Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes: Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes

Sihtmärk ehk miks ka mitte

Miks peaksid autoga Krimmi sõitma.Ennekõike on see ekskurss, kuidas kasinalt kulutades saada suurim elamus. Teiseks on autoga reisimine turvaline. Salongis, kui tagumised seljatoed ära võetud, saab öösel lahedalt magada. Oled kaitstud ka ootamatu külalise eest, kui uksed seestpoolt lukustatud. Kolmandaks annab auto vabaduse peatuda kus süda soovib. Ja saab aega kokku hoida! Hommikul saab startida koos päikese tõusuga. Neljandaks on huvitav kohtuda endise nõukogudemaaga, leida nostalgilisi pilte ja uuenenud olus kuulata eurotuulte sahinat. Pikad vahemaad kutsuvad maanteedel nagu iseenesest meenutama mida tuttavlikku oled varem kogenud. Autoroolis kõneled iseendaga ja oma noorepõlvega. Genereerub minevik küsimuste ja vastuste otsimisega.

Reisikirjas leiad pilte ajaloolis-poliitilises võtmes ehk Valgevenes ja Ukrainas tehtud fotosid.

Kasulik teada ehk kuidas vastuseid leida

Ma ei taha sind reisile asudes õpetada, kuid endale katsusin selgeks teha, et auto numbrimärgil EST kohustab üle riigipiiri sõites austama liikluse eeskirju kordades enam kui kodus. Pealegi on tõdetud, et aegamisi liigud jõudsamalt kui kiirustades. Kuid soovitan enne sõitu internetis veidi kodutööd teha. Mine http://www.yandex.ru/ ja otsingumootor leiab sulle Valgevene ning Ukraina kohta vastuse nii sõnas kui pildis .Et GPS kaardist pole alati abi, on kasulik end paberkaardiga varustada. Lihtne on osta e- poest http://www.books.ru/

Otstarbekas on mitmekesi tellida, hoiab saatmiskulude pealt kokku. Valgevene kaarti ja kirjandust Eestist ei leia, kavalam Venemaalt osta. Maksta saab Eesti kroonides, saadetis jõuab 2-3 nädalaga, teinekord ka kiiremini. Raamatud väga odavad! Näiteks autoteede atlas Eestist Musta mereni 58 ja saatmiskulu 52 krooni, samas hinnas ka Vene-Inglise-Vene sõnastik jne.

Tallinn ehk reisi alguspunkt

Reisi alustuseks vaja viisat. Pärnu mnt 106 juurest keerad vasakule, kui tuled Pärnu poolt, könnid veel 100 meetrit ja Magdaleena tänavas näed kõrget maja nr. 3 Valgevene lipuga. Esimese korruse trepil vaja dokumentide täitmise ootel veidi seista. Aja kokkuhoiu mõttes on kavalam avaldus saatkonna kodulehelt välja printida ja kodus ära täita. Maksin 35 eurot ja panga kviitungi ettenäitamisel sain 5 päeva möödudes viisa.

Koduakna all on jasmiinid närtsimas, suvilas kartulivaod valgeis õites. .Sõitu alustan hommikul kell setse kui spidomeeter nulli keeratud

Daugavpilsis täidan bensiinipaagi. Neste krediitkaardiga on see lihtne. Tollipunktini 45 km.

Valgevenesse ekh pääsla läbi Urbanõ

Enne kui tolliametnik märgistab passi saabumise aja, pean täitma migratsiooni- kaardi ja tasuma transiiditasu 15 dollarit. Sain loatähe sõita Valgevenes 7 päeva. Transpordi inspektsiooni pääsmikku ei tohi ära kaotada. Kui lahkun mingist teisest tollipunktist ja pole ette näidata tasumise kviitungit, vaja uuesti maksta. Samuti vaja alles hoida registreerimise kaarti, see on esimene asi mida nõutakse kui miilits peaks sind teepeal peatama.Veerand tundi hiljem sain „Belarusbanga“ kassast 80 euro eest 314 tuhat rubla ( 1 euro 3925 rubla).

Braslai (Braslavi) linna sisenedes jääb turismibaas paremale, enne seda teeääres järv. Pole midagi lihtsamat, kui järve ääres ööbida.

Hommikukohv suurest Hiina termosest, kell on kuus. Polatski linnani 130 km.

Spidomeetri näit 0700

Vasakul ja paremal järved ning Valgevenele iseloomulik udu.

Hobune viib peremeest kartulivagusid muldama.Vaata pilti!

http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/129418?page=0

Hotškava bussipeatuse lähedal niidab külamees heina. Juba mitu vaalu maas. “Bog v pomoštš !“ Vana mees mõistis mida soovisin. Mehel kodus 2 lehma, kes iga päev 30-35 liitriga pere büdžetti balansis hoiavad. Piima müügist kogub enam raha kui pension pakub. Turul saaks 1 liitri eest 1000 rubla, kokkuostust poole vähem.

Tuleb välja, et vestlen miljonäriga! Kodus veel 2 siga. Ligi hektar kartulipõldu, mis talgute korras üles võetakse. Naine samuti ligi poole miljonilise pensoiniga. Ja on veel potentsiaali… kui loodus elu annaks. Loomi võib pidada kuis kellegil jaksu. Kolhoosi keskus 5 km kaugusel, kus tööpuudust ei tunta. Mine või kadedaks! Või mine tea? Valgevene pensionär saab pinsist bensiini 150, aga Eesti tervelt 300 liitrit osta.

Varahommikul platsis ka elekriliinide trasside rajajad.Võimas Belarus topeltratastega randaalib paarimeetrilist võsa mulda. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=14586031&size=l

Peale poole tunnist sõitu oli näha ligi 100 hektarine ühismajandi põld, kus peenestati siloks haljasmassi.Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/102.html

Põllukultuuride kasvatamine nagu meil aastakümned tagasi.

Midagi siin nagu tehnoloogiliselt erinevat pole, välja arvatud põldude suurus. Viljad on heas seisus, rohumaad niidetud. Agronoomi silm puhkab ja seda ka piltnikul, udu kümbluses.Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/98.html

Ennist mehega rääkides ta kinnitas, et nende kandis on udud igapäevane nähtus. Meelt tervendav on silmitseda korrastatud, ilusas seisus, värvitud farme. Ja mis peamine, ei näe põldude vahel hukkuvaid tootmishooneid, mis kunagi ehitatud, on osatud ära kasutada.

Polatsk ehk Euroopa naba

on vanim Valgevene linn. Asub Zapadnaja Dvinaa (Lätis Daugava) ja selle sisajõe Polota suudmealal. Polatsk (vene keeles tuntud Polotsk) asutati 862 aastal. Linna areng on seotud viikingitega (venepäraselt varjaagid). Varjaagid rajasid läbi Ida-Euroopa oma kaubatee, mille üks haru läbis Polatski linna. Riiast mööda jõge alla on linnani 450 km. Viikingite laevateede võrgustik sidus Laadoga järve kui ka Balti merd Musta ja Kaspia merega. Et kaitsta end viikingite mõjutuste eest, hoogustus kohalike pöördumine kristlusesse. 9. sajandil, kui Rooma patriarhid soovisid teistelt patriarhidelt allumist, hakkas ida ja lääs üksteisest eralduma. Õigeusu kirik ei soovinud alluda Rooma paavstile ega muuta usutunnistust. 1054 aastal kristlus lõhestus, tekkisid katoliiklaste ja õigeusklike kogudused. Kiievi suurvürstiriigi koosseisu kuulunud Polatski vürstiriik ehitas 11 sajandi alul Polatski Püha Sofia kreeka-katoliku (õigeusu) katedraali. Polatskist sai õigeusu levitaja kogu Valgevenemaale. Sofia õigeusu kirikuid ehitati ka Novgorodi ja Kiievisse. Vürstiriigid olid omavahelises võimuvõituses. 1066 aastal vallutas Polatski vürst Novgorodi ja lasi maha võtta Sofia katedraali kirikukella ning paigutada see oma, Polatski Püha Sofia, kellatorni. Polatskist sai kogu Valgevenemaale õigeusu levitaja.

Varjaagide sõidud katkestas mongoli vägede sissetung Kiievi-Venesse. Ent Poola Leedu väed takistasid mongolite läände suundumist. 1243 aastast jäid Polatski vürstid Leedu vürstikiigi koosseisu. 15. sajandist kuulus Leedu Suurvürstiriigile kogu tänapäeva Valgevene. 1498 aastal omistatakse Polatski linnale Magdeburgi õigus (omavalituse).Linna vapiks saab kolmemastiline purjekas.

Liivi sõja käigus langeb Polatsk 1563 aastast Venemaa osaks. 1579 aastast jääb Poola valduseks. . Põhjasõja aegu rüüstasid seda ala vene väed. Peeter I käsul tehti 1710 aastal Polatski Sofia kirikust püssirohu ladu. Peale plahvatust oli kirik ligi 20 aastat varemeis. 1850 aastaks taastatud kirik sai teise välimuse, kunagiste sibulkuplite asemel ehitati lõunatiiva kaks sümmeetrilist 50 meeti kõrgusega torni, uuenes interjöör. . Võimu ja uskumiste ajaloo pööristes olnud Püha Sofia katedraalil pole enam kogudust.1985 aastast on kirikus muuseum, korraldatakse orelikontserte ja rahvusvahelisi muusikafestivale

Praegu elab linnas 83 tuhat elanikku. Valdav osa inimestest on vene õigeusku.

Linn taastas ajaloolise vapi.Vaata pilti!

http://www.photosight.ru/photos/3460069/?from_member

Kolmemastiline purjelaev lehvib linna lipul ja on 1992 aastast ka postmargil. Pildilt näeme varjaagide veetee algusosa Kreekasse ja üleval Daugava paremal kaldal, Valgevene vanimat kivist kirikut ehk Püha Sofia katedraali. В

Venemaa teadlased geodeesia teadusuuringute instituudist kinnitasid Valgevene geodeetide arvutusmeetodit , et Euroopa geograafiline keskpunkt asub Polotski linnas. 31. 05. 2008, linna tähtpäeval, paigaldatigi kesklinna parki obelisk «Polatsk – Euroopa geograafiline keskpunkt: 55 kraadi 30 minutit põhjalaiust ja 28 kraadi 48 minutit idapikkust.Vaata pilti!

http://www.photosight.ru/photos/3384236/?from_member

Kuigi reisi jooksul külastan veel kaht Euroopa naba, ei hakka sellele turismiatraktsioonile küsitavusi otsima. Usun, et kui Haanjaamal leiduks nutikaid mehi, tõestaksid nemadki Munamäe torni Geograafiliseks Keskpunktiks. . Euroopa kaalu arvutuses vaja saarte ning mandri osast mõni punkt välja jätta või tuginedes nn uuematele andmetele, hoopis mandrijoont pikendada.

Mandri kogukust nagu muidki seoseid peab kaaluja õigel ajal, õiges kohas, õige meetodiga, õigele institutsioonile, õigust pakkuval viisil enda kasuks seadma.

Ja mis haritud inimene see on, kes ei oska tõe pähe oma nägemust müüja. Polatski linnapargi väravas, peale puude vilus lehvivate pintsakuhõlmadega Leninist möödudes, on kõrgel sinisel riidel rippumas meeldetuletus: Polatsk on parim linn maailmas! Kohe tundsin, kuidas naeratus näkku valgus ja kogu sisemusse voolas nostalgia. Ma olen sind leidnud… Nõukogudemaa! Ent , tuttavat loosungi värvi polnud kuskil, ainult üks must linnavalitsuse Mersu välksatas punast kui pidurdas.

Valgevene pealinna ringteeni jääb 220 km.

Hatõn ehk kurbuse helid

Minskist 50 kilomeetri kaugusel on paremal maantee ääres suurte tähtedega raiutud viit. Tähti märkamata pole võimalik neist mööduda, ja kas peakski. Seda enam, kui eelnevalt kodus veidi ajalugu uuritud.

Sadade hukatud külade mälestuseks loodi memoriaal Hatõn , mis nagu üks inimkannatuste sümbol Teisest maailmasõjast.

Tänaseks on ühe küla ammune tragöödia uute sündmuste taustal pisut teisenenud. Tšernobõli aatomielektrijaama avariis õhkupaiskunud radioaktiivsest tolmust kandus 70% ulatuses Valgevenesse. Inimesed pidid kodudest lahkuma. Põllud jäid kasutuseta. Riigipea on võrrelnud Tšernobõli katastroofi Valgevene külade hävimisega sõjas. Nüüd, nähtamatu vaenlase korral, on oma elukohtadest lahkunud ligi 300 tuhat inimest. Radioaktiivse saaste tagajärgede likvideerimiseks on Valgevene riik kulutanud üle 20 miljardit dollari. Tallinnas, viisa taotlusel, küsisin Minskis elavalt noormehelt, kes ringreisil Eestis oli oma passi kaotanud ja sootkonnast abi otsimas, kas ta teab Hatõni asukohta, teadis, aga vaatamas pole käinud. Uued probleemid, vähendavad vanade haavade valu ja aktuaalsust. Kui 2005 aasta Venemaal väljaantud autoteede atlasel on märgitud Hatõn, siis 2009 aastal Minskis trükitud autoteede kaardilt seda kohta ei leia. Ent selle paiga leiab pea kinnisilmi magistraalil M-3, mis kulgeb Minskist Polatski suunas Vitebski linnani. Meelde tuleks jätta, et muuseum on esmaspäeviti suletud, teistel päevadel avatud 9.00 kuni 17.00. Ent memoriaali väljakule pääseb piiranguteta iga päev.

22 märtsi hommikul 1943 aastal, 6 km sellest külast, oli partisanidel tulevahetus politseipataljoniga. Surma sai üks fašistide ohvitser. Kättemaksuks hävitati küla (149 inimest, üle poolte olid lapsed). Inimesed aeti küüni ja põletati nagu ka kõik küla hooned. Eriti traagiline, et karistajate hulgas oli endiseid punaarmee võitlejaid. Omad omade vastu… Mis moodi?

Punaarmee oli Poola käest võtnud Lääne Valgevene samadel alustel nagu Hitlergi. Toetudes Molotovi-Ribbentropi paktile, tungisid Nõukogude Liidu väed 17. september 1939 Poolasse. Vahemärkuseks: sisuliselt sellest kuupäevast sai Stalinist Hitleri toetaja ja osaline teises Maailmasõjas. Valgevene ja Ukraina rahva nn päästmise operatsioon Poolas lõppes sarnaselt Eestile: „ kodanliku elemendi“ küüditamise ja mahalaskmisega. Kas sellisest olust läksid mehed nõukogulikust patriotismist või lihtsalt sundusest punaaarmeesse, kas paljud ootasid esimest võimalust liituda Hitleri armeega? Ajalugu kinnitab, et jah, osa vangivõetud punaarmeelastest nii Valgevenes kui Ukrainas, olid teisele poole üle läinud. Kas oli see liitumine oletatava võitjaga, või oli see pelgalt kättemaks omaste ja sõprade küüditamise eest? Küllap on siin mõlema teguri koosmõju. Pealegi oli Stalingradi lahing veel olemata, ent Leningradi ja Moskva eeslinnades juba edukad väed.

Valgevene hukatud külade mälestuseks avati 1969 aastal memoriaal Hatõn. Kompleksi mõjuvõimsaim on 6 meetri kõrgune pronksist skulptuur (skulptor S.Selihanov) „Alistumatu inimene“.Vaata pilti!

http://www.photosight.ru/photos/3367557/?from_member

Prototüübiks küla sepp Josif Kaminski, kes haavatuna ja põlenuna öösel toibus ja laipade seast leidis oma poja. Ta suri isa süles. Mehe mälestustest võib internetist vaadata videot.

http://khatyn.by/ru/about/

Endisel külatänaval on praegu 26 tuhkjashalli obeliski, mis sümboliseerivad külamajade korstnaid. Korstnajalal on tahvel nimedega, kes majas sündinud ja elanud. Korstna ülaosas kelluke. Memoriaal kaikuvate katkendlike kellahelinatega, pole üksnes hinge pitsitav elamus, vaid jääb mällu kui kunstiteos.

Olen mitmendat tundi Hatõnis, ega saa edasi… kellad helistavad justkui kuulutades teistsugust aega. Sepp seisab oma surnud pojaga. Õhtupäike lohutab külade kalmistut. Haudadel on nimed, mis kaardilt kustutatud, kuhu tagasi ei jõudnud ükski hingeline, urnides küla muld. Kogu memoriaali pindala on ligikaudu 50 hektarit. Ikka leidub lilli külade kalmistute urnidel või kõrgetel nimetähtedel. Ja jälle need kellad helistamas… korstna küljes… rippu… programmeeritult käsu peale vaikust lõhestavad. Inimesi on vähemaks jäänud ja ka mul pilte mälukaardile piisavalt talletatud. Vaja mõelda öömajale, edasisõidule… kuigi siinne püha paik nagu sunniks edasi olema.

Sina, mu noorem mina, sõitsid seda vaatama mootorratta seljas. Sellest möödas juba 40 aastat. Mõni aasta vähem! Aga olid õige õhevil, kui said teada, et isegi Fidel Castro olla Hatõnni külastanud. Fidel oli siis legendaarne vabaduse idee eest võitleja!

Tänaseks on endise küla puud täiskasvanuks saanud, sirgunud uueks eluks. Ainult kellahelinad kannavad endist viisi seletamatut ärevust ja isegi kutsungit, ära unusta!

Jah, kui riiki vallutava vaenlase vastu astuvad ka tsiviilelanikud, jääb kogu rahvas löögi alla. Teises maailmasõjas hukkus 2,2 miljonit ehk iga neljas valgevene elanik. Seega on riigis arvukalt leinajaid ja selle kinnitust näeb uute kirikute ehitamistega, rääkimata olemasolevate sümbolite austamisest.

Olgu see siis standardne mälestusmärk, skulptuur, igavene tuli, pärjad ristiga. Alati leidub inimene, kes vikatiga on mälestist umbrohupuhtana hoidnud. Ainuüksi see tõdemus lisab reisile rahuldust, kui mõelda Eestis valitsevale mentaliteedile. Lihtsa poliitilise kübaratrikiga muudeti austus punaarmees langenu vastu põlastusväärseks. Omavalitsustele majanduslikult kergem, äärmuslastele aga uus mängupaik paljastamaks okupatsiooni ning kütmaks vaenlase otsimist.

Mirski kindlus ehk pilt rahatähelt

Sarnaselt tänapäeva seitsme maailmaime otsimise konkurssidele korraldab seda mõni riik siseselts. Minu reisi sihtpunktide hulka kuulub Valgevene ja Ukraina harulduste külastamine. Interneti hääletuse tulemusel on üheks Valgevene imeks Mirski kindlus.Minskist linnatüüpi külasse Mir on 90 km. Sõit kindlusesse Minsk–Brest kiirteel M1. Kuni kiirtee alguse tõkkepuudeni lasti veoautodel 80, sõiduautodel 100 sisse võtta. Peale 1 dollari tasumist juba voli 100 ja 120. Lauge tee, kahesuunaline ja kahes reas. Minu Lada-112 kruvis end rõõmuga lubatuni. Mitmed, kes ei viitsinud pingutada, jäid maha! Huvitav kogemus, kui võimaldatakse kiirustada, siis hullusid möödasõitjaid ei kohtagi. Kas teinekord kihutatakse reeglite rikkumise, mitte tõttamise vajadusest või on tegu juhusega. Peegelsiledal teel on sõitmine puhkuseks, just kui preemia varem läbitud piirangute eest. Nauding naudinguks, kuid ega minagi üle veerand tunni punnitanud, jäin truuks kütuse kokkuhoiule, kuni paduvihm panigi loodusliku piirangu. Märkasin, et isegi kõige julgemad või võimsamad ei hakanud kiirust üle 100 kruvima.

Külas Mir (tõlkes rahu) asub Mirski kindlus, mis on 2000. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse (Tallinna vanalinn 1997). Kindluse tornid vaatavad sind ka 50000 rublaselt rahatähelt.
Kindlust hakati ehitama, kui küla oli juba 200 aastane.
Kindluse, millel oleks ka sõjaline kaitsevõime, ehitamise ajendiks oli saada Poola krahvitiitel. Paraku suri omanik enne kindluse valmimist. Kindlust mainitakse esimest korda 1531 aastal, kui kohus arutab omaniku vara pärimist. Krahvi tiitli kindluse väljaehitamise eest sai lõpuks esimese omaniku lapselaps. 1655 aastal, Poola-Vene sõjas, vallutasid kasakad kindluse. 30 aastat hiljem häving osaliselt taastati. Põhjasõja aegu (1706) laastasid seda Rootsi väed. 1730 aastaks oli kindlus täielikult taastatud ja elas sisehoovi ehitatud mitmekorruselise palee ja iluaedadega oma säravamat aega. Kõrgel vallil, 25 meetrilised nurgatornid, 12 meetri kõrgusega ja ligi 3 m paksusega seinad, ümbritsetuna veega, oli feodaalajastu Valgevene arhitektuuri ehe. Alates 1795 aastast jäi Vene Impeeriumi alaks. Palee põles 1812 aastal ja kahjustusid kindlusetornid. Bastionid ja kaitserajatised on kindluse osad, mida sajandite jooksul on hävitatud ja taastatud ning vastupidi. Vahetusid omanikud, ent keegi polnud enam huvitatud renoveerima kindlust ja sisehoovi paleed. Sajandi lõpus sai kindlusest piiritusevabrik.1921 kuni 1939 oli Poola riigi ja edasi taas Venemaa valduses. Kuni sõjani töötasid seal teenindusartellid. Sõja ajal hoidsid sakslased kindluses vange.Peale sõda leidsid seal varjupaika kodutud, kes omakorda kahjustasid ehitist ja põletasid mööblit.

Ajalooliste huviväärsuste taastamisega tehti algust 1983 aastal, 1992 avati muuseum. Puhkepäevad on esmaspäev ja teisipäev, lahti 10,00-17,00.Restaureerimistöid tehakse

praegugi. Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/104.html

Kui pärale jõudsin, oli muuseum suletud. Ausalt öeldes, ei kibelenudki nii väga raha kulutama. Pilet maksab välismaalasele 9 eurot ehk ligilähedaselt tuleks loobuda ühest Mirski kindluse pildiga rähatähest. Mulle piisab kulutustest interneti püsiühendusele, et hankida virtuaalselt muuseumide materjali. Reeglina ei külasta reisil tundmatuid asumeid, vaid teen neid justkui kodutöö järelkontrolliks. Enamus vaateid on fotoportaalidest juba nähtud ja teabeallikatest talletatud. Täna ja praegu on oluline, et leiaks pildistamise punkte õhtuks ja hommikuks, et hiljem pildipankasid oma fotodega täiendada.

Hotellis polnud kohta. Ja jälle kokkuhoid. Olla tasuta ajaloolises paigas, kus on aset leidnud värvikaid elupilte, see on enam, kui loterii võit. Igas mõttes kordumatu võimalus! Kas minna kindluse lossi renoveerivate mehhanismide juurde. Just... kivimüüride kõrvale. Masinapark on lukustatud traataia tage, järelikult hulgused siia ei tule, võib olla hoovis isegi valvur.Juhul kui keegi peaks varakult tööle tulema, on see äratuseks üsna meeldiv.Kuid usun kuue paiku juba fotaparaadiga jalul olla, võib olla veelgi varem, et päikese järgi õiget võttepunkti leida.Otsustatud. Linnakärast ka veidi eemal.

Spidomeetris 1300, 2 öö autos

Kell 6. Oli hea uni.Öösel üks sõiduauto sisenes prozektorist valgustatud parklasse.Kuna olin traataiast veidi eemal, jäi ruumi minust mööda sõiduks ja värava avamiseks.Probleem tõusis hommikul.Selgus, et lossi ei saa jõe poolt pildistada.Päikene paistaks objektiivi ja kindlus jääks varju. Kas õnnestub ida poolt kaader leida?

Midagi ikka!Veerand seitse, kui külatänaval pikad varjud, oli üks abistaja hädas kaaslase talutamisega.Vaata pilti!

http://foto.mail.ru/mail/akaasik/73/77.html

Et seltsimehe jõud ületas maa külgetõmmet, välditi hädamaandumist, vähemalt selle aja sees kui nad kaadrisse sain. Pilt pole ilmutatud aasimaks kui paljud Valgevenes alkoholi armastavad või kuidas kannatavad, vaid lustakate inimkeha võngete talletamiseks.Pealegi oli meeste häälitsuses ennemini enesehaletsemist kui kõige vägevamatega räuskamist. Ja andku pildile jäänud andeks, ent nende önnetust oli õige naljakas jälgida.