Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 15. viiv

Jevpatorija ehk kuldsed rannaliivad

Teadsin, et õhtul pimedas tundmatusse Ukraina linna sõita on hullumeelsus. Tänava nimed on valgustamata, reisisuunda näitavad marsruudid tähistamata või episoodiliselt näha. Ei ole seda kindlust, kui Poolas öösel sõites, kus eksimatult saad asulaid ja linnu läbida ning jõuad aega raiskamata sihtkohta. Siin kaob mõnes linnas tunnine ajalõik, et soovitud suunda leida. Jah, pimedas lahkelt juhatatakse sulle teed kui küsid. Seda küll! Ühel korral isegi üks taksojuht sõitis minu ette, et õiges kohas märku anda kus ära pöörata. No midagi sarnast ei saa juhtuda Jevpatorijas. Arvasin ja mitte ainult, olin selles kindel, kui kell kümme pimedasse linna jõudsin.

Olin linnas olnud vähemalt 10 korral, viimasel kahel aastal isegi autoga. Esimest korda aga tulin õhtul. Ammu juba perenaisele helistatud, et kohe olen kohal. Kui tänavanimesid polnud võimalik lugeda, valisin kavalama taktika. Teadsin, et ööbin trammiliini lähedal ja võtsin roopad orientiiriks. Jõudsin depoosse, mis tunduvalt teises paigas. Aga mis suunas tagasi pöörata, kui roopapaarid jooksevad nii vasakule kui paremale. Üks järelkäruga Ziguli omanik vist taipas minu puudu jäävat taipu. Mitte ei küsinud tänava nime, vaid isegi maja numbrit. Mõni käänak ja põiktänav, tuttav spordihoone ja ristteelt edasi, olingi päral. Sain tänuga üle anda kaasavõetud õlled. Põikasin pimedasse hoovi, pesunöörid, uus katsetus ja lõpuks leidsin kastani, mille all olin varem juba parkinud.

Peremees uudistas, kas signalisatsioon ikka töötab. Eelnevatel aastatel toimis ülihästi. Kui kass hüppas auto katusele või puudelehed väristasid, pidin öösel üles tõusma autot rahustama. Sedasorti aktiivsest puhkusest otsustasin loobuda. Jah, seekord on signalisatsioon katuse osas vähem tundlik, see eest uste katsumine on reguleeritud erksamale, andsin rahustava hädavastuse. Korteriomanikule see sobis, sest kui olin eemal, tundis tema auto eest nagu moraalset vastutust. Tegelikult võtsin akult juhtme maha ja ükski mürts ning pauk poleks autolt signaali välja meelitanud. Peaasi, et pensionärist arst ei peaks minuga koos öösel ärkama, ja tema naine ei teaks aku väljalülitust. Muidu hommikustel koosolekutel, korrusmaja akna all, lobiseb sõbrannadele saladuse.

Hommik möödus viimase teraleivaga. Leib ei hallitu kui viilud autos laiali laotada, et hiljem nagu kuivikuid maitsta. Pole midagi magusamat, kui kodust eemal Eesti leiba süüa. Sellest juba üle 20 aasta, kui siin kuurortlinnas kahe nädala jooksul Lihula suuri käsitsi sõtkutud ja voolitud tumedaid leibu sõin. Teine kahekilone oli veidi tahkunud, aga selle korvas aroom. Kui ma enne söömist leiba nuusutasin, palus rannas üks kohalik minult tükikese. Must leib Musta mere ääres! Võrratu elamus! Tumeda leiva sõber jääb Ukrainas hätta. Teraleiba siin üldse ei tunta, mustast leivast leiab Borodino leiva maitselise, midagi sarnast, mäherdust ligi 40 aastat Saaremaal küpsetatakse. Kallan leiva peale õietolmuga segatud mee, kõrvale kaks tomatit ja samuti meega. Soola saab nagunii järve veest, mis juba omaette teema. Joogiks mineraalvesi, mille hiljem asendan mahlaga. Olen aastaid siia justkui dieedile sõitnud. Peamise energia annab päike, mis kahandab isegi söögiisu.

Varahommikul mere äärde jõudes pole küll esimene. Rehaga juba riisutakse mereadru, mida vaid üksikutes rannalõikudes mõned meetrid. Korrastataks lamamisraame ja tühjendatakse prügikaste. Kaugemal, kõrge võrkaia taga põriseb otse veepiiril mingi agregaat, mida mees ohjab. Uudistan ja saan pildistamise loa. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14084393&size=o&album_id=248019

Kivikoristusmasin eraldab liivast kõik kivikesed, pudelikorgid ja teised sõrmkübara või enama suurusega prahi ning libistab liivapinna tasaseks. Itaaliast pärit liivasorteerija maksab enam kui minu auto uuena. Sõidab laiade poolroomikutega vilkalt mööda liiva ja enne suvitajate tulekut on rand puhas.

Sisenemine seesugusele siledale ja puhtale rannaliivale maksab 30 krooni. Rehaga silutud randa saab 8 krooni eest. Seal on rohkem inimesi ja mõni võib su kõrval suitsugi haisema panna. Tavaliselt minnakse selleks eraldatud alale. Eliitrannal aga jälgib valvur korra järele.

Et Mustal merel on 20 päevast vaid üks tormine, siis enamus puhkusele

sõitnust teab merd rahulikuna ja selgena. Ja keelel kohe küsimus, miks helesinise veega merd Mustaks nimetatakse. Meremehed näevad tumedat värvi tormi ajal ja ankru hiivamisel. Paarisaja meetril sügavuses on meres nagu surnud ala. Peale anaeroobsete bakterite merepõhjas muud elutegevust polegi. Taimejäänuseid ja merefaunat töödeldes, on bakterid sajandite jooksul tootnud miljardeid tonne väävelvesinikku. Süvakihtides, hoovuste ja hapniku puudusel, suurenevad pidevalt väävelvesiniku kogused. Laeva ankur muutub merevee sügavustes vesiniksulfiidist mustaks. Argielus oleme sama keemilist toimet märganud, kui pinnasest tumedaid ja ligaseid veevärgi torusid välja kaevame. Väävelvesiniku iseloomulikku mädamuna lõhna saame nuusutada seisvast joogiveest, kuid mitte Musta mere suplusalalt. Rannas on vesi hapnikurikas ja sellest ka puhas, lõhnata ning läbipaistev. Seesamune meeldib ka meduusidele, kes tulevad kohale juulikuu lõpus. Meduusist saab mööda ujuda, teinekord kui ei märka, võid kerge kõrvetuse saada. Ennemini heidutab ootamatus, kui kõrvetuse tugevus. Ellujäämine on garanteeritud, ka siis, kui üksi meduusiga kohtama lähed. Probleem hoopis, kuidas end kaitsta varga eest. Tüüpiline pealetung on viisakas palumine, kas tohin oma rätiku teie kõrvale jätta ning siis eemalduda. Kui sina lähed vette, tuleb tema oma rätiku ja sinu asja järele, või teeb seda järgmisel korral. Ma ei hirmuta sind päikest armastav lugeja, vaid hoiatan!

Jevpatorija laht on Krimmi poolsaare läänekaldal ja sügavust kuni 10 meetrit. Linn lahe kaldal on üks Ukraina päikesepaistelisem. Keskmiselt paistab aastas 2500 tundi, võrdluseks: Eestis 1700 ja olümpialinnas Sotšis 2100 tundi. Suvekuudel on õhus 24-27 soojakraadi, merevees 22 ja enamgi. Kuurorti pehme ja kuiv kliima, ilma suurte temperatuuri kõikumisteta, on suurepärane paik tervise taastamiseks ja lastega puhkamiseks. Siin ei ole mägesid, mis hoiavad merelt tulevat veeauru niiskena nagu lõuna- ja kirderannikul. Linn on kolmest ilmakaarest stepi embuses.

Jevpatorijal on üle 2500 aastane ajalugu, algselt nimetati kreeklaste rajatud linna Kerkintida. Linna panoraam on täienenud kahe sihvaka minaretiga. Keskaegne islami pühakoda, oma arvukate kuplitega, on Ukraina suurim. Iseseisvuse aegu taastati üle 20 meetri kõrguvad ümartornid, kust kutsutakse rahvast palvusele. Mošeesse Cuma Cami peab sisenema paljajalu, ent sees pildistamise keeldu ei ole. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124209&size=l&album_id=248019

Kuid mitte moslemite, armeenia ja vene pühakojad, türgi saun, teater ja vanalinna osa oma ajalooga pole Jevpatorija magnetiks.

Tõmbekeskuseks on kuldsed liivad ja kuivad stepituuled. 100 tuhande elanikuga kuurortlinn on suvel vastu võtnud 1 miljon puhkajat ja ravile sõitnut. Kui sa otsid ainult eksootikat, siis sul pole siiapoole asja. Ööklubid ja pargimelu ei erine siin Krimmi teistest rannikulinnadest. Sa ei näe siinpool ka ahvatlevaid mägesid, on üksnes meri ja päike. Kui aga tahad raha kokku hoida, siis on see kahtlematult Jevpatorija! Elu on vähemalt kaks korda odavam kui lõunarannikul. Kuid ka siit leiad 100 dollarit maksva hotellitoa, kui teisiti ei saa. Minult küsis perenaine ühe päeva eest 10, talle nimelt just dollarid sobisid. Aga peremehele meeldis haruldane 5 krooni. Maailma ainukene rahatäht maletaja pildiga kaob varsti ringlusest. Vähemalt üks jääb Musta mere äärde.

Mäletan, et Tsernobõli katastroofi aegu, oli Musta mere rannikul eriti palju suplejaid. Perestroika oli siis enam kõneaineks, kui sündmused aatomielektrijaamas. Malehuviline ei saanud kuidagi aru ja vaatas väga kahtlevalt, kui rääkisin üle 100 tuhande eestimaalase kogunemisest lauluväljakule. Pisima Nõukogude liiduvabariigi kohta olevat sellise väljaku olemasolu võimatu. Aga et kogunetakse oma riigi ja iseseisvuse eest lauluga protestima, on uskumatu. Ja mida üks kõike näinud inimene ei usu, siis seda pole ka olemas! Teine, Kaukaasia päritolu, lühikest kasvu mees uuris, et mis meil kaasas, kui koguneme. Et ma ei saanud küsimuse mõttest aru, viipas ta hõlma all peitu pandavale terariistale või veelgi millelegi toekamale. Kui rääkisin, et rahvas varustas end laulikutega, vaatas mägilane mulle kui mõistuses eksinud mehele. Et temperatuur oli 30 kraadi umber, liivas 40 ja mina põhjamaalane, siis musta verd mees peaaegu andestas mulle. Ainult teistel päevadel enam malest ei huvitunud. Polnud hullu, tarvitses rannas malendid üles panna, kui uued sõbrad kohal ja seltskonnas jätkus maailmaparandamine. Tegelik demokraatia ongi ju rannas. Päevitajatel pole paguneid ega varanduslikke või seisuslikke sümboleid. Loeb vaid kõneosavus ja mõtteselgus ning veenmine.

Siis kui arvuteid ei tuntud, mängisin kirimalet. Pidin paarile partnerile, kellega vales järjekorras saadetud käikudest hätta jäin, viiki nuputama. Võtsin partiid Musta mere äärde kaasa. Kahe nädalaga leidsime rannas oletatava mängu ja lõpetasin turniiri kaotuseta, ning sain maakonnas esikoha. Aga see oli jube aeg, kodus mitmed partiid üleval ja teinekord ööselgi ärkasin, otsimaks paremat käiku. Õnneks on see hullus möödas, sest kirimale kujutaks ennekõike võistlust maleprogrammide koostajate, mitte kirja teel malekäigu saatjate vahel. Praegu on endise aja järelkajana, minu peatuspaiga kõrval, aatomielektrijaama avariis tervisekahjustuse saanutel oma klubi. Sellega on hiljuti liitunud ka Afganistani sõjaveteranid. Seal teinekord mängitakse malet, kuid see pole enam see, mis rannas. Liivapeal enam maletajaid ei näe. Jääb üle mängida üski, oma arvutiga ja seda siis õhtul. Vanasti mängiti päeval isegi parkides, enam mitte. Ilmselt on nooremal põlvkonnal teisenenud võimalustest uued huvid. Korteris kus elan, oli teine tuba üüritud kahele puhkust veetvale ukrainlasele. Nende aktiivne tegutsemine algas õhtul üheksa paiku ja hommikul, kui mere äärde seadsin, jõudsid nad piljardi mängult tagasi. Valikuvabadus ja ihaldusväärsed võimalused tänases Krimmis ületavad kordades aastakümnete taguse ühelaadse nõukoguliku elukorralduse.

Suurenenud avatus ja mitmekesisem vaba aja kasutus, on paraku ka ebasoovitult arenenud. Kesklinnast on rannaliiv endale rahulikuma asupaiga otsinud, jättes kaldale paljandunud krobelised liivakivi klombid. Kui paarkümmend aastat tagasi sai rannas nautida valge ristiku ja lutserni seemnega sarnanevat liiva, siis nüüd leiab selle 5 km eemal, rannajoone loode osas. Muidugi on endiselt kesklinna rand inimesi täis, pole siin ju Jaltale, ega teistele Krimmi lõuna ja idapoolsetele mägistele randadele omast kiviklibu, ent pole ka muretut merevees käimist. Ainult rahu! Leia kehvast olust eelkõige positiivset. Mida vähem saad vees jalutada, seda rohkem ujuda või kaldapealselt päikest. Võib olla rändab liiv millalgi tagasi, selline võimalus nagu olemas, sest süüdlased on mängust väljas. Jevpatorija rannatransport on kokku kuivanud. Õigemini öeldes, alused on roostetanud, veest välja tõstetud ja rändavad ümbersulatamisele. Mitmete randade vahel sõitsid vahetpidamata sõukruvide vihinais mootorlaevad. Turistidel oli piiritu võimalus lainetel kõikuda ja olla osaline liiva uhtumisel.

Nüüd on lahte täitmas tasase loomuga ja väikesemahulise veeväljasurvega jahid. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14124217&size=l&album_id=248019

Loodus saab puhata. Jääb lootus, et liiv kunagi looderannalt kesklinna tagasi liigub.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 14. viiv

Hüvasti Sudak ehk koha kala

Päikesest kanduvad ebameeldivused tasanduvad kohalike soodustustega. Randa saab tasuta siseneda. Veesuusad, skuuter, õhupalliga sõit ja muu suplusmelu eest küsitakse vaid raha. Liiva kasuta kuidas oskad või roni nagu jalgades jaksu.

Ümber Sudaki linna on mitu mäge, mida saab kuni 5 tunniga vallutada. Orgudes on viinamari kasvama pandud. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063195&size=l

Ülesse jõudes premeerib loodus sind pildiga liigendatud meresoppidest. On sinine ja roheline laht. Mägisele Krimmile on kombeks, et järsunõlvaga kalju laskub merre või tõkestab kõrge kivikühmuga laevasõitu. Sarnaseid pilte, veidi teisenevas vormis, näeb mitme kuurortlinna vaadetest. Ent kordumatuks ja täiuslikuks jääb keskaegne Sudaki linnus, kuhu mahud veel sinagi, uudishimuline lugeja! Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063239&size=o

Simferopilist väljub Sudaki linna ja vastupidi, igal tunnil mitu autobussi, kokku vähemalt 20 reisi, keskmine sõiduaeg 2 tundi. Konditsioneeriga 8-10 kohalise mikrobussiga jõuab kiiremini ja mitu korda ka kallimalt ehk 100 krooniga. Nii nagu iga kuurortlinna sadamast, saab siingi meritsi jäädvustada eksootilisi vaateid. Vene keeles tähendab Sudak koha kala. Kalapüüdjaid nägin, koha mitte! Meresadamast saab sõita Nikita botaanikaaeda ja Jaltasse või siis vastupidi. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14063197&size=l

Tuled sa jalgsi või autoga, ööbimine pole kuskil probleem. Majutamine on ju paljude kohalike inimeste ainuke sissetulek. Talvel remonditakse oma elamut või korterit, et see suveks turistidele välja üürida. Vilkam hooaeg on juunikuust oktoobrini.

Aga olulisim kõigist elamustest on vahepeal puhata. Muidu vaated tuhmuvad. Kasvõi mõneks päevaks eemaldu peadpööritajast. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13950501&size=l

Mälusoppidele vaja teha restart. Võimalda tasasel rannajoonel tunnetel rahuneda. Eemal olles kangastub uuesti kaljunukk, väändunud puujuured ning rannakivid. Lase fantaasial täita ähmastuvaid pilte ja tundeid. Ühel ajal tunned, et pildipank on mällu sööbinud ja siis võid minna tagasi, püüdma uusi mägiseid elamusi. Sedasi, pisitasa ennast laadides, toitud muljetest mitu aastat, ega lange rändaja ohtlikusse narkoosi. Potentsis kõhkleja peab end alalõpmata uute naistuttavatega siduma. Resinarkomaan püüab sukelduda erinevatesse geograafilistesse laiuskraadidesse, et oma kihku rahuldada. Jah, õigel ajal paaritusime demokraatiaga. No on elu, muudkui rända!

Õhtuks pean jõudma Jevpatoriasse. Perenaisega juba kokku lepitud. Sudaki linnast otse põhja ja marsruudile P-23, läbi Bilogirsk (vene keeles Belogorsk) suunaga Simferopoli ringteele. Autojuhil pole oblasti keskusesse asja. Vaja suunduda loodesse marsruudile P-25 ja oled eksimatult, vähem kui 200 km sõiduga, Jevpotarias.

Nädala pärast aga tagasi! Loodan jälgida veel Jaltas päikeseloojangut, juua Pääsupesa lossirõdul kohvi, külastada endist koobaslinna Bahtšisarai rajoonis ja püüda vaateid mägede kaljuseintest. Kas see on puhkus, mis väärib autoga Krimmi tulekut? Kuidas pean Lada ees õigustama üle kolme tuhande kilomeetri läbisõitu? Vastuse annavad pildid mis olnud ja tulevad.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 13 viiv

Mägise Krimmi algus ehk kivine rannajoon

Veekanali ehitamise aegu oli Krimmi poolsaar Nõukogude Venemaa osa. Et põhja Krimmi kanali veed täitusid Dnepri, mitte Venemaa jõe veest, otsustati kanaliehitustööde haldamise ja majanduslike arvestuste lihtsustamiseks ning rahvaste sõpruse märgiks, kinkida poolsaar Ukrainale. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega, 19 veebruar 1954, arvati Krimmi oblast Vene föderatsioonist Ukraina nõukogude vabariigi koosseisu. See oli ajal, mil möödus 300 aastat Perejaslavi raada otsusest, lahkuda Poola ülemvõimu alt ja ühineda Venemaaga.

On oletusi, et Nikita Sergejevitš Hruštšov , enne valimist NLKP KK I sekretäriks, püüdis kingiga heastada Ukraina rahva kannatusi näljahäda ajast, kuna oli golodomori aegu Ukrainas üks kompartei tippjuhte. Avalikkusele pakuti aga Ukraina ja Venemaa ühise ajaloo tähistamist. Olgu nende ajenditega, miks Krimm sai Ukraina osaks kuidas oli, ent määrav otsus Krimmi kohta sündis Boriss Nikolajevitš Jeltsini käe all 8. detsembril 1991 a. ehk päeval, mil Ukraina, Valgevene ja Venemaa riigijuhid otsustasid lahkuda Nõukogude Liidust. Sama aasta detsembris valiti iseseisvale Ukrainale esimene president.

Peale Vene-Türgi sõda, 1783 aastal, kuulutas Katarina II Krimmi poolsaare Venemaa osaks. Kuni tänaseni igatseb osa kohalikke venelasi Krimmi tagastamisest Venemaale. Mitte kõik unistused ei täitu ning sellega peame arvestama nii tööl kui puhkehetkil, täna ja homme!

Krimmi poolsaar on Eestist kaks korda väiksem ja rahvast üle poole miljoni enam. Krimmi jõudmine viib korraks mõtte esivanematele, kes siin ligi 150 aastat tagasi kanda kinnitasid. Nemad ja enamus tänaseid rändajaid, sisenesid poolsaarele läbides traditsioonilist Krimmi väravat, Armjansk-Krasnoperekopsk, musta papli sammastega. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14051655&size=l&album_id=248019

Tänu Venemaa vallutuspoliitikale said suurest ja laiast maast pisikese suutäie ka maltsvetlased. Meie praktilised eelkäijad ei tulnud Krimmi turismindust edendama, nagu tänane ärimees Eestist. Eestlased valisid viljaka mullaga stepiala põhjapoolses Krimmis, et põllundusest elatuda. Eestlaste asumeid on Krimmis kutsutud oaasideks. See on stepis elamise kohta suur tunnustus. Krasnogvardiiske rajoon, kus Krasnodarka külas elab üle 50. eestlase pere, laiub lagedal loodusemaastikul. Sealt ei leia midagi huviväärset pildile panekuks. Olen peatumata läbi sõitnud. Pole ka märganud eestikeelseid viiteid kultuuriühingust või teistest toimetustest. Kindlasti leiaks mõne eestlase kui otsida, aga milleks, kui pole väljastpoolt kutset näha. Ei tunne kogu Krimmis ühtegi eesti keelt kõnelevat pildiproffi, ega tea sugulase olemasolu, et sisse põigata. Iseasi, kui keegi teeb ettepaneku, õpetada eestlasi jäädvustada kaunist Krimmi maastikku. Aga masu ajal sellest mõelda võrdub samaga kui Maltsveti talunik Lasnamäe veerul valget laeva ootas. Heategevus on rikaste privileeg, mina juhin ainult manuaalkäigukasti ja hoian Lada rooli. Samas olen üpris rahul, et see pole Mercedes. Mida odavam auto, seda vähem muret, mida vähem raha, seda vähem probleeme kulutuste plaanimisel ja seda enam aega mõelda, kuidas tervistavalt ja säästlikult elada. Aastas olen paarsada krooni annetanud, enamaks pole jaksu. 30 aastat nooremana mõtiskleksin muidugi teisiti. Kuidas? Et pole prohvetite sugupuust, ei hakka sind, lugupeetav lugeja, oleksidega tüütama. Kõik sõltub eelistustest, kas iga hinna eest raha või vaimuvara koguda.

Edasi maapealsete kõrguste poole!

Krimmi lõunarand on mägine. Enamus kõrgustikke vaid mõnisada meetrit üle Munamäe. Seevastu liigestatud, järsuservalised ja püstloodis veerud loovad enama hingekõdituse kui Haanja rohelised kingud. Siin näed midagi tavatut. Kaunis ja kättesaamatu! Ahvatlev nagu suudlemata huuled paokil naisesuul.

Peale Arabati neeme, kerkivad esimesed kaljud. Sain päikselises orus, Solnetšnaja Dolina, pildile uuristeega lubjakivise koopa. Võid vaid uneleda sinna sisse ronimisest, ei enamat. Aga vähemalt on mu igatsus üles tähendatud. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046481&size=o&album_id=246389

Feodosija linna piirimailt algab mägine Krimmi lõunarannik ja lõpeb enne Sevastopoli linna, ühtekokku 250 km rannikuga piirduvat kaarjat teed. Mere äärde jäävad kuurordid Sudak, Alušta, Gurzuf, Jalta, Alupka, Foros. (Alušta ja Jalta linna vahel 40 km trollibussi ühendust.) Otsem tee, põikamata mere äärde ja läbides Simferopoli ja Bahtšisarai linna, on 60 km lühem. Krimmi idapoolseim on Kertši poolsaar. Ajalooliselt põnev, ent mitte pildistamiseks ja sinna ei sõida.

Feodosija on vanim linn mida olen külastanud. Linna asutasid 6. sajandil e.m.a. kreeklased. Bosporuse riigi valitsemisala asendus Bütsantsi impeeriumiga. Võib uskuda, et ka viikingid olid siin kaubareisil. Rünnati Konstantinoopolit, kuid ühelgi korral ei õnnestunud vallutada. Kui vastane oli tugev, eelistati röövretke asemel kauplemist. 14. sajandil sai linnast Genova kolooniate keskus. Siis oli linna nimeks Kaffa. Järgneva paari sajandi jooksul valitsesid türklased. Osmanitele järgnes 18 sajandist Vene impeerium.

1817. aastal sündis ja elas linnas Ivan Aivazovski, kelle pildid on välja pandud tema endises galeriis, kuskohast vaid paarsada meetrit mereni. Aivazovski elu mõte oli maalida merd. Ta pärandas maailmale ligi 6000 meremaali. Tema nime kandvas muuseumis on näha üle 400. Samuti tema kõige suuremat maali „Lainete keskel“ 282 x 425 см. Marinist on maetud Armeenia kiriku surnuaeda. Kunstnik oli sünnilt armeenlane. Teine tähelepanu vääriv isiksus on Aleksandr Grin. Hoone, kus kirjanik 5 aastat elas, on nagu vana laev, mille salongide riiulitel ja seintel kunstiteosed. Tänavalt püüab pilku sadamabaari meenutav tammepuust muuseumi välisuks, suur ankur, mast ja rippuv latern. Grin sündis 1880.a. Elas vaesuses ja oli vastuolus revolutsiooni ideoloogiaga. Ja samas pole tema teostes küünilisust ja skeptitsismi. Oma hingelt oli ta sotsiaaldemokraat ja unistaja, kes tahtis luua ebatõelist maailma, kus esiplaanil puhtad tunded. Kirjanik on kui romantismi sümbol, kelle jutustusest „Punased purjed“ on loodud helitöid ja kinofilm. Aleksandr Grini matustele ei tulnud ükski nõukogude kirjanik, küll aga üle 200 linna elaniku.

Muuseumid asuvad vanalinnas, avatakse kell 9, suletakse 17,oo ja sissepääs 5 krooni. Esmaspäeviti kõikjal suletud. Feodosija pole mitte üksnes paradiisi pesa hingele vaid ka ihule.

Linnaga külgneval Koktebeli kaldapealsel on nudistide rand.

http://www.rentmyflatinfeodosia.com/feodosia_guide/naturist_beach.asp

Mitme kilomeetri pikkust Feodosija rannajoont näeb veebikaamerast

http://www.feo.ru/cam/cam.htm

Kui kodunt vaadates ilm sobib, siis käivita auto ja kahe päevaga oled kohal, kui teel vahepeatusi ei tee ega Valgevenet läbi!

Liivast randa, nagu Aasovi mere ääres, siin ei leia. Väikesed, veest lihvitud ja ümardunud kivikesed ei tee jalatallale valu, ent palja ihuga seal ei lesi. Seevastu hilja õhtulgi on froteerätiku all küljealune soe. Sooja kasumlikku mõju märksasid juba meie esiisast talupidajad. Kivide soojamahutavus annab veeriselises pinnases enama viljasaagi kui põllul, kus pole kive.

Mustavärvi liivaga rannani jääb 40 km.

Genova kindlus Sudakis on paremini säilinud kui Feodosijas. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14046489&size=o&album_id=246389

Aega kokku hoides, pole mõtet Feodosija kindlust külastadagi. Ennemini pühenduda seal marinistile ja mereveele. Sudaki kindlust alustati peale Feodosija valmimist. Ajaloolaste hinnangul ehitus kestis kuni 1469. aastani. Siin on ansamblina säilinud linnuseseinad ja kaitseehitised, hammastornid ning eri uskumisi üle elanud tempel. Järskude kaljunõlvadega ja üksikuna koonilisel mäel laiuv linnus oli looduslikult mitmest küljest kaitstud. Arvukad 15 meetrised lahingtornid, 7 meetri kõrguse ja kuni 2 meetri paksusega seinad, muutsid kindluse vallutamatuks. Muljetavaldav on 30 hektariline kindluse hoov, mida ümbritseb kahe kilomeetrine müür. On mida pildile jäädvustada! Kella kuue ajal on viimane aeg päikesekiiri püüda, hiljem mäed varjavad.

Hoovis korraldatakse keskaja sõjalahinguid. On söögikohti ja vaateid merele.

Kindluse all laiub ida suunas 2 kilomeetri pikkuses liivakas rand, mis lõpeb meelelahutusliku veekeskusega. Rannas meresadam. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14047103&size=o&album_id=246389

Eesti ja Krimmiga võrreldes, langeb siin poole vähem sademeid, mis taandab linna Lõuna-Krimmi kuivemaks alaks. See pole ainus eripära! Musta rannaliiva leiab ainult Sudakist, kuid mitte igas lahesopis. Kivipuru meenutavas kvartsliivas on palju radioaktiivseid mineraale. Tervistav on end liivaga katta kui liigesed valutavad või teised reuma vaegused. Liivavannid pole kasulikud südame- ja suhkruhaigetele. Olen teinekord rannas viivuks suikunud ja järgmisel päeval avastanud käevartel nööpnõelapea suuruseid ville. Siis on kuumenenud kvartsliiva terakesed nahka põletanud. Igatahes selle elab üle!

JÄRGNEB…