning ollakse heategija. Mäletan sentimentaalset lugu tänavapoisist. Kauge meenutus seletub vist erakordsest teekonnast. Sõitsime filmi vaatama sugulase BMW-ga. Minul õrn lootus, ehk õnnestub kunagi ise sadulasse istuda ja tema jääb külgkorvi. No ei juhtunud seekord ega hiljem. Chaplini tummifilm jooksis ”Rahu” vastmalminud kinohoones Koplis. Naljakaid seiku oli mitmeid nagu tervenisti näitleja enda kujugi. Kuid mällu jäi midagi tõsist. Aknaklaasijast Charlie Chaplin oli masu ajal töötuks jäänud. Ent klaasissepp leidis väljapääsu. Kokkulepitult lõi tänavapoiss kõrvalmaja aknaklaasi katki ja jooksis minema. Mõni hetk hiljem jõudis sinna aknaklaasija, seljas raam klaasidega. Õnnetusse sattunu oli õnneküllane juhuslikust kohtumisest. Aknaklaasiajale kuulusid tänusõnad ja teenitud tasu. Idee, kuidas teenida raha ja jääda nii päästja kui abistaja rolli on USA-s edasi arenenud. Kõige räigem näide omakasust: New York Times 23.06.1941 toob ära Harry Trumani seisukoha, siis veel senaator, et abistame nii Nõukogudemaad kui ka Saksamaad, mida enam sõda kestab, seda rohkem üksteist tapetakse.

Kas ka täna, USA presidendi käepigistus, meie riigipeaga, tähendab ühele eestimaalasele elu lõppu või kannatusi ? Kas sõpruse hinda maailmavalitsejaga võime kokku lugeda langenute haudadelt? Kas Euroopas on meelemürk vähenenud, kui Afganistasin meie mees langeb? Tubakaga kaupleja Monaki äärest, kes hangib välismaalt sigarette, teadis, et nüüd transpordivad seda sõjalennukid, kindel ja kaitstud äri. Ei osanud keegi ka vastu sahistada. Kuid tõega, aina hävitatakse moonipõldusid, ent narkoainete hulk ei kahane.

Mis teemasid mudased mehed üles ka ei võta, lõpeb see peagi soolavees. Peale poolt tundi, kontrollimata muda värvust nahal, on koorik krõbe. Ujuda on raskem, vesi lükkab kogu keha veepinnaga horisontaali. Lihsam on paarsada meetrit kõndida ja muda on nahalt lahustunud. Jala alt tõuseb heljumina põhjamuda, mis omakorda ainevahetuse kiirendaja. Ent kõigi protseduuride eeltingimuseks on soojus. Muda lasen nahale määrida, kui see plekkvannis päikeselt vähemalt 30 sooja kraadi kogunud. Kui vanni käega katsudes soojust ei tunne, jään ootama. Päeval, kella 3-4 ajaks, on maksimum sooja ja siis võib alustada. Limaani minek on tasuta, kuid mõtetu, kui pole mereveest soojem. Raviv toime algab ligilähedaselt 27 kraadi juurest. Teinekord tuulega, on vees soojemgi kui õhu käes. Ühe päeva jooksul pole tervisele sobiv üle paari korra end limaanis leotada.Võib südamele mõjuda. Mina aga saan hea une.

Varavalges mere äärde, peale lõunat limaani. Kui 2-3 päeva järel ravipaus, siis ekskursioonibussiga mägedesse. Lihtne ja väsitav see kuurordi elu. Kas ka kasulik hingele ja meelele?

Kui mitte iga päev muljetada, siis üksikud sündmused talletuvad kauaks. Neist on kodunt eemal olles mõnus toituda ehk justkui vaadata lõputuna näivat seriaali oma elust. Huvitav, kunagi ei kohtu läbinisti negatiivse tegelasega. Esmapilgul paha minevikutegelane või ebameeldiv olukord, taandub soojal maal nagu pehmemaks. Aegamööda tärkab hukkamõistu asemele mõistmine. Läbi teiste märkad ennast, kuni näed põhjuste seostes ka enda autoportreed.Põgene mineviku eest. Kuid mitte ka tuevikku, mis pole just kõige selgem.

Trammiga kesklinna poole. Frunze parki. Sõitsin samasuguse vaguniga Kadriorgu Artur Rinnet kuulama. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124231&size=l

Nojaa, rattapaaride vahe samane, mis meil siis ja praegu. Ainult harjumatu, et üks tramm ootab peatuses vastutulevat. Jevpatorijas on kogu liini ulatuses üks roopapaar nagu meil kino „Lembitu“ juures. Kui Venemaal armastati kultuuritemplitele kõlavat nime: „Edasi Kommunismile“, siis meie Tallinnas oli kinokatusel oma sõberpoiss Sakalast. Trammipeatusest kuni mereni on terve rahvajõuk koos. Jätkub šašlõki suitsu, lõputuid rahavahetuse ja nipsasjade müügipunkte, on paljastava tagumikega tüdrukuid ja tätoveerituid mehemürakaid. Fotograafide pildigaleriist ostetakse loojuva päikesega Krimmi vaateid. Sädelevad digipildid ja elektroonilised helid. Kõik hüüavad kõike. Reisibürood pakuvad tänavatel pileteid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14176017&size=l

Ekskursioone nii koobastesse kui mäe peale ronimiseks. Pilet Bahtšisaraisse, Jaltasse, Sevastopolisse, kuhu iganes, kasvõi laevareis Istanbuli. Iga kant on müügiks! On alles demokraatia!

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 15. viiv

Jevpatorija ehk kuldsed rannaliivad

Teadsin, et õhtul pimedas tundmatusse Ukraina linna sõita on hullumeelsus. Tänava nimed on valgustamata, reisisuunda näitavad marsruudid tähistamata või episoodiliselt näha. Ei ole seda kindlust, kui Poolas öösel sõites, kus eksimatult saad asulaid ja linnu läbida ning jõuad aega raiskamata sihtkohta. Siin kaob mõnes linnas tunnine ajalõik, et soovitud suunda leida. Jah, pimedas lahkelt juhatatakse sulle teed kui küsid. Seda küll! Ühel korral isegi üks taksojuht sõitis minu ette, et õiges kohas märku anda kus ära pöörata. No midagi sarnast ei saa juhtuda Jevpatorijas. Arvasin ja mitte ainult, olin selles kindel, kui kell kümme pimedasse linna jõudsin.

Olin linnas olnud vähemalt 10 korral, viimasel kahel aastal isegi autoga. Esimest korda aga tulin õhtul. Ammu juba perenaisele helistatud, et kohe olen kohal. Kui tänavanimesid polnud võimalik lugeda, valisin kavalama taktika. Teadsin, et ööbin trammiliini lähedal ja võtsin roopad orientiiriks. Jõudsin depoosse, mis tunduvalt teises paigas. Aga mis suunas tagasi pöörata, kui roopapaarid jooksevad nii vasakule kui paremale. Üks järelkäruga Ziguli omanik vist taipas minu puudu jäävat taipu. Mitte ei küsinud tänava nime, vaid isegi maja numbrit. Mõni käänak ja põiktänav, tuttav spordihoone ja ristteelt edasi, olingi päral. Sain tänuga üle anda kaasavõetud õlled. Põikasin pimedasse hoovi, pesunöörid, uus katsetus ja lõpuks leidsin kastani, mille all olin varem juba parkinud.

Peremees uudistas, kas signalisatsioon ikka töötab. Eelnevatel aastatel toimis ülihästi. Kui kass hüppas auto katusele või puudelehed väristasid, pidin öösel üles tõusma autot rahustama. Sedasorti aktiivsest puhkusest otsustasin loobuda. Jah, seekord on signalisatsioon katuse osas vähem tundlik, see eest uste katsumine on reguleeritud erksamale, andsin rahustava hädavastuse. Korteriomanikule see sobis, sest kui olin eemal, tundis tema auto eest nagu moraalset vastutust. Tegelikult võtsin akult juhtme maha ja ükski mürts ning pauk poleks autolt signaali välja meelitanud. Peaasi, et pensionärist arst ei peaks minuga koos öösel ärkama, ja tema naine ei teaks aku väljalülitust. Muidu hommikustel koosolekutel, korrusmaja akna all, lobiseb sõbrannadele saladuse.

Hommik möödus viimase teraleivaga. Leib ei hallitu kui viilud autos laiali laotada, et hiljem nagu kuivikuid maitsta. Pole midagi magusamat, kui kodust eemal Eesti leiba süüa. Sellest juba üle 20 aasta, kui siin kuurortlinnas kahe nädala jooksul Lihula suuri käsitsi sõtkutud ja voolitud tumedaid leibu sõin. Teine kahekilone oli veidi tahkunud, aga selle korvas aroom. Kui ma enne söömist leiba nuusutasin, palus rannas üks kohalik minult tükikese. Must leib Musta mere ääres! Võrratu elamus! Tumeda leiva sõber jääb Ukrainas hätta. Teraleiba siin üldse ei tunta, mustast leivast leiab Borodino leiva maitselise, midagi sarnast, mäherdust ligi 40 aastat Saaremaal küpsetatakse. Kallan leiva peale õietolmuga segatud mee, kõrvale kaks tomatit ja samuti meega. Soola saab nagunii järve veest, mis juba omaette teema. Joogiks mineraalvesi, mille hiljem asendan mahlaga. Olen aastaid siia justkui dieedile sõitnud. Peamise energia annab päike, mis kahandab isegi söögiisu.

Varahommikul mere äärde jõudes pole küll esimene. Rehaga juba riisutakse mereadru, mida vaid üksikutes rannalõikudes mõned meetrid. Korrastataks lamamisraame ja tühjendatakse prügikaste. Kaugemal, kõrge võrkaia taga põriseb otse veepiiril mingi agregaat, mida mees ohjab. Uudistan ja saan pildistamise loa. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14084393&size=o&album_id=248019

Kivikoristusmasin eraldab liivast kõik kivikesed, pudelikorgid ja teised sõrmkübara või enama suurusega prahi ning libistab liivapinna tasaseks. Itaaliast pärit liivasorteerija maksab enam kui minu auto uuena. Sõidab laiade poolroomikutega vilkalt mööda liiva ja enne suvitajate tulekut on rand puhas.

Sisenemine seesugusele siledale ja puhtale rannaliivale maksab 30 krooni. Rehaga silutud randa saab 8 krooni eest. Seal on rohkem inimesi ja mõni võib su kõrval suitsugi haisema panna. Tavaliselt minnakse selleks eraldatud alale. Eliitrannal aga jälgib valvur korra järele.

Et Mustal merel on 20 päevast vaid üks tormine, siis enamus puhkusele

sõitnust teab merd rahulikuna ja selgena. Ja keelel kohe küsimus, miks helesinise veega merd Mustaks nimetatakse. Meremehed näevad tumedat värvi tormi ajal ja ankru hiivamisel. Paarisaja meetril sügavuses on meres nagu surnud ala. Peale anaeroobsete bakterite merepõhjas muud elutegevust polegi. Taimejäänuseid ja merefaunat töödeldes, on bakterid sajandite jooksul tootnud miljardeid tonne väävelvesinikku. Süvakihtides, hoovuste ja hapniku puudusel, suurenevad pidevalt väävelvesiniku kogused. Laeva ankur muutub merevee sügavustes vesiniksulfiidist mustaks. Argielus oleme sama keemilist toimet märganud, kui pinnasest tumedaid ja ligaseid veevärgi torusid välja kaevame. Väävelvesiniku iseloomulikku mädamuna lõhna saame nuusutada seisvast joogiveest, kuid mitte Musta mere suplusalalt. Rannas on vesi hapnikurikas ja sellest ka puhas, lõhnata ning läbipaistev. Seesamune meeldib ka meduusidele, kes tulevad kohale juulikuu lõpus. Meduusist saab mööda ujuda, teinekord kui ei märka, võid kerge kõrvetuse saada. Ennemini heidutab ootamatus, kui kõrvetuse tugevus. Ellujäämine on garanteeritud, ka siis, kui üksi meduusiga kohtama lähed. Probleem hoopis, kuidas end kaitsta varga eest. Tüüpiline pealetung on viisakas palumine, kas tohin oma rätiku teie kõrvale jätta ning siis eemalduda. Kui sina lähed vette, tuleb tema oma rätiku ja sinu asja järele, või teeb seda järgmisel korral. Ma ei hirmuta sind päikest armastav lugeja, vaid hoiatan!

Jevpatorija laht on Krimmi poolsaare läänekaldal ja sügavust kuni 10 meetrit. Linn lahe kaldal on üks Ukraina päikesepaistelisem. Keskmiselt paistab aastas 2500 tundi, võrdluseks: Eestis 1700 ja olümpialinnas Sotšis 2100 tundi. Suvekuudel on õhus 24-27 soojakraadi, merevees 22 ja enamgi. Kuurorti pehme ja kuiv kliima, ilma suurte temperatuuri kõikumisteta, on suurepärane paik tervise taastamiseks ja lastega puhkamiseks. Siin ei ole mägesid, mis hoiavad merelt tulevat veeauru niiskena nagu lõuna- ja kirderannikul. Linn on kolmest ilmakaarest stepi embuses.

Jevpatorijal on üle 2500 aastane ajalugu, algselt nimetati kreeklaste rajatud linna Kerkintida. Linna panoraam on täienenud kahe sihvaka minaretiga. Keskaegne islami pühakoda, oma arvukate kuplitega, on Ukraina suurim. Iseseisvuse aegu taastati üle 20 meetri kõrguvad ümartornid, kust kutsutakse rahvast palvusele. Mošeesse Cuma Cami peab sisenema paljajalu, ent sees pildistamise keeldu ei ole. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124209&size=l&album_id=248019

Kuid mitte moslemite, armeenia ja vene pühakojad, türgi saun, teater ja vanalinna osa oma ajalooga pole Jevpatorija magnetiks.

Tõmbekeskuseks on kuldsed liivad ja kuivad stepituuled. 100 tuhande elanikuga kuurortlinn on suvel vastu võtnud 1 miljon puhkajat ja ravile sõitnut. Kui sa otsid ainult eksootikat, siis sul pole siiapoole asja. Ööklubid ja pargimelu ei erine siin Krimmi teistest rannikulinnadest. Sa ei näe siinpool ka ahvatlevaid mägesid, on üksnes meri ja päike. Kui aga tahad raha kokku hoida, siis on see kahtlematult Jevpatorija! Elu on vähemalt kaks korda odavam kui lõunarannikul. Kuid ka siit leiad 100 dollarit maksva hotellitoa, kui teisiti ei saa. Minult küsis perenaine ühe päeva eest 10, talle nimelt just dollarid sobisid. Aga peremehele meeldis haruldane 5 krooni. Maailma ainukene rahatäht maletaja pildiga kaob varsti ringlusest. Vähemalt üks jääb Musta mere äärde.

Mäletan, et Tsernobõli katastroofi aegu, oli Musta mere rannikul eriti palju suplejaid. Perestroika oli siis enam kõneaineks, kui sündmused aatomielektrijaamas. Malehuviline ei saanud kuidagi aru ja vaatas väga kahtlevalt, kui rääkisin üle 100 tuhande eestimaalase kogunemisest lauluväljakule. Pisima Nõukogude liiduvabariigi kohta olevat sellise väljaku olemasolu võimatu. Aga et kogunetakse oma riigi ja iseseisvuse eest lauluga protestima, on uskumatu. Ja mida üks kõike näinud inimene ei usu, siis seda pole ka olemas! Teine, Kaukaasia päritolu, lühikest kasvu mees uuris, et mis meil kaasas, kui koguneme. Et ma ei saanud küsimuse mõttest aru, viipas ta hõlma all peitu pandavale terariistale või veelgi millelegi toekamale. Kui rääkisin, et rahvas varustas end laulikutega, vaatas mägilane mulle kui mõistuses eksinud mehele. Et temperatuur oli 30 kraadi umber, liivas 40 ja mina põhjamaalane, siis musta verd mees peaaegu andestas mulle. Ainult teistel päevadel enam malest ei huvitunud. Polnud hullu, tarvitses rannas malendid üles panna, kui uued sõbrad kohal ja seltskonnas jätkus maailmaparandamine. Tegelik demokraatia ongi ju rannas. Päevitajatel pole paguneid ega varanduslikke või seisuslikke sümboleid. Loeb vaid kõneosavus ja mõtteselgus ning veenmine.

Siis kui arvuteid ei tuntud, mängisin kirimalet. Pidin paarile partnerile, kellega vales järjekorras saadetud käikudest hätta jäin, viiki nuputama. Võtsin partiid Musta mere äärde kaasa. Kahe nädalaga leidsime rannas oletatava mängu ja lõpetasin turniiri kaotuseta, ning sain maakonnas esikoha. Aga see oli jube aeg, kodus mitmed partiid üleval ja teinekord ööselgi ärkasin, otsimaks paremat käiku. Õnneks on see hullus möödas, sest kirimale kujutaks ennekõike võistlust maleprogrammide koostajate, mitte kirja teel malekäigu saatjate vahel. Praegu on endise aja järelkajana, minu peatuspaiga kõrval, aatomielektrijaama avariis tervisekahjustuse saanutel oma klubi. Sellega on hiljuti liitunud ka Afganistani sõjaveteranid. Seal teinekord mängitakse malet, kuid see pole enam see, mis rannas. Liivapeal enam maletajaid ei näe. Jääb üle mängida üski, oma arvutiga ja seda siis õhtul. Vanasti mängiti päeval isegi parkides, enam mitte. Ilmselt on nooremal põlvkonnal teisenenud võimalustest uued huvid. Korteris kus elan, oli teine tuba üüritud kahele puhkust veetvale ukrainlasele. Nende aktiivne tegutsemine algas õhtul üheksa paiku ja hommikul, kui mere äärde seadsin, jõudsid nad piljardi mängult tagasi. Valikuvabadus ja ihaldusväärsed võimalused tänases Krimmis ületavad kordades aastakümnete taguse ühelaadse nõukoguliku elukorralduse.

Suurenenud avatus ja mitmekesisem vaba aja kasutus, on paraku ka ebasoovitult arenenud. Kesklinnast on rannaliiv endale rahulikuma asupaiga otsinud, jättes kaldale paljandunud krobelised liivakivi klombid. Kui paarkümmend aastat tagasi sai rannas nautida valge ristiku ja lutserni seemnega sarnanevat liiva, siis nüüd leiab selle 5 km eemal, rannajoone loode osas. Muidugi on endiselt kesklinna rand inimesi täis, pole siin ju Jaltale, ega teistele Krimmi lõuna ja idapoolsetele mägistele randadele omast kiviklibu, ent pole ka muretut merevees käimist. Ainult rahu! Leia kehvast olust eelkõige positiivset. Mida vähem saad vees jalutada, seda rohkem ujuda või kaldapealselt päikest. Võib olla rändab liiv millalgi tagasi, selline võimalus nagu olemas, sest süüdlased on mängust väljas. Jevpatorija rannatransport on kokku kuivanud. Õigemini öeldes, alused on roostetanud, veest välja tõstetud ja rändavad ümbersulatamisele. Mitmete randade vahel sõitsid vahetpidamata sõukruvide vihinais mootorlaevad. Turistidel oli piiritu võimalus lainetel kõikuda ja olla osaline liiva uhtumisel.

Nüüd on lahte täitmas tasase loomuga ja väikesemahulise veeväljasurvega jahid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124217&size=l&album_id=248019

Loodus saab puhata. Jääb lootus, et liiv kunagi looderannalt kesklinna tagasi liigub.

JÄRGNEB…