Eelmisest viivust jäi, partisanidelt metsavendadele mõeldes, üles küsimus, miks USA tollaja raadiohääled ei õpetanud metsas redus olevaid mehi, kuidas ellu jääda. Eesti rahvast kasutati külma sõja tööriistana, mitte talle abi andmiseks, kuidas teha õigeid valikuid, et ellu jääda.
Et ületada Valgevene piiripunkt Komarin, tuleb ööbida selle lähedal või vähemalt tunnise sõiduaja kaugusel. Vaja enne tolliametnike vahetust üle jõuda. Miks selline ülesanne? Olen kogenud, kuidas hommikuse vahetuse aegu muutub autos istumine igavikuks, olgugi et piiriületajaid vaevalt kahekäe sõrmede jagu. Mida lühem järjekord, seda rahulikum ametnikul kohvi juua. Ukraina poolel on sellel ajal nii sisse- kui väljasõidul isegi suurem kohmerdamine. Päike ühtäkki vikerkaart poetamas! Kuid pole pilkupüüdvat maastikku, on vaid lage põld. Ilmselt niikaua kui sõites leian esiplaaniks midagi sobilikku, kaob valguse sära. Mingid puud eespool! Autost jooksujalu välja ja viimase hetke vajutus!
Vaata pilti!
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133058/?page=0
Maantee ääres pisike restoran. Kosutan veidi vaimu, et päeva meenutusi partisanidest ja sellega kaasnenust maha raputada. Must kange kohvitassike maksab 3900 rubla, meil tuleks 15 krooni. Valgevenes elades saaks Eesti pensionäril aastas üle miljoni rubla. Miljonärina olemise jutt meeldis ka baarmannile. Läks lahkeks ja lubas oma hoovis öösel autot parkida. Tänutäheks tõin kaks Eesti parimat pooleliitrist õllepudelit. Olin reisi jaoks ostnud neli neljalist plokki, et autos magamise korral valvureid kostitada. Proovin uudishimust ka 100 grammi valgevene konjakit 4100 rbl (16 krooni).Pole maitse tundmise spetsialist, ent kui oleks aega, kõlbaks teist kordagi tellida. Mõne eksootilise produkti järgi, mida antud riigis ise ei valmistata või kasvatata, saab ära arvata kaubahinna kujunemise. Spordi mõttes rehkendan, miks 100 grammi kohvivett on samas hinnas konjakiga. Valgevene aktsiis on alles poisikese kasvu! Ei tea, miks? Järsku riik hoolitseb rahva tervise eest, et puskarit ei aetaks või odekolonni ei joodaks. Ent kui odav, siis joovad palju! Pole ringi sõites nagu aru saanud, et nad eestlastest enam tarbiksid. Kirikutes käib küll rahvast enam.
Baaris kuuldus, et Komarini tollipunktist saavad üle ainult Ukraina ja Valgevene masinad. Minu kodutöö internetist seda ei avastanud! Tõsi, selliseid ülekäike on. Mullu Ukrainas pidingi tagasi vurama. Igatahes sõidusuuna valikusse on poetunud kahtluse pisik.
Kolmas öö autos. Spidomeeteris 1800 km.
Tollal teadsid seda vaid väljavalitud parteiarhiivist, samuti Lenini naine, Stalin ja veel mõned parteijuhid. Kogu nõukogude aja olid arhiivid lukus ja parteijuhi elu osaliselt salastatud. Tänase malli järgi pole samasooliste armastus, esinegu nad meie ees kas meedias või homoseksuaalide baarides, mingi sündmus, ent omal ajal, kui Lenini teoseid lugesin, oleks saladuse väljalipsamine mõjunud eemaletõukava pauguna.
Valgevenes on Leninist mitmeid kordi suuremas aus fašismi võitu tähistavad sümbolid. Kas on see aja märk, eristamaks olulist ebaolulisest, või on Leninist ära tüdinetud? Võib oletada, et kui rahvas taas õigeusku pöördumas, siis Lenini nimi tuhmubki. Kuid on üks Valgevene küla, kus nimi mitmeid kordi vanem kui Lenini eluiga. Küla asub Slutski jõe kaldal, 40 km enne Pripjatisse suubumist. Koduloolane oli leidnud, et sadu aastaid tagasi, võtnud kohaliku mõisniku tütar Lena endalt elu. Õnnetu armastaja viskus kõrgelt kaldalt jõkke .Lohutamatu isa pani, tütre mälestuseks, külale Lenini nime.
Lenini nimi hoogustas külas revolutsioonilist tegevust. Saati Peterburi sündmuseid, loodi külas kohe nõukogude võim. Seevastu peale Kodusõda, Poola riigi valdusesse jäänuna, said leninlased, oma ajaloolist küla nimetades, politseinikelt karistuse. Viimase sõja ajal oli külas koonduslaager, kus hävitati mitu tuhat juuti. Siinkohal veel üks pentsiku nimega juhtum. Lenini küla arsti nimi oli Hitler ja keda sakslased koos teistega tapsid.
Rohkem kui proletaarlaste parteijuhi kivikuju, armastavad valgevenelased metsa ja loodust. Teeäärtes on näha kirjadega kaetud värvitud tähiseid, manitsemaks hoidma loomi ja linde. Ei saa Valgevenet seljataha jätta, jäädvustamata teeääres naivistlikke pilte. Kogu sõidu vältel jälgivad kividelt sind metsloomad.
Vaata pilti
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133060/?page=0
Kuusetüve kõrval üleskutse: hoia loodust, kaitse metsa. Sagedaseim käsulause on, ära viska prügi.
Ja tõega, ei näinud asfaldi kõrval vedelevat olmeprahti. Kas mõjub trahvimise ähvardus? Eestis võid tundide kaupa sõita, kohtamata tee ääres võimalust, kuhu panna tühjaksjoodud taara. Valgevenes on teisiti. Siinmail polegi vaja kampaania korras teeääri puhastada, sest kõikvõimalikes kohtades on prügikastid paigas. Paraku meie prügikoristus on pigem reklaamikära, kuidas likvideeritakse tagajärgi, ent mitte põhjuseid. Kui ühistööna valmistaksime aluseid ja paigaldaksime prügikaste, teeksime ära midagi väärtuslikumat kui senine tulem.
Kell seitse, külatänavad on vaiksed. Üks kummirehvidega hobuvanker siiki läheneb. Tubini külas mõlemal pool asfalti uuemad majad.Sekka vaid mõni vanem, madala katusega,ühekordne palkmaja, siniste aknaraamidega.Teeääri palistavad toonekurgede pesad. Hobune oli märgid jätnud. Toonekured jalutamas. Buss tuleb vastu, kured hüppavad kraavi ja eemalduvad põllule. Karjane suure piitsaga, jälgib, et veised vasakult poolt äkki teele ei trügi.
Tollipunkti on veel 50 km. Eks näis kas saan sealt üle
Lõuna-Valgevenes on hulga kopsakamad põllukultuurid kui põhjapool nähtud. Hästi tihe rukkipõld. Juba mitu km olen sõitnud ja ikka põld ei lõpe. See on nagu agronoomi laulupidu, silmarõõmuks vähemalt 50 miljonit kõrt . Vaata pilti!
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133059/?page=0
Jah, nii suurt rukkipõldu pole ennem näinud. Rukist kasvab Valgevenes samapalju kui Ukrainas ning neid edestavad Poola, Venemaa ja Saksamaa.
Teeääres tahvlid hoiatamas tähelepanelikusele. Kuid täna, taolist uduseina kui tulles, ei ole.
Paremat kätt mais juba õitseb. Sellise aja kohta väga suure saagi potentsiaaliga: mehe pikkune ja enamgi, tihe, roheline müür. Edasi tumedas värvitoonis söödapeedid. Nisupõld, madal, ühtlane. Üksiti toonekurg jalutamas. Ümber põllu randaalitud haakeriista laiuselt kaitseriba.Tumepruun muld. Tundub, et vastu Ukraina piiri, läbin väga tasemel majandit. Pildistan nimesilti: ühisettevõte” Punane sovhoos”. No miks peab 21 sajandil punane nimekuju edasi elama? Ent seda nime leiab kaardilt mitmest teisestki oblastist.
Mida järeldada? Mitte Valgevenes pole aeg peatunud, vaid minus endas, kui härja kombel punast nähes, end üles kütan! Meenub veel üks teine enesepiitsutus. Hiljuti virtuaalses pildiportaalis pahandas fotosõber, miks ma nõukogude korda taga igatsen.Sedastas, et ta ei taha mitte mõeldagi, millises suletud totalitaarses riigis me elasime. Tol ajal poleks kõne allagi tulnud, et tavainimene oleks saanud välismaale sõita. Paraku elab süüdistaja justkui muutumatus ajas. Ta ei märka, et endise nõukogude suurriigi inimesed reisivad sama vabalt kui meie ja nemad küll ei taha suletud riigis elada. Nõukogude aega ei igatseta ka mitte Valgevenes. Teine asi on meenutada oma lapsepõlve, tööaastaid. Ühegi riigi ühiskonnakorraldus ei suuda pisendada tema alama noorpõlve rõõme ja läbielamisi, olgu või ebameeldivad, sest nad on kallid, seotud lähedaste inimestega, nad on minu omad.
Kas ehk võtta rahulikult, punane on vaid üks värvus. Värvide mitmekesisuse mõistmine on ka USA-s enam arenema hakanud. Esmalt presidendi nahavärvi valikus ja siis väikese naaberriigi nägemises. USA, hirmust kommunismi idee ees, keelustas aastakümneteks oma rahvale Kuuba saare külastamise, hiljuti hakati osaliselt juba lubama. Paraku, küttes end kommunismi vihkamisega ja tappes selle idee kandjaid Vietnamis ja Koreas, ei leidnud USA valitsus ülemaailmset mõistmist, rääkimata oma rahvast. Tänapäeval, olles majanduslikus surutuses, ollakse tänulikud võimalusele suhelda punase Hiinaga. Olgem ausad, teame ju hästi, mitte punase lipu lehvitajad ei hävitanud USA kaht kõrghoonet ja inimesi.
Milline kergendus!
Esimene hea signaal piiri ületamise võimalusest. Läti numbrimärgiga masin tuiskas minust mööda! Küllap ta ikka loodab kaugemalegi põrutada kui valgevene riigipiir!
.
Oli meeldiv lahkuda ehk kohtumiseni Valgeve!
Peale kella kaheksat läbisin Kamarini piiripunkti. Enne sain alles jäänud rublad eurodeks vahetada.Valgevene rahast puhas ja samas ka grivnadest, mida kohapeal ei müüdud. See eest lohutav teadmine, et bensiini on üle poole paagi ja igal juhul jõuab sõita nii esimese Ukraina panga kui ka tankimisjaamani. Üldiselt võib rahul olla. Valgevenemaa sai ootuspäraselt läbitud, kui mitte enamgi. Kompuutreid on vahetatud! Nii dokumentide vormistamine kui kogu korraldus on kiirem ja veelgi usalduslikum. Tolliametis, eelmise korraga võrreldes, oli noori naisi tööle võetud. Mida riiki sisse tõin ja välja viin, pole probleemiks tehtud. Mäletan eelmisest korrast, tollist keegi küsis, mis mul jahipüssi meenutavas rohelises kotis on. Kuuldes, et fotoaparaadi statiiv, jäädi uskuma. Ehk aitas siin minu hall pea ja vene keele kasutus, ei tea.Igal juhul võib ametnikke usaldada.Teel olles võib alati miilitsa poole pöörduda, juhatatakse, selgitatakse ja teinekord tuntakse ka huvi, kuidas Lada vastu peab! Peab!
Ei jäta seekord Valgevenega hüvasti.Kolme nädala möödudes taas meeldiv kohtuda! Pole tarvidust Poola kaudu koju sõita!
Dnepr on piirijõgi ehk sild Tallinna baari
Pikkuselt on see Euroopa neljas jõgi. Algab Venemaalt, Belski kõrgustikust. Valgevenes voolab 600 ja Ukrainas 1100 км pikkuselt. On 70 km ulatuses kahe riigi piirijõeks. Ukrainas kohtume Dnepriga mitmel korral ja jõuame veel mõõta laiust ja võimsust. Eelpool, kirjeldades Polatski linna, oli Dnepr viikingite laevateeks.
Kiievisse on 200, aga Eestiga seotud linna kõigest 20 km.
Mõni km peale piiriületamist on viit Slavutitš. Sirge asfaltee, kahelpool noor mets, paarikümnesed männid ja tükati poole vanemaidki. Autosid selles suunas peaaegu ei liigu.Piiramatu arv metsapeatuseid.
Vanaslaavi keeles nimetati Dnepri jõge Slavutitš. Linn on Ukraina kõige noorem ja ehitati Tšernobõlist evakueeritutele. Ka Eesti ehitajad on siia oma jälje jätnud. Iga nõukogude vabariik on ehitanud oma stiilis maju, mis kvartalite kaupa annavad linnale romantilise sisu. Üllatas, et eestlastel ja lalätlastel on tüüpilistele 5 korruselistele karpmajadele tehtud 1 korruselisi viilkatusega kahepereelamauid.Korteris 4 tuba. Seal elavad inimesed, kes on kaugemalt tolnud oma elutingimusi parendama.
Sain ühe daamiga jutule.Nemad olid Leningiradist, mees töötab praegugi spetsialistina Tsernobõli aatomielektrijaamas.Paljud sõidavad tuumajaama tööle,samuti on siin suur raudteede sõlm. Ilmselt oskab, 22 aastane linn, raha liigutada. Linnas silmasin mitmeid pangakontoreid. Pangas, kus valuutat vahetasin, oli deller siin linnas sündinud.Üllatusin aga siis, kui nägin suure väljaku ääres Tallinna nime. Vaata pilti!
http://fotki.yandex.ru/users/akaasik/view/133061/?page=0
Baaris vanalinnna pannoo ja riiulitel Vana-Tallinn. Tass kanget kohvi sama hinnaga mis Valgevenes ehk siin siis 12 grivnat.
Enne lahkumist sain aru, miks niipalju näha lasteootes naisi.Skulptuuride ja pareljeefidega kaunistatud sünnitusmaja on purskaevude ja haljastusega üks meelidivam paik 25 tuhande elanikuga linnas.
JÄRGNEB…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar