Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 9 viiv

Spidomeetris 3300 km , 5 öö autos

Ärkasin enne karjast. Vett ja kohvi jätkus.

Üle Dnepri ehk Krementšugi sillad

Sõitsin lõputuna näivale sillale, alles paari km järel paremale keerates, sain peatuda. Ja kohe läks kiireks, kuulsin nagu rongi liikumist, kuid näha polnud midagi. Vaevu jõudsin silla alumiselt korruselt midagi pildile jätta. Vaata pilti

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726553&size=l&album_id=244075

Kui hetman Mazepa tahtis Dnepri vasak- ja paremkalda poliitilist ühendamist, siis raudteesildade ehitaja polkovnik Amand Struve sai ülesandeks lahendada see majanduslikult. Harkivi ja Poltaava suunast Krementšugisse jõudnud transport pidi jääma Dnepri vasakule kaldale. Musta mere poolt tulev raudteeliiklus ei saanud Dnepri paremalt kaldalt kaugemale. Sild üle Dnepri jõe valmis 1872 aastal ja oli pikim, mida sõjaväeinsener oli seni ehitanud. Raudkonstruktsiooniga talasild oli 962 meetrine, koosnes 12 fermist ja toetus otstes kahele alusele ning oli ehitatud raudteerongide ja jalakäijate tarvis. Raudfermidest sild kujutab vastupidavuselt kraana noolt, mis ühendatud justkui suurematest ja väiksematest kolmnurkadest, millel terasprofiilist küljed. Sõrestik on kerge aga tugev. Sild toetus ja toetub praegugi tugevale kivimirohkele aluspõhjale, milleks on meile juba Poltaavas tuntuks saanud Võidusamba materjal. Insener Struve ehitis oli sedavõrd täpne ning kvaliteetne , et möödunud sajandi sõjapurustes hävinud silla ennistamisel kasutati tema ehituslahendusi.

1949 aastal raudteesild taastati ja ehitati juurde ka teine korrus. Sildade ehitamine sai justkui traditsiooniks. Peale sõda rajati Krementšugi linna (vene keeles Krementšuk) sillaehituse tehas. 8 aasta jooksul valmistati metallkonstruktsioonidest ligi 600 silda, ehitati viadukte ja kuni 80 tonnise tõstevõimega kraanasid. Kui sillaehituse vajadus vähenes kvalifitseeruti autotööstusele. 1959 aastal alustati raskeveokite tootmist. Krementšugi auto, rahvasuus tuntud KrAZ , toodangut müüakse ligi 60 riigis

Üks pikemaid, kus samuti raudteerongid alumisel korrusel sõidavad, on Öresundi sild Taani ja Rootsi vahel. 2000 aastal avatud 7600 meetri pikkune sild ripub vaiadel ja on mereveest 200 meetri kõrgusel. Elamusliku sõidu eest tuleb autojuhil tasuda 30 eurot. Rippsildade isaks peetakse endiselt aga Jaapanis 1998 avatud Akashi-Kaikyō silda. Üle 36 km pikkune hiiglane ehitati üle Akashi väina Honshu ja Shikoku saarte vahele.

Siirdugem tippsaavutustest tagasi välimuselt tagasihoidliku Krementšugi silla juurde, mis koos kaldaehitistega on 2 km pikkune, ent jääb alla Kiievi sillale üle Dnepri.

Praegune silla läbilaskevõime ei rahulda rahvusvaheliseks trassiks saanud vedusid. Plaanis on ehitada võimsam. Pole veel otsustatud, kas ehitada tunnel vee alla või sild üle jõe. Sild maksaks 1 miljard, tunneli ehitamine kuni 700 miljonit eurot. Poltaava kuberner loodab, et 10 aasta jooksul, mis hiljuti remonditud silla garantiiaeg lõpeb, peaks uus liiklusühendus valmis olema.

Meenutagem siinkohal Eesti sillaehitajaid. Ükskord, kui saarte ja mandri vaheline püsiühendus ei olnud veel tuliste vaidluste asi, tahtnud juba Vanapagan Virtsust Muhumaale silda teha. Asi takerdus ehitusmaterjali taha. Praegu, eurorahadega saaks nagu materjali, aga pole sedavõrd ühismõtlemist, et nii laeva- kui autoomanikud kasutoovust leiaksid. Poolehoidjaid leiaks, kui seda silda saaks ühetükis üles tõsta, et ei kahjustuks roheliste mõttevool kalakaitsest. Ent tõstesildade osas on meil isevärki kogemus. Kui nõukogude ajal Pärnu jõel kesklinna suunduva suursilla klapp esimest korda üles tõsteti, siis jäigi see avatuks kuni tank oma raskusega alla kallutas.

Dnepril on raudteesilla ülestõstetav osa vastu pidanud nii nõukogude kui ka Ukraina korrale. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726559&size=l&album_id=244075

Foto autor on Igor Chornukha, kes elab silla läheduses ja emailiga pildi saatis.

Avatava sillaosa alt sõidavad kuni neljakorruselised ja üle 100 meetrised alused. Kruiisilaevadel saab puhata Kiievist Istanbulini, teha paaripäevaseid vahepeatusi Odessas, Sevastoopolis ja Jaltas. Kahenädalane, odavaim laevasõit läbi Ukraina, 280 huvireisijaga ja mõne peatusega Mustas meres, maksab 800 eurot. Luksusliku kajuti eest kordades rohkem. Kuni 50 reisija jaoks on võimalik rentida ka omaette jõelaev. Igatahes Krementšugi silla tõstemehhanismil on piisav ressurss, et lasta kõigil soovijatel mööda Dneprit loodust nautida, iseasi, kas reisihuvilistel endil jätkub rahalisi ressursse.

Loomulikult on masu ajal säästlikum matkata autoga, selles ööbida ja kõikelõpus veel dieeti pidada. Ja pealekauba, kui mungad paastuvad kõigevägevamale mõeldes, siis miks ei võiks sina seda euro ootuse ja lootuse nimel teha.

JÄRGNEB…