Huvist arendada suhteid Rootsiga ja rõhutamaks Ukraina riigi ajaloolisi püüdeid iseseisvusele, oli Ukraina presidendil ja valitsusel kavas püstitada Poltaava lahinguväljale Karl XII ja hetman Mazepa ausambad. Ajaloo tõlgendamine sarnaneb teinekord pingpongile. Kui ühest servist tuleb võidupunkt Peetri poolehoidjaile, siis teine pool krapsab plusspunkti Karli kaotusest. Tark poliitik leiab endale alati publiku, kui põlvkondade vahel osavalt ajaloopalli põrgatada. Nõukogude ajal kaitsti teaduskraadi Venemaa positiivsete, nüüd vastupidiste mõjude leidmisega. Soov silma paista on inimloomusele sama oluline kui kustutada tühja kõhutunnet.
Rahvustunde puhangu aegu kihistus Ukraina samaviisi, kui meie oma klaaskehast monumendiga Vabadusväljakul. Eesti parlamendil ei olnud probleemi rist püstitamisega, saadi otsustada rahvalt luba küsimata. Poltaavas, Ukraina vabaduse võrdkujuga, on veidi teistmoodi läinud. Poltaava lahingu 300 aasta möödumise ehk Ukraina iseseisvuspüüdluse aastapäeva tähistamise ajaks ei täitunud presidendi soov. Linnapea tahab, et kuju saatuse peab otsustama rahvaküsitlus, mitte presidendi või valitsuse soov. 6 meeri kõrgune hetman Mazepa monument ootab kuskil oma paigaldamist. Kahtlemata on kujule tervislikum, kui teda varjusurmas hoitakse, et ei korduks kanamunadega loopimine nagu oli Krimmis. Ukraina eelmine president hoiatas enne hetmani näopildiga rahatähe välja andmist, et rahvas pole Mazepa mõistmise osas veel ühtmoodi küps ja pidas hetmani tähtsustamist varajaseks. Samas on isegi Puškini büsti rüvetatud. Ühelt poolt süüdistaks klassikut, et ta on ülistanud Peetrit ja Poltaava lahingut. Teiselt poolt pahandatakse, et Puškin on kujutanud hetman Mazepat mitte Ukraina rahva patrioodi ja vabadusvõitlejana, vaid auahnena ja riigi reeturina. Nii Puškini poeemi „Poltaava“, kui ka Poltaava lahingut ei suudeta kõrvutada Puškini elueal valitsenud tõekspidamistega, vaid mõistetakse täna ennekõike oma ninaotsa järgi. Mida ei saa määrida värvipurgist, korvatakse kirjandusest. Voltaire kirjutatud Karl XII eluloost on leitud, et nooruses oli Mazepal armulugu ühe Poola üliku naisega. Kui armastatu mees sai sellest teada, käskis ta siduda Mazepa jalgupidi metsiku hobuse järele. Et loom oli Ukrainast pärit, lohistas ta kinniseotu pool-surnuna sinnakanti. Kohalike talupoegade toel Mazepa kosus. Reididel tatarlaste vastu, eristus tema tarkus. Kasakate nõudel, andis tsaar Mazepale hetmani tiitli. Tuleb ühtäkki meelde, et Eesti põllumajanduse muuseumis säilitatakse Hetmani skeletti, kes oli Poolast toodud täkk. Tuleb välja, et üks hetman on väärtustanud Ukraina iseolemise, teine Hetman, omaenda tõugu .
Tähistamaks 300 aasta möödumist, korraldati 27. juunil 2009 Poltaava lahingupaigas kasakate vaatemäng. Kasakad võitsid nii Peeter I kui ka Karl XII vägesid. Poltaava lahinguväljale tulnud turistid olid ajaloo pingpongist üllatunud. Samal päeval, ajakirjanikega vesteldes, ütles Rootsi suursaadik, et ajalugu ei saa käsitleda objektiivse teadusena, sest inimeste arusaamad pole sarnased, ning igaüks meist tajub sündmuseid erinevalt. Ta märkis, et Rootsi kaotust võib vaadata teatud määral kergendustundega. Vaevalt oleks Rootsi täna heaoluriik, kui Karl XII oleks võitnud ja laiendanud suuresti riigi piire.
Rotund ehk varjuk Amandus Adamsoni kujule
Poltaava lahingus kõigi osapoolte langenute austamiseks on püsti pandud kupliga ümarehitis. Vaata pilti!
http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13731215&size=o&album_id=244171
Rotund on võitlusvälja lähedal ja kannab rootsi-, vene- ja ukraina keelseid lepitussõnu: „Aeg haavad parandab.“ Igal sambal on värviline mosaiik sõdinud riigi lipust.
Kui Rootsi suursaadikut pigem rõõmustab kui kurvastab Poltaava lahingu tulemus, siis mitte Ukrainat. Hetman Mazepa on kangelane!, on lugeda kasakate väljaannetest. Kasakate sõjakus oli teada ja tuntud. Olen Poltaavas olles endalt mitmed korrad küsinud, mis oleks saanud, kui Mazepa olekski võitnud. Ei usu, et Ukraina hetman või tema järglased oleksid piirdunud ainult Dnepri kallaste kasakate ühendamisega. Ajalugu näitab, et tiibade siruulatuse kasvades, tahab kotkas ka kõrgemale lennata. Suurele riigile ei jätku nagu ruumi ja vaja aina rammustada võimu ja minna oma sõjajumalanna puduaari küsima: peeglike, peeglike, kes on kõige vägevam siin ilma peal.
Praegu on ajalugu ära märkinud Peeter I võidu. Rotundi taga asub Poltaava lahingumuuseum Peeter Suure skulptuuriga. Sissekäigu ees on mitmed külastajad roninud ja võrrelnud, mitme sentimeetriga väepealikule kasvus alla jäävad. Eesti skulptori Peeter I elussuuruses tööd on mitmeid kordi värviga üle kallatud. Aeg on selline. Ka meie peaminister on Peeter Suurt teistmoodi hinnanud, kui Amandus Adamson 1915 aastal, mil skulptuur valmis. Täna pole see meeleolu, mil 1950 aastal Adamsoni töö Poltaava lahingumuuseumi ette paigutati. Ainult fakte ei saa kallutada, et 2,04 meetrine Peeter, 28 aasta vanuses, võitis endast 10 aastat nooremat ja kasvus alla jäänud Rootsi kuningat.
Ukraina mälestusmärgid ei saa veel rahus elada. Rotundi ligidale jäi paigaldamata, nagu Mazepa kuju, nii ka Karl XII büst, mida Rootsi valitsus oli kinkinud. Poltaava linnavalitsuse otsusega paigutati Karl vähem märgatavale kohale, linna keskele asuvasse koduloomuuseumi ühte saali.
Kui ajaloo sündmuste hindamist tehakse pelgalt poolt või vastuhäälte kaalumise meetodil, pole võimalik saavutada üksteise mõistmist. Sama ka perekonnas, kui üksteist ei austata, vaid surutakse enamuse tahtega kuuletuma.
Ei jõua enam Dnepril paikneva linnani. Leian ühe küla lõpus laia teekäänaku. Hommikul peaks lehmakari siit mööduma ja mind üles ajama, kui ise ei taipa.
Rotund on võitlusvälja lähedal ja kannab rootsi-, vene- ja ukraina keelseid lepitussõnu: „Aeg haavad parandab.“ Igal sambal on värviline mosaiik sõdinud riigi lipust.
Kui Rootsi suursaadikut pigem rõõmustab kui kurvastab Poltaava lahingu tulemus, siis mitte Ukrainat. Hetman Mazepa on kangelane!, on lugeda kasakate väljaannetest. Kasakate sõjakus oli teada ja tuntud. Olen Poltaavas olles endalt mitmed korrad küsinud, mis oleks saanud, kui Mazepa olekski võitnud. Ei usu, et Ukraina hetman või tema järglased oleksid piirdunud ainult Dnepri kallaste kasakate ühendamisega. Ajalugu näitab, et tiibade siruulatuse kasvades, tahab kotkas ka kõrgemale lennata. Suurele riigile ei jätku nagu ruumi ja vaja aina rammustada võimu ja minna oma sõjajumalanna puduaari küsima: peeglike, peeglike, kes on kõige vägevam siin ilma peal.
Praegu on ajalugu ära märkinud Peeter I võidu. Rotundi taga asub Poltaava lahingumuuseum Peeter Suure skulptuuriga. Sissekäigu ees on mitmed külastajad roninud ja võrrelnud, mitme sentimeetriga väepealikule kasvus alla jäävad. Eesti skulptori Peeter I elussuuruses tööd on mitmeid kordi värviga üle kallatud. Aeg on selline. Ka meie peaminister on Peeter Suurt teistmoodi hinnanud, kui Amandus Adamson 1915 aastal, mil skulptuur valmis. Täna pole see meeleolu, mil 1950 aastal Adamsoni töö Poltaava lahingumuuseumi ette paigutati. Ainult fakte ei saa kallutada, et 2,04 meetrine Peeter, 28 aasta vanuses, võitis endast 10 aastat nooremat ja kasvus alla jäänud Rootsi kuningat.
Ukraina mälestusmärgid ei saa veel rahus elada. Rotundi ligidale jäi paigaldamata, nagu Mazepa kuju, nii ka Karl XII büst, mida Rootsi valitsus oli kinkinud. Poltaava linnavalitsuse otsusega paigutati Karl vähem märgatavale kohale, linna keskele asuvasse koduloomuuseumi ühte saali.
Kui ajaloo sündmuste hindamist tehakse pelgalt poolt või vastuhäälte kaalumise meetodil, pole võimalik saavutada üksteise mõistmist. Sama ka perekonnas, kui üksteist ei austata, vaid surutakse enamuse tahtega kuuletuma.
Ei jõua enam Dnepril paikneva linnani. Leian ühe küla lõpus laia teekäänaku. Hommikul peaks lehmakari siit mööduma ja mind üles ajama, kui ise ei taipa.
JÄRGNEB…
