Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 10 viiv

Valdimirid ehk ristiusu materialiseerumine

Kui jõudsin kuju juurde, olin Dneprist juba 60 km kaugusel.

Miilits imestas, miks sõitsin väljaku äärde, kui suur plats vaid jalaastumiseks. Ütlesin, et lähen teda pildistama. Oleksandrija (vene keeles Aleksandrija) linna korravalvur polnud küll vastu, ent ei

varjanud imestust, miks just selline subjekt. Lenini huvilisest ta lugu ei pidanud. Väljakul puhus ja midagi keerles taevasse. Lendlesid kuulutuse ribad. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13726581&size=o&album_id=244081

Kohtusin viimati Vladimiriga haridustempli ees. Siis oli justkui tuuletu ja ei mäletagi sesside ja eksamite aegu kehva ilma. Aastas kuskil kolmel neljal korral sai Tartus nädalakese oldud. Üks ilusaim periood ja seostub teatud määral ka kujuga. Jah, aga pildistamine ei too tagasi neid töökõrvalt, justkui kingiks saadud õpihetki, mis lisas argipäevale mõnusat vaheldust. Olid ajad!

Ajaloost tunneme kaht Vladimirit. Püha Vladimir tõi Venemaale ristiusu. Teda on ka Suureks nimetatud. Teine Vladimir korraldas Suureks nimetatud Oktoobrirevolutsiooni. Üritas taevase paradiisi maapeale tuua. Paraku, töö käigus, veristati üllas kommunismi idee.

Püha Vladimir oli 10 tütre ja 12 poja isa. Kui üle tuhande aastatagune Vladimir oli viljakas soojätkaja, siis üle aastasada tagasi Vladimir oli seda kirjasõnas. 54 eluaasta jooksul ta kirjutas 30 aastat, ühtekokku 10 miljonit sõna. See tähendab, et iga tema elatud päeva kohta tuleb üks täiskirjutatud raamatu lehekülg ja veidi enamgi. Kuid inimlikke nõrkuseid oli tal teisigi, mida pole teada Püha Vladimiri kohta. Lenin oli aktiivne riigikukutaja, passiivne pool kahe parteimehe armukesena, armus elukaaslase silme all kenasse naisesse, 5 lapse emasse. Talle on pandud süüks Saksamaa kasuks spioneerimist ja olematu poja isaks olemist. Sahistatakse süüfilisse haigestumises, ebaloogilisuses ja filosoofia mitte tundmises. Kui kahte viimast väidet tõena võtta, siis meie keemiku haridusega peaminister peaks geenius olema. Ja tõesti, viia Eesti töötute armee maailma esiritta ning see juures ameti kergendust saamata, on suurem saavutus, kui maailmarevolutsiooni plaaninud Vladimiri tulemus. On iseloomulik, et Vladimirite vead on tulnud päevavalgele alles peale pealike surma. Seevastu on meie peamine mees juba ametiajal vigu tunnistanud. Mis tehtud, see möödumas ja võib kindel olla, et meie valitsus riiki põhja ei lase. Kuid mitte omadest vaimuhiiglastest pole jutt.

Eriti tähelepanuväärne on Venemaa viimane Vladimir. Tema kohta on meie ajakirjandus enam kirjaruumi tarvitatud kui kogu Eesti iseseisvusajal jõuti Vladimir Lenini kuritegevust ilmutada. Meediaturul on omad eksperdid, kes meid alailma Putiniga hirmutavad. Ja täiesti põhjendatult, me oleme kord sellised valvekoerad, keda pahandab naabrimehe andekus või edu. Pole eriti levinud, et president saaks hakkama ka peaministri ametiga. Küllap saab ta kunagi võimekuse pealt ordenigi. Iseasi millise ja kellelt.

Püha Vladimiri orden asutati Katarina II poolt. Lenini orden oli 1943–1991 aastatel Nõukogude Liidus kõrgeim riiklik autasu.

Mõlemad ordenid olid neljajärgulised.

http://ru.wikipedia.org/wiki/Орден_Владимира

Esimene asutati 1782 , teine 1930 aastal.

http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/25362

Kui Vladimir Lenin pidas kapitalismi võimalikkust Venemaal vaid osaliselt (sündikaadid riigi kontrolli all ja väikeettevõtted ning kooperatiivid era kätes), siis Vladimir Putin aga igas olus. Mida on kahes viimases ühendavat? Vladimir Lenin elas Saksamaal 15, Vladimir Putin 5 aastat. Lisaks Putini inglise ja saksa keelele, valdas Lenin vabalt ka prantsuse keelt. Kui Putin peab inglise keele õppimist intellektuaalseks treeninguks, siis Lenin oli inglise keeles nõrgem. Praegune Venemaa valitsuse juht on kahtlematult füüsiliselt oma eelkäijaist tugevaim. Sahistatakse, et sambomaadluse ja džuudo meistril oli plaanis abielluda endast 31 aastat noorema iluvõimlejaga ja seda eas, mil Vladimir Lenin oli juba elavate seast lahkunud.

Venelased usuvad, et Vladimir Putin on parim juht riigis viimase 100 aasta jooksul. Vladimiri populaarsus mitte ainuüksi ei ületa Nikolai II , vaid levib üle maailma. Ajakiri Time andis Putinile, riigi stabiilsuse säilitamise ja tugevdamise eest, 2007 aastainimese tiitli.

Igasuguseid edetabeleid koostav äriajakiri Forbes asetas maailma 2009 aasta mõjukate inimeste esikolmikusse Venemaa peaministri Vladimir Putini.

Ukrainas on ristiusustaja Vladimiri tunnusmärk: kolmhammas võetud riigivapi tähiseks. Venemaal pole kustunud ühegi Vladimiri nimi. Muutuvad vaid rõhuasetused. Vladimiri ordenikandjad on manalas, väheneb Lenini nime kandjate arv, ent mitte sõjas langenute autasud ja mälestamine.

Terassõdur ehk langenute mälestus ei tuhmu

Nova Odesa (vene keeles Novaja Odessa) linna läheduses, 250 km lõunasse sõidu järel, on lagedal stepiväljal kõrge kühm. Koonusjas vorm viitab tehislikule kõrgendikule ja sarnaneb Valgevene pealinna lähedal nähtud kuulsuse künkale (vene keeles kurgan slavõ). Et külastasin Minski lähedal mälestusmärki Kurgan Slavõ väga ammu, ei ole sellest pilti avaldanud ega palunud Valgevene kolleegidelt ka saata. Kuid pole see mälestis kuhugi kadunud. Stepis paikneval on ümbruses vähem rohelust. 645 ühishaua mullast kuhjatud kurgaanile on püstitatud päikese käes helklev sõjamees.

Memoriaal avati 8. mail 1975 aastal, tähistamaks 30 aasta möödumist sõjast ja võitu fašismi üle. Terasest sõdur on mehine ja otsustavust täis. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810805&size=l&album_id=244081

Kas sa märkad, et kujus on liikuvust? On kartmatust ja paeluvat selgust. See on koht, kus isadel oma poegadega peatuda ja aeg maha võtta. Tungida veidi sügavamale, mõelda miks kuivanud rohukõrtes obelisk üles pandi ja kes on kuju autor.

Skulptoriteks Juri ja Inna Makušin. Juri Makušin on Ukraina teeneline kunstnik. Koos abikaasaga on neid valitud Mikolaiv`i (vene keeles Nikolaev) linna aukodanikeks.

http://nikportal.net/?id=1456&chapter=51

Ei saa sõjamälestistest mööda minna. Olgugi, et mu isa jäi teadmata kadunuks ja tema nime pole võimalik leida üheltki hauaplaadilt, kisub mind keegi pilti tegema ja austust avaldama.

Päev pole õhtus. Loodan Dneprilt püüda päikseloojangut. Veel ligi 200 km sõitu ja enam ei mingit pildistamise pausi.

Dnepri energia ehk helge tuleviku kujutelm

Kui jõudsin Dnepri paremale kaldale oli Nova Kahovka (vene keeles Novaja Kahovka) linn päikeses ning taevavõlvis oli veel loojanguks ruumi.

Hüdroelektrijaama peahoonel ilutses 1956, mis märkis Dnepri jõele esimese elektrienergia tootmise algust. Eesti suurim, võimsusega 1,1 MW, alustas Jägala jõelt juba 1924 aastal ja oli kaunim tööstusehitis.

Dnepr võlub suurusega. Kõrged mastid nagu suurendavad tunde- ja energiavälja. Automaatselt, justkui hüpnoosi all, kruvid fotoaparaadi statiivile. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13810835&size=o

Kahovka hüdroelektrijaama võimsus on 351 MW. Narva ja Dnepri jõe hüdroelektrijaam käivitusid pea üheaegselt. Ukrainas asuv on Eesti naabruses, Narva jaamast, kolm korda võimsam. Dnepri jõeveega töötab praegu 6 elektrijaama, neist kõige esimene, ehk Kahovka hüdroelektrijaam, on praeguseks väikseima võimsusega.

Hüdroelektrijaama ehitamise ja teenindamise vajadusest sündis 1952 aastast

Novo Kahovka linn. Praegu 50 tuhat elanikku. Elektrijaama ehitas 12 tuhat inimest.

Seda kutsuti kommunismi ehitamise suurehituseks. Helgema tuleviku ehitamise grandioossed ülesanded pani joovastama paljusid.

On teada, et isegi üks meie eurosaadik püüdis tollal korduvalt, ent tulutult, uut ühiskond parteiliselt toetada.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=2346

Minul see siiski, eurosaadiku põrumisest 10 aastat hiljem, õnnestus. Aga jah, valgekraede asemel eelistati töölisi, rahvamassi, kes filosoofiat ei jaganud, aga olid tegusad käteplagina aegu. Ainuüksi teadmine suurest ja laiast maast, kus justkui vaba hingata, oli noortele paljulubav kilp ja hiljem ka mõõk karjääriredelil.

Mis siin salata, avarususel on lummav võlu. Ja kui Dnepri kaldal mõõdad vee voolamist Emajõe laiusega, siis see on hea tunne. Jõudsin ikkagi kohale! Ja pole midagi paslikumat, kui jõe kaldapealsel öö veeta.

JÄRGNEB…

Pilguheit nõukogudemaale ehk autoga viikingite jälgedes. 8. viiv

Poltaava ehk kokkupuude rahvuslusega


Huvist arendada suhteid Rootsiga ja rõhutamaks Ukraina riigi ajaloolisi püüdeid iseseisvusele, oli Ukraina presidendil ja valitsusel kavas püstitada Poltaava lahinguväljale Karl XII ja hetman Mazepa ausambad. Ajaloo tõlgendamine sarnaneb teinekord pingpongile. Kui ühest servist tuleb võidupunkt Peetri poolehoidjaile, siis teine pool krapsab plusspunkti Karli kaotusest. Tark poliitik leiab endale alati publiku, kui põlvkondade vahel osavalt ajaloopalli põrgatada. Nõukogude ajal kaitsti teaduskraadi Venemaa positiivsete, nüüd vastupidiste mõjude leidmisega. Soov silma paista on inimloomusele sama oluline kui kustutada tühja kõhutunnet.
Rahvustunde puhangu aegu kihistus Ukraina samaviisi, kui meie oma klaaskehast monumendiga Vabadusväljakul. Eesti parlamendil ei olnud probleemi rist püstitamisega, saadi otsustada rahvalt luba küsimata. Poltaavas, Ukraina vabaduse võrdkujuga, on veidi teistmoodi läinud. Poltaava lahingu 300 aasta möödumise ehk Ukraina iseseisvuspüüdluse aastapäeva tähistamise ajaks ei täitunud presidendi soov. Linnapea tahab, et kuju saatuse peab otsustama rahvaküsitlus, mitte presidendi või valitsuse soov. 6 meeri kõrgune hetman Mazepa monument ootab kuskil oma paigaldamist. Kahtlemata on kujule tervislikum, kui teda varjusurmas hoitakse, et ei korduks kanamunadega loopimine nagu oli Krimmis. Ukraina eelmine president hoiatas enne hetmani näopildiga rahatähe välja andmist, et rahvas pole Mazepa mõistmise osas veel ühtmoodi küps ja pidas hetmani tähtsustamist varajaseks. Samas on isegi Puškini büsti rüvetatud. Ühelt poolt süüdistaks klassikut, et ta on ülistanud Peetrit ja Poltaava lahingut. Teiselt poolt pahandatakse, et Puškin on kujutanud hetman Mazepat mitte Ukraina rahva patrioodi ja vabadusvõitlejana, vaid auahnena ja riigi reeturina. Nii Puškini poeemi „Poltaava“, kui ka Poltaava lahingut ei suudeta kõrvutada Puškini elueal valitsenud tõekspidamistega, vaid mõistetakse täna ennekõike oma ninaotsa järgi. Mida ei saa määrida värvipurgist, korvatakse kirjandusest. Voltaire kirjutatud Karl XII eluloost on leitud, et nooruses oli Mazepal armulugu ühe Poola üliku naisega. Kui armastatu mees sai sellest teada, käskis ta siduda Mazepa jalgupidi metsiku hobuse järele. Et loom oli Ukrainast pärit, lohistas ta kinniseotu pool-surnuna sinnakanti. Kohalike talupoegade toel Mazepa kosus. Reididel tatarlaste vastu, eristus tema tarkus. Kasakate nõudel, andis tsaar Mazepale hetmani tiitli. Tuleb ühtäkki meelde, et Eesti põllumajanduse muuseumis säilitatakse Hetmani skeletti, kes oli Poolast toodud täkk. Tuleb välja, et üks hetman on väärtustanud Ukraina iseolemise, teine Hetman, omaenda tõugu .
Tähistamaks 300 aasta möödumist, korraldati 27. juunil 2009 Poltaava lahingupaigas kasakate vaatemäng. Kasakad võitsid nii Peeter I kui ka Karl XII vägesid. Poltaava lahinguväljale tulnud turistid olid ajaloo pingpongist üllatunud. Samal päeval, ajakirjanikega vesteldes, ütles Rootsi suursaadik, et ajalugu ei saa käsitleda objektiivse teadusena, sest inimeste arusaamad pole sarnased, ning igaüks meist tajub sündmuseid erinevalt. Ta märkis, et Rootsi kaotust võib vaadata teatud määral kergendustundega. Vaevalt oleks Rootsi täna heaoluriik, kui Karl XII oleks võitnud ja laiendanud suuresti riigi piire.

Rotund ehk varjuk Amandus Adamsoni kujule


Poltaava lahingus kõigi osapoolte langenute austamiseks on püsti pandud kupliga ümarehitis. Vaata pilti!

http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=13731215&size=o&album_id=244171

Rotund on võitlusvälja lähedal ja kannab rootsi-, vene- ja ukraina keelseid lepitussõnu: „Aeg haavad parandab.“ Igal sambal on värviline mosaiik sõdinud riigi lipust.
Kui Rootsi suursaadikut pigem rõõmustab kui kurvastab Poltaava lahingu tulemus, siis mitte Ukrainat. Hetman Mazepa on kangelane!, on lugeda kasakate väljaannetest. Kasakate sõjakus oli teada ja tuntud. Olen Poltaavas olles endalt mitmed korrad küsinud, mis oleks saanud, kui Mazepa olekski võitnud. Ei usu, et Ukraina hetman või tema järglased oleksid piirdunud ainult Dnepri kallaste kasakate ühendamisega. Ajalugu näitab, et tiibade siruulatuse kasvades, tahab kotkas ka kõrgemale lennata. Suurele riigile ei jätku nagu ruumi ja vaja aina rammustada võimu ja minna oma sõjajumalanna puduaari küsima: peeglike, peeglike, kes on kõige vägevam siin ilma peal.
Praegu on ajalugu ära märkinud Peeter I võidu. Rotundi taga asub Poltaava lahingumuuseum Peeter Suure skulptuuriga. Sissekäigu ees on mitmed külastajad roninud ja võrrelnud, mitme sentimeetriga väepealikule kasvus alla jäävad. Eesti skulptori Peeter I elussuuruses tööd on mitmeid kordi värviga üle kallatud. Aeg on selline. Ka meie peaminister on Peeter Suurt teistmoodi hinnanud, kui Amandus Adamson 1915 aastal, mil skulptuur valmis. Täna pole see meeleolu, mil 1950 aastal Adamsoni töö Poltaava lahingumuuseumi ette paigutati. Ainult fakte ei saa kallutada, et 2,04 meetrine Peeter, 28 aasta vanuses, võitis endast 10 aastat nooremat ja kasvus alla jäänud Rootsi kuningat.
Ukraina mälestusmärgid ei saa veel rahus elada. Rotundi ligidale jäi paigaldamata, nagu Mazepa kuju, nii ka Karl XII büst, mida Rootsi valitsus oli kinkinud. Poltaava linnavalitsuse otsusega paigutati Karl vähem märgatavale kohale, linna keskele asuvasse koduloomuuseumi ühte saali.
Kui ajaloo sündmuste hindamist tehakse pelgalt poolt või vastuhäälte kaalumise meetodil, pole võimalik saavutada üksteise mõistmist. Sama ka perekonnas, kui üksteist ei austata, vaid surutakse enamuse tahtega kuuletuma.
Ei jõua enam Dnepril paikneva linnani. Leian ühe küla lõpus laia teekäänaku. Hommikul peaks lehmakari siit mööduma ja mind üles ajama, kui ise ei taipa.

JÄRGNEB…