Njasviž ehk taastuv maailmapärand
Hea tujuga teise Valgevene maineka kultuuri- ja loodusobjekti poole! Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/106.html
Tuleb sõita 10 km tagasi, ületada Brest-Minski magistraal ning 25 km lõuna suunas Njasviži (vene keeles Nesviž) linna. Kui Mir oli paari tuhande elanikuga linnamoodi küla, siis siin on suursugune olu. Linna keskel, Nemani lisajõe poolsaare vallseljakul mõjukas kindlus, mis 2005 aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/107.html
Kindlus on seni nähtust tunduvalt kaalukam ja sellega võrdväärsena paigutatud ka maksujõulisemale Valgevene rahatähele ehk 100 tuhandesele paberrahale.
Njasviži linna ja kindluse areng on lahutamatus seoses Razdiwillide suguvõsaga. Kui linna valitseja ja omanik Jan Razdiwill ehitas puukindluse, siis tema poeg lammutas selle ja asendas tugevamaga. Kividest laotud kindluse ehitus algas 1551 aastal. Erinevalt Mirski kindlusest, pidas Poola-Vene sõjas Njasviži kindlus vene sõjaväele vastu, kuid mitte enam rootslastele. Napoleoni vallutuste aegu astus kindluse omanik prantslaste poolele.
Viimane Razdwilli valitsejasugu lahkus 1939 aastal, kui Poola langes NSV Liidu osaks. Teise maailmasõja kestel oli kindluse lossis saksa sõjaväelendurite haigla. Et kindlus pääses sajandite jooksul suurtest purustustest, sobis see nõukogude ajal julgeolekutöötajate sanatooriumiks. 2000 aastal alustati lossi restaureerimisega, ent 2002 aasta põleng hävitas pööningu, kellatorni, põlesid saalide puidust talad. Tuletõrjevesi rikkus parkettpõrandad, kahjustas seinu, lagesid. Taastamistööd plaanitakse lõpetada 2010 aastal. Ent turistid saavad juba täna siseneda lossihoovi. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/105.html
Pildil paremal näha silda, kust sisenetakse.
16. sajandi päritolu raekojas, Njasviži linna turuväljakul, on ajaloomuuseum (avatud 9,00-17,00), kus leiab täiendavaid teemasid reisisihi seadmiseks ja linna kultuurilooga tutvumiseks nagu esimene valgevenekeelse raamatu trükkimine, esimene Valgevene statsionaarne teater jne. Ei saanud mööda kiusatusest, jäädvustada hetke Eestist pärit autoga. Päris poisikese temp ehk nagu koera komme oma platsi markeerida. Tõstsin autost statiivi, et korralikult aparaati raekoja vertikaaljoontega ühendada. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/108.html
Jätnud kauni linnapildiga hüvasti sai sõidusuunaks 150 km kaugusel kurikuulsa sõjaaegse sündmusega küla. Muljete salvestamiseks ja uutele avamiseks teen vahepeatuse.
Teeäärses külas maitseb endiselt hästi Pärnust ostetud teraleib. Kaasa võetud kali on tunduvalt jahedam kui välistemperatuur.Ja must kass tuli ligi, nühkis ennast minu vastu ja tegi täpselt sama musta kassi häält, mis oli meil kodu hoovis. Ei saanud poolehoiudu tähelepanuta jätta. Andsin leiba, paraku muud ei olnud, aga sobis küll, andsin veel ja jätkuvalt hea mekk.
Dražno küla ehk traagilised valikud
Maantee ääres püha rist. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/97.html
Külasse, Starodorožki rajoonis, jäi 1941 aastal sakslaste sissetulekuga ligi 80 meheline politsei garnison. On vihjeid, et ka 15 külameest ühines saksa politseiga. Karistussalklased asusid teedevõrgustikuga kõrgendikul, mis jäi metsadest 3 km kaugusele ja kontrollisid kogu ümbruskonda. Partisanid ei suutnud mitmel aastal tõkestada politseinike kuritegusid, kuni võeti uus taktika. 14. aprillil 1943 aastal, politseinike ründamisel, süütasid partisanid pooled küla majad ja tapsid valikuta, ka 25 kohalikku elanikku. Olen oma, palunud tüdruk ja näidanud komsomolipiletit! Ei olnud pääsu, kui partisanid arvasid kedagi politseiga koostööd tegevaks. Külas hukkunud märgiti ettekandes surma saanud politseinikeks. Külaelanike tegelik saatus talletus ellujäänutes. Mida tugevamini nõukogude inimene pidi keelt vaos hoidma, seda rohkemalt ta praegu, vabadust aimates, seda kasutab. Kodulugude koguja kirjutas Dražno veretööst raamatu. Kas need partisanid, kes tapsid oma kaasmaalasi jäävad kangelase aupaistesse või püütakse marodöörasust salata, näitab ajalugu. Samas on teada, et enamus Valgevene partisanidest võitlesid ennastohverdavalt oma rahva kaitsmise ja kodumaa vabastamise eest.
Kuid Dražno ei olnud ainuke küla, kus omad läksid omade vastu. Arhiividokumentide ja tunnistajate ütlused pole alati kattuvad. Tõest ajalugu austajate eesmärk on, et riik peaks püstitama mälestusmärke kohtadesse, kus partisanid hukkasid rahulikke elanikke. Kas omade tapmine tulenes eksitavast teabest või saamatusest analüüsida olukorda, pole veel tänaseni selge. Praegu on tagajärgede kirjeldamise aeg, mis mitmeti lihtsam, kui põhjuste leidmine.
Dražno külas, endise kolhoosikontori kõrval, on hukkunud partisanide monument. Aastaarvud tähistavad aega, mil mälestis paigaldati ja uuendati. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/110.html
Üle tee on katoliku surnuaed, kuhu maetud külaelanikke, kes traagilise sündmuse ohvrid. Paljud hauad on seal kadumas, kuna nõukogude ajal polnud võimalust kalmudele mäletusmärki panna.
15. aprillil 2008 toodi ajaloolisi mälestisi kaitsva seltsi "Memorial" poolt lilli nii lahinguis langenud partisanidele, kui ka nende kuulide läbi hukkunuile. Neli päeva hiljem püstitati surnuaia kõrvale, partisanide monumendi poole, kahe mehe pikkune ja kahe põikpuuga rist, mälestamaks neid katoliiklasi kes langesid partisanide käe läbi. Külamutike teadis rääkida, et miilits konfiskeerinud kõrge risti juba samal päeval. Internetist lugesin, et mälestusmärk oli paigaldatud 19. aprillil. 2008 aastal, märkimaks nimeliselt 65 aastatagust tragöödit. Puidust rist olevat ikkagi paar päeva paigal püsinud ja siis traktoriga ära lohistatud. 23. aprillil mõistis rajooni kohus mälestusmärgi püstitajale, seltsi "Memorial" esimehele, korratuse ja piketi organiseerimise eest 15 ööpäeva aresti. Samasuguse karistuse sai maikuus koduloouurija ja publitsist. Põhjenduseks, et mälestusmärgi püstitamine polnud kooskõlastatud kohaliku võimuga. Risti püstitamise ajal oli kokkutulnuid 30 ringis. Tänaseks on vallandatud ka külanõukogu esimees, kelle süüks, et lubas mustata partisane.
Inimesed on ettevaatlikumaks muutunud. Sündmustest 300 meetri kaugusel on küla pood. Kaupmees polnud aga ristist midagi kuulnud, nii ta väitis. Seevastu mustikaid müüma tulnud mees teadis rääkida, et peale risti kõrvaldamist, olid paar ööpäeva miilitsad valvanud, et ei toimuks omapäi uut aktsiooni... aga seda ei juhtunud.
1 kg marjade eest saab korjaja pudeli õlut. Mees arvas, et seda on vähe.0,5 liitrit maksab 3000 rubla, aga eelmine aasta oli mustika kg eest makstud 5500 rubla.Mina marju ei ostnud, küll aga ilusaid suuri tomateid. 3 kg maksis sama mis 2 liitriline tomati mahl 6600 rubla ehk 25 krooni, Vene juustu kg 58 ja liitrine tetrapkendis piim 3,2% 5 krooni. Kui juba rahast juttu, siis lisan reisi kõige olulisema: bensiin A-98 hinnaks on 13 krooni. 3 krooni tuleks odavam, kui võtta A-95, ent kõrgema oktaanarvuga bensiini kasutamine on ökonoomsem. Mootor arendab kiirust juba pisemalgi jalavajutamisel. Kütuse väiksem kulu korvab hinnavahe. Et kallimat bensiini solgitakse vähem, võib kvaliteedi eelistus ka pluss punkte tuua.Tõrgeteta mootor on üks reisi edu tagatistest. Nojah, ega ma Eestiski madalat bensiinimarki kasuta ja selle tänuks sõidutab Lada mind vähem kui 6 liitiga 100 km kaugusele ja seda juba 6 aastat.
Metsavennad ehk omad eelistused
Rist külast lahkumisel tuletab meelde kurblugu. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/96.html
Olin poisipõnn Pillapalus, kui öösel automaadivalang tuppa tärises. Ema ei avanud metsavendadele ust. Mehed tegid puskariga meelt parajaks ja käisid külades lisa võtmas. Pole reisi peal esimene korda meenutada, kus mehed end puskariga vastutusest vabastasid ja vabadusvõitluse meelel või kättemaksu sõgeduses, võtsid omade pealt matti. Rööviti kaupluseid ja kolhoosikontoreid. Minu kolleeg, Jäneda tehnikumi lõpetanud noormees, ühel korral pääses. Pererahvas peitis agronoomi keldrisse, kui oli kuulda metsavendade tulekut. Kuid mitte kõigil ei vedanud. Metsavendade kuritööst Eestis ei ole sünnis rääkida, selle asemel püüame teiste riikide lugusid uurida ning levitada.
Mäletan algkooli aegu hommikut, kui levis sõnum klassivenna isa surmast. Mind see riivas, isa teema oli minu jaoks tähtis, sest ikka ootasin teda, punaarmeest tuli pisut lootustandev sõnum, et teadmata kadunud. Teadsin ka amnestiast ega saanud aru, miks metsavend vabatahtlikult metsast koju ei tulnud. Aastate möödudes pole targemaks saanudki. Õigemini peaks seda küsima külma sõja aegsetelt raadiohäältelt. Aga kes julgeks USA, meie kiidetud abistaja käest nõuda, metsas hukkunud meeste perekondade kannatuste leevendamiseks kompensatsiooni. Kui ei suutnud lubatud Valget laeva saata, siis heasta petetute lootuse, vähemalt peaks see propagandat tootnud riik vabandust paluma. Sõber riik oleks õpetanud metsavendasid analüüsima valikuid. Kas aastateks sattuda vanglasse, et hiljem olla kodus laste juures. Kas jääda julgeolekutöötajate püssikuulide märklauaks, kui amnestias pakutud tähtajaks metsast välja ei tulda. Vabaduse nime kandvad raadiojaamad tegelesid ennekõike nõukogude riigikorralduse materdamisega, mitte selle kodanike abistamisega, kuidas ellu jääda.
Praegu ehitame endale midagi päästelaeva sarnast. See on Puskarilaev, pole küll Valge, ent peaks käivitama uusi töökohti ja sõidutama turiste nostalgiajooki pruukima. Osa poliitikuid mõtleb, kuidas põlistada puskariajamist, kuidas vägijoogiga aidata maarahvast. Kui ühed loovad puuskulptuure ja väärtustavad meie metsakultuuri, siis teised ajastavad, kuidas teenida metsavendade vabadusvõitluse müügi pealt dividende.
Meenub üks vabadusvõitleja, kelle vaprus võttis söögiisu. Olin noore mehena mitmed kuud Tartus kopsutuberkuloosi sanatooriumis. Üks jändrik tasase loomuga vanem mees minu palatis, kui oli saanud haiguslehe raha ja linnast kangema kraami, muutis voodi lahinguväljaks. Äkki raputas ta kokkupandud käsi, lennutas täristades sülge nagu kuuliprits ja andis aina tibladele valu. Oli mängult püssimees ja kohtunik. Teinekord, veel praegugi, tahame metsavendade omakohut pidada õiglasemaks partisanide omast. Kas see tuleneb nüüd kuradist või jumalast, võta kinni, mina ei usu kumbagi!
Teadmatus teeb vabaks, aga teinekord suunab poliitilisse kanapimedusse. Vargapoisse, kes metsas redutasid, nähti hiljaaegu kangelastena, kuna olid kättesaamatud nõukogude miilitsale. Näeme seda mida otsime, mitte aga kogu tõde. Meil on piinlik endale tunnistada, et USA ei tegelenud eestlaste abistamisega, vaid külma sõja õhutamisega ning metsavennad olid selleks sobivaks vahendiks. Lihtsaim valik mida uskuda on neil, kel lühike mälu, või oma vanuse poolest ei saagi midagi sõjaajast ja sellele järgnenust meenutada.
Sõidan looma nimega linna poole. Veel 80 km.
Babruisk ekh järjega Stalini juurde
Kella kuueks oli kali otsas.Parajasti luges näitsik raha, kui lootsin end palavusest turgutada.
Koos nõukogude korraga lõppes Eesti tänavatel vaadist kalja müük. Et valgevenelastel pole tarvidust tunnistada euronõudeid, joovad nad, kahjustamata oma tervist, lahtist kalja. Kahju, et ei jõudnud nostalgilist jooki proovida, küll aga jäädvustasin kaljanõu.Pool liitrit kalja oleks saanud 800 rubla ehk 3 krooni eest. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/95.html
Tagaplaanile jäi õigeusu, rahvasuus Valge kirik, millest edaspidi pikemalt.
Linna läbival Dnepri lisajõel Berezina, mis oli varjaagide üheks veetee osaks, tegeleti juba 1000 aasta eest kala- ja koprapüügiga. Linna nimi Babruisk ( vene keeles Bobruisk) on tuletatud sõnast babjõr, mis tähendab kobras.
Praegu lubatakse Valgevene jõgedes kopraid püüda oktoobrist kuni aasta lõpuni.
Linnas alles vaid 2 kobrast. Üks seisab, teine pandi istuma. Monumentide kõrval armastatakse fotografeerida. Istudes saab pildile jääda Gastello tänaval, maja nr 6 juures.
Esimest korda on linna mainitud 1387 aastal. Enamus aega valitsesid siin Leedu vürstid ja Poola-Leedu ühisriik (Rzeczpospolita). 16 sajandil, laastasid linna tatarlased ja ukraina kasakad. 19 sajandist jäi linn Venemaale. Vene Impeeriumi läänepiiri kaitsmiseks ehitati Babruiski kindlus, mille seinad on kuni 10 kivi paksused ega olnud purustatavad tollaja suurtükiväele. 1812 aastal, nelja kuu jooksul ei suutnud Napoleoni väed seda vallutada. Niivõrd kuidas kindlus kaotas oma strateegilise tähtsuse, kasvas tema poliitiline osa. Kasarmutes kandsid karistust dekabristid, eri aegadel on seal hukatud tuhandeid inimesi. Teises maailmasõjas kindlustus osaliselt hävis. Praeguses seisus pole
seda huvitav pildistada.
Babruiski ajalooline mälestusmärk saab aga aastate jooksul atraktiivsemaks. 20 aastaga on kavandatud kogu kindlustuse kompleks restaureerida, 5 aastaga kindluse siseruumid.
Babruisk nimetati ümber Stalini 70 sünnipäeva auks. Linn kandis Stalinski nime kuni 1961 aastani, kui palsameeritud Stalin maeti Moskva mausoleumist Kremli maamulda.
Meenub komandeering Moskvasse rahvusvahelisele fotonäitusele. Loomulikult tekkis Punasel väljakul soov minna mausoleumi. Kuid üle väljaku looklevat pikka järjekorda vaadates, tundus see võimatuna. Võtsin fotokotist aparaadi. Kaamerale oli küll vene keeles kirjutatud Start ent lootsin, et miilitsad nimetust ei märka ega pea mind oma turistiks. Minu trumbiks oli, et pildimasin ei sarnaned nõukogudemaa klassikalistele peegelkaameratele. Sellel oli objektiivi kõrval mitme sentimeetri kõrgune metallihelkega päästik ja andis aparaadile tavatu ilme. Paarkümmend meetrit enne mausoleumi sisenemist palusin miilitsalt, eesti keeles, luba järjekorda astuda. Kordasin mitmel korral mausoleumi nime.Katse toimis! Korravalvur tegi mulle ruumi ja sain pildistada kuni ukseni, siin näidati aparaadi peale ja katsin objektiivi. Mausoleumis oli hämar.Palsameeritud parteijuhid olid valgustatud punaka-oranzika valgusega.Stalin oli nagu õhku täis, turske näo ja pruntis söjaväevormiga, käed rusikas. Lenin aga kõhetu ja pisike, üks käsi justkui tahaks rusikasse minna, teine mitte. Kui Moskvast koju jõudsin, oli Tallinna vaksali eest Stalini kuju kadunud, ainult märjad puulehed postamendil reetsid endist asukohta. Jah, uued tuuled puhusid, ent mitte hirmutavalt, pigem saladuslikult. Olin 19 aastane ega kartnud halli huntigi. Huviga lugesin NLKP 22 kongressi otsuseid, algas nn suure juhi nime kustutamise periood. Ootasin midagi uut. Märkasin, et olles kursis poliitiliste otsustega ja uurides kes ja mida NLPK kongressidel, pleenumitel kõneles, muutusin julgemaks, hakkasin endast vanematega vaidlema. Sellest tekkis nagu tarvidus ise poliitika vallas kaasa rääkida, püüda osaleda otsustamise protsessis. Aastate möödus selgus, et jäin vaid mööbliks otsustajate ruumis, kui sedagi, sest otsused olid juba selleks ajaks valmis, kui neid rahva sekka puistama hakati.
Aga nüüd tagasi olevikku.Praegu on Babruiski linnas üle 200 tuhande elaniku, kõige rohkem valgevenelasi, teisi rahvuseid alla kolmandiku. 100 aastat tagasi oli linnas juute üle 70%, nüüd alla 5. Kui 1926 aasta rahvaloendusel oli kogu Valgevenes vaid juute 8%, siis selles linnas 42%. Olgugi, et paljud juudid 1980 aastal emigreerusid, on tunda nende geenide toimet. Linn on mitmepäraselt arenenud. Valmistatakse põllumajandustehnikat, väiketraktoreid ja erinevas valikus rehve. On oma jalatsivabrik, lihakombinaat ja leivatehas. Hästi on edenenud jõetransport, sadam, metsatöötlemine, keemiatööstus ja keraamika valmistamine. Tööpuuduse üle ei kurdeta. Inimesed on lahked ja hoolivad.
”Mõtle, kus on sinu laps õhtul kell 10”, on linna majaseinal plakat ja sama austavas kohas ning formaadis kui reklaamtahvlidki.
Linnas on taastatud mitmeid õigeusu kirikuid. Kirikute ehitamine võidu auks ja hukkunute mälestuseks sai alguse peale 1812 aasta Isamaasõda. Praegu on kogu Valgevenele iseloomulik ehitada kirikuid tähistamaks võitu fašismi üle. Et võit oli suur ja arvukalt ohvreid, on kirikuid ka palju taastatud ning juurde ehitatud.
Nii on Babruiski äärelinnas valmimas Jumalaema Ibeeria pühakuju kirik. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/109.html
Ajaloolise tõuke jumalateenistusteks andis Babruiski kindlus. 7000 sõjaväelasele ehitati kasarmute lähedale ja keset linna mitu kirikut. Linnas on Bobruiski piiskopkonnal 8 õigeusu kirikut. Linna sümboliks on Püha Georgi (Jüri) ehk Valge Kirik, mille nime tuletust juba alul mainisin. Kirik ehitati aastatel 1905-1907 garnisoni kirikuks. 1916 aastal külastas kirikut tsaar Nikolai II . Alates Vene Kodusõjast kirik laastati nagu paljud teised Nõukogude Liidu territooriumil asunud jumalakojad. Purustati kuplid, kellatornid. Moonutatud ehitisest sai õmbluskoda, sõja ajal oli seal saksa autode remonditöökojad, peale sõda söökla ja Lenini nimeline raamatukogu. 1990 aastal tagastatakse kirik usklikele. 1998 aastaks on õigeusu kirik taastatud. Jumalateenistusi peetakse kirikus iga päev, välja arvatud esmaspäeva, kui sellele ajale ei lange kiriklik püha. Valge Kirik avatakse hommikul kell 6, suletakse õhtul kell 9.
Kalinkovitši ausammas ehk ajaloolised missioonid
Babruiskist Poolasse sõites oleks Bresti linnani 420, loode suunas Minskisse 160 km. Minul otsesuund lõunasse ja kaasas lootus leida vapustavaid tõe kildusid. Tean, et ajalugu on neid minu teele jätnud.
Tundub et alates kopra linnast algabki nostalgiline maantee sõit. Olen teel olnud kaks päeva, sõitnud 1500 km ja alles nüüd tuli vastu esimene Ziguli ja üleni punane.Mõnekümne km järel seisab tee ääres sinine, teises külas kohtusin topelttuledes kollasega. Eemal suur kartuli põld, samasuguses kasvufaasis kui mul kodus kevadel võrguga kaetud lapil. Rukis ei ole veel valmis, ent on jõuline, tühikuteta ja puhas.Mais aga kehvakene, madal, alla meetri, kuid tal veel aega kasvada.
130 km sõitu ja jõudsin ligi 40 tuhande elanikuga Kalinkovitši linna (valgevene keeles Kalinkavitšõ, nime lõpus harjumatu õ nagu segab kasutamist). Pioneeride tänav on justkui tõmbekeskus. Ühel pool õigeusukiriku kuplid ja vastas monument ergava punase viisnurgaga. Fotoaparaat kaela ja enne kui päike peitu poeb, kiiresti pildistama. Eemalt tundus, et mingi standardne pealesõjaaegse obeliski punatäht üle värvitud, ent uudistama ajas asukoht. Ikkagi keset linna ja haljastus justkui pidulik ülikond rätsepa nõelasilmast. Esmapilgu reportaažlikust pildistamise soovist kasvas põhjalikum tutvus.
Mälestusmärk avati 2004 aasta suvel. Monumendi tumedam ja heledam sambakaar on üksteisele vastandund, tähendamaks head ja kurja.Üleval, keskel paiknev viisnurk, sümboliseerib sõdurit, kes reguleerinud jõuvälju: helgemal poolel on suurem mõjuvõim kui tumedal . Obeliski heledama külje tõusunurk harmoneerub eemalseiva kellatorni katusega. Vaata pilti!
http://photoclub.by/work.php?id_photo=35561&id_auth_photo=1771#t
Mälestusmärk on pühendatud, meie kõnepruuki appi võttes misjonäridele ehk kohalikus tähenduses sõduritele-internatsionalistidele, kes hukkunud õigluse eest väljaspool riigipiiri. Nagu meie riik, nii Valgevenegi, vaatamata teinekord kujunenud sisule, ei nimeta oma sõdureid okupantideks. Nii meil kui neil on positiivne ellusuhtumine ja oskus anda sündmustele patriootine vorm. Afganistanis hukkus 5 Kalinkovitši rajooni noort meest. On austav, et mälestusmärk asub uue Jumalaema Kaasani Ikooni Kirik kõrval. On tähenduslik,et Valgevene iseseisvumisega kasvas inimeste tung kirikuisse. Kõik soovijad ei mahtunudki enam ära. Usklike algatusel ja kohaliku võimu heakskiidul otustati ehitada suurem kirik endise hukkunud Püha Nikolai kiriku kõrvale.Raha annetasid eraisikud ja firmad. Kaasani pühakuju kirikut ehitati 3 aastat, valmis 1993 aastal.
Ajaloolises lõikes on Kalinkovitšis viimase paari sajandi jooksul kirikuid enam hävinenud kui jõutud juurde ehitada.
Kliima muutused, katastroofid, purustused... seda õnnetuste jada peame vääramatuks jõuks.
Kuid kuidas nimetada möllu, mis kirikuid hävitab?
1857 aastal valmis Kalinkovitši asulas esimene kivist õigeusu kirik, mis ehitati laguneva puidust kiriku kõrvale. Valminud Püha Nikolai kirik, ühe suure ja nelja väiksema kupliga, oli aastakümneid küla uhkuseks: kõrgus 7 meetrit, põhiplaan 10,6x9,6 m2, põletatud tellistest seinte paksus 0,93 m. Teadaolevate andmete järgi eraldati ehitamiseks ligikaudu 10 tuhat rubla.Võrdluseks olgu teada, et 1 gramm kulda maksis 0,83 rubla ja lihttöölise palk 14 rubla kuus.Seega oli ehitamiseks vaja 60 töölise aastapalka või 12 kg kulda. Tervikuna olukord Venemaal ei olnud just kulla säraga. Sankt-Peterburgi maaviljeluse instituudi professor A. N. Engelhardt tõdeb, et kui talupojal sureks sama ohtralt noorloomi kui peres lapsi, oleks võimatu karja pidada. Kvaliteetne teravili läks ekspordiks ja viina tootmiseks. Maarahvas oli nälgimas. Sajandivahetusel, tulenevalt halvast toitumisest, sobis kolmest noormehest vaid üks armeesse aega teenima. Vaesus viis osa rahvast õigeusust maapealsema ideoloogiani. Kommunism lubas paradiisi konkreetses elus, mitte taevas. Unelmate ühiskond lubab igale inimesele maapeal hüvesid vastavalt tema vajadustele, mis tagatakse, kui iga isik võimetekohaselt tegutseks. Ent võimete arendamise asemel nagu tervislik eluviis, enesetäiendamine ja õppimine, haarati kinni ka täna lugupeetavast taktikast, mis on vaenlase otsimine.
Kommunismi ehitamise üllas idee nulliti juba eos, kui piirati ühtede inimeste vaimseid vajadusi uskuda Jumalat.
Võrdsuse ja vendluse asemel peeti uskumatuid priviligeeritumaks kui usklikke inimesi.Vaimulikud kuulutati rahvale vaimupimeduse jagajateks. 1918 aasta dekreediga lahutati kirik riigist. Siin pole midagi taunitavat, kui sellele ei oleks järgnenud kiriku vara ja maade konfiskeerimine.Proletariaadi diktatuur ei tunnistanud erinevate omandivormide ja ideede koos eksisteerimist. Sellest taktikalisest sammust alates hakati saagima kommunismi strateegiat, mille oksal parajasti bolševike juhid Lenin ja Stalin istusid. Surve kirikutele kasvas kolhooside moodustamise aegu. Kirikud pidid jumalateenistuste pidamiseks riigile maksma. Sadu aastaid oli Venemaal makstud kirikutele kümnendiku osa riigi tuludest. Proletaarlaste ajal mitte. Vastupidi, kui tekkis maksuvõlg, pühakoda viivitamatult suleti. Kohalik linnavõim ja komsomolid korraldasid kirikuvastaseid kampaaniaid. Uskumatud sundisid usklikke vabatahtlikult kirikuid sulgema, neid andma klubide või koolide kasutusse. Tänapäeva Valgevenes pole stalinismi ohtu. Nagu igas riigis, nii ka siin, tuleb karta inimest ennast. Riik manitseb oma kodanikke hoolivusele ja sallivusele. Linna sõites tabasin põdrapea, kes kutsub säästma elukeskkonda. Vaata pilti!
http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/111.html
1926 aasta suvel toimus Püha Nikolai kirikus kaklus. (Monumendiga pildilt näeme kiriku säilinud osa, punane kivist maja, uue kiriku ees, kellatorni kõrval.)
Kolme inimest pussitati, 2 said surma. Tulistades haavati vaimulikku. Juhtunust nördinud inimesed kogusid annetusi. Lõpuks kirik ikkagi natsionaliseeriti
ja kuni Saksa okupatsioonini asus seal kohalik pangakontor. Sõja ajal peeti kirikus jumalateenistusi. Peale sõda jällegi uskumatute kastutuses: täitevkomitee
ja 1960 aastast lastehaigla. Aastate jooksul on hoone ümberehitatud.
Punasest kivist hoones ehk endises Püha Nikolai kirikus, asus pildistamise aegu noorte tehnikahuviliste maja.
Huvitava ajalooga oli Püha Mihhaili kirik, linnast mitte kaugel, Domanovitši külas. Veristes lahingutes Napoleoni vägedega, tõotas vene ohvitser võidu korral ehitada kirik. Kapten Ivan A. Mihailov täitis lubaduse. Oma kulu ja kirjadega ehitatud puidust kirik valmis 1817 aastal. Langenud seltsimeeste mälestuseks ja võidu auks kaunistati altar kuldkirjaga «1812». Valgevenes rajati tol perioodil 20 aasta jooksul 20 kivist ja 70 puidust õigeusu kirikut. Tagasilöök tuli nõukogude korraga. Ateistlikus riigis määrati religioon väljasuremisele. Algas pühakodade sulgemine ja vaimulike tagakiusamine. 1930 aasta märtsis suleti Domanovitši külas vene ohvitseri ehitatud Püha Mihhaili kirik. Vahetult peale sulgemist saatsid kaks koguduse liiget Stalinile telegrammi, et kirik antaks usklikele tagasi. Kuuldused sellest käisid kiiresti üle maakonna. Järgmisel päeval kogunes kiriku juurde üle saja koguduse liikme, enamjaolt naised, kes valjuhäälselt pahandasid kiriku kellade mahavõtmise pärast. Kohalikud võimumehed ja linnast kiirelt saabunud täiendus, pidasid kogunemise algatajad kinni ja sundisid neid kirjutama Moskvasse uut telegrammi, seekord kirikust loobumise kohta. Naine kes esimese telegrammi saatis, keeldus allkirja andmisest. Selle vapra naise edasine saatus on teadmata. Mõne aasta möödudes kirik täielikult hävitati. Praegu laiuvad seal kolhoosi põllud.
Tänaseks on Valgevene usklike riik. Pooled Valgevene kodanikud on uurimuses vastanud "Jah, ma usun Jumalasse." 27%
kodanikest on tunnistanud, et religioon mängib nende igapäevaelus tähtsat osa, meie eestlased, vastavalt Gallupi tulemustele, vaid 14 protsenti.
Riik on valinud rahvust ühendavaks ideoloogiaks religiooni. President Lukašenko on rõhutanud, et ainult kõigi religioossete kogukondade ja riigi
koostöös suudab Valgene kaasaegse maailmaga sammu pidada. Valgevenes on kaotatud kirikumaksud ja ükski usklike
ühendus ei pea tasuma maamaksu.
